„On väga kerge jääda elu hammasrataste vahele,” tõdeb Eve, kel ei ole pooleteise aasta jooksul õnnestunud püsivat töökohta leida. Selle pooleteise aasta kestel ei ole naine olnud kogu aeg töötu, vaid on olnud ametis kahes kohas, paraku piirdus kumbki neist umbes nelja kuuga. Ühes kohas lõppes leping koondamise, teises kohas katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu, mis mõlemad annavad ka õiguse töötuskindlustushüvitisele. Seda Evele kahes jaos ka maksti — 2011. aasta novembrist 2012. aasta maikuuni ning teisel korral pärast uuesti tööleminekut ja koondamist 2012. aasta augustist novembrini ehk kokku 241 päeva.

Kui naine end nüüd märtsi alguses uuesti töötuna arvele võttis, selgus, et töötuskindlustushüvitist ta enam ei saa, sest kindlustusstaaži arvestus loetakse nulliks päevast, mil töötule hüvitis määratakse.

Kui ei siis ei — ega seaduse vastu saa, mõtles Eve ja esitas avalduse töötutoetuse saamiseks (3 eurot ja 28 senti päevas), arvestades, et töötutoetusele on õigus inimesel, kes on töötuna arvelevõtmisele eelneva 12 kuu jooksul töötanud vähemalt 180 päeva. Ent talle oli teadmata asjaolu, et töötuskindlustushüvitist ja töötutoetust ei maksta kokku kauem kui 270 päeva. Nii saigi Eve toetust ainult 29 päeva eest. „Ma ei tea, mis nüüd saab,” ohkab naine südamest.