Töölekandideerijate kirjad ja isikulood kaovad kui mutiauku
Masu on möödas, tööpuudus väheneb, ent üks jututeema püsib tööotsijate seas muutumatuna: ettevõtted ei vasta töölekandideerijatele. Ja seda niisugustel puhkudel, mil nad ise on konkursi vabale ametikohale välja kuulutanud ja vajavad töötajat.
„Kümnest kaks vastavad sulle,” tõdeb aastaid fotograafina töötanud Marge (nimi muudetud). Töötuks jäänuna oli tema pilk suunatud tööpakkumistele, mis seostuksid erialaga: eelkõige fotograafiaga, aga sobinuks ka arhiivindus jms, mille puhul ta tundis, et võiks pädev olla. Tagasisidet tuli aga vähe. „Ja siis sa istud ja ootad, sest tööle on ju vaja saada, aga vastust lõpuks ei tulegi,” nentis Marge, et töötu jaoks on teadmatust väga raske taluda. Kiitvaid sõnu lausub ta logistikafirma Itella kohta, kes vastas väga püüdlikult. „Tundus, et see on n-ö automaatne vastus, aga samas teadsin ma kogu aeg asjade kulgu,” rääkis ta.
Elektroonikuhariduse ja töökogemusega Riho meenutab samuti, et nii mitmeltki potentsiaalselt tööandjalt jäigi vastus laekumata. „Selliseid tööpakkumisi, mis eeldasid just niisugust ettevalmistust nagu mul, oli umbes kolmveerand aastat tagasi, mil ma tööd otsisin, üsna palju. Kuna tahtsin erialast tööd, siis just niisugustele pakkumistele ma oma CV ja kandideerimissoovi ka saatsin. Samas tuli tagasisidet üsna vähe, kiiresti vastasid – kahjuks küll eitavalt – näiteks Elion ja Tamrex. Viimane oli töökuulutusele ka märkinud, mis kuupäevaks ta kandideerijatele vastab. Paljudelt aga polnud mingitki tagasisidet, teiste seas oli ka näiteks üks tuntud rahvusvahelise mastaabiga elektroonikafirma, kes otsis elektrikilpide montööre. Niisugusel ettevõttel peaks ju küll personalijuht olema, kes võiks kandideerijatele vastata,” nentis ta.
Näitab ettevõtte kultuuri
Ka Janel, kelle tööotsingud pärast koondamist kestsid ligi pool aastat, on eelnimetatutega sarnane kogemus. Ehkki ta ei saatnud ühtegi CV-d tööpakkumiste peale välja huupi, vaid ikka sinna, mis tema haridusele ja tööoskustele vastanuks, kadusid mitmed kirjad kui mutiauku. „Arvan, et enam-vähem pooled vastasid,” ütles ta. „Vastasid eelkõige riigiasutused ja suured firmad, kus on eraldi personalitöötajad.” Ühtlasi lausus Jane, et vastamata jätmine näitas talle ära, et ehk ei tasugi tööle tahta niisugusesse ettevõttesse, kus puudub elementaarne viisakus.
Tööportaali CV-Online turundusjuht Heikko Gross tõdes: probleem, et tööandjad jätavad kandideerijatele vastamata, pole kahjuks kuhugi kadunud. „Eks inimesed seostavad tagasiside andmata jätmist väga otseselt tööandjaga ja tema kui tööandja mainega ning kandidaatidele vastamata jätmine jõuab varem või hiljem ringiga tagasi,” ütles Gross. „Kui inimene, kes jäi vastuseta, räägib oma sõpradele ja tuttavatele sellest kogemusest, ei kaalu ka nemad enam tulevikus konkreetsesse ettevõttesse tööle minemist. Eesti on liialt väike, et pikaajaliselt sellist lähenemist rakendada annaks.”
Grossi sõnul ei saa tagasiside andmata jätmist kuidagi õigustada. „Kui põhjendusi ei jõua kirjutada, siis tuleks ikkagi oma valikust teavitada, tänapäeva IT-lahendused ja tööportaalid on selle niivõrd mugavaks muutnud,” osutas Gross.
Töötukassa teenustejuhi Maret Pulga sõnul on inimesed töötukassale sageli kurtnud, et nad on saatnud oma CV mitmele tööandjale ja erinevatele ametikohtadele, kuid kahjuks väga harva saavad tööandjatelt selle kohta tagasisidet. Ta tõdes, et uue trendina on tööandjad hakanud töökuulutustesse lisama, et ühendust võetakse ainult sobivate kandidaatidega.
„Ilmselt on selle tinginud asjaolu, et tööotsijad ei pea tihtipeale vajalikuks eelnevalt uurida töökuulutuses esitatavaid nõudmisi pakutavale ametikohale ning kandideerivad nö pimesi kõikidele ametikohtadele,” oletas ta.
