16.05.2012, 01:00
Toobali-Tuiksoo kaasus oli algusest lõpuni prokuratuuri möödalask
Riigiprokuratuur on kõigest paari kuuga suutnud kaotada usaldusväärsuse poliitilise korruptsiooni uurijana.
FOTO:
Eile teatas riigiprokuratuur, et lõpetab osaliselt jaanuaris suure käraga alustatud kriminaalasja, milles keskerakondlastest riigikogu liikmeile Ester Tuiksoole ja Priit Toobalile esitati kahtlustus mõjuvõimuga kauplemises. Teisisõnu tunnistati, et Keskerakonna kontori, sihtasutuse Tallinn 2011, riigikogulaste kodude, maamajade ja tööruumide läbipuistamiseks ettekäände andnud uurimine vajus kaardimajana kokku. Muidugi oli riigiprokuratuuril leitud ka menetluse lõpetamise „süüdlane”, milleks sai riigikohus ja kõrgemate kohtunike äsjane lahend ühes teises mõjuvõimuga kauplemise asjas. Endist reformierakondlast Mati Elistet puudutavas kaasuses leidis riigikohus nimelt, et mõjuvõimuga kauplemisega peab kaasnema ebaseaduslik tegu. Riigiprokuratuur pidi nentima, et ükskõik kuidas nad infot ei vaatle, „puudus kahtlustatavate mõjutustegevuses ametiisiku suhtes ebaseaduslikkuse tunnus”. Kuid riigiprokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise määrust lähemalt vaadeldes selgub tahes-tahtmata, et riigikohtu otsus on vaid viigileheke vildaka ja vastuokslikkusest pungis kaasuse päevakorrast maha võtmiseks. See omakorda tekitab küsimuse, kuidas lasi riigiprokuratuur üldse avalikult püsti panna sellise kaasuse, millel olid algusest peale küljes läbikukkumise märgid. Toobali-Tuiksoo kriminaalasja lõpetamise määruses toodud väited ja seigad toetuvad suurelt jaolt avalikkuses pankrotitegijaks ja skandaalseks ärimeheks nimetatud, kuid kapo ja prokuratuuri poolt usaldusväärse tunnistajana üles korjatud Lõuna-Eesti ärimehe Jüri Luige ütlustele. Kriminaalmenetlust alustati mullu 14. juunil, kuid Luige juttu suhtlusest Ester Tuiksooga on kasutatud ka varasema tausta loomiseks. Näiteks tsiteeritakse Luige väiteid, et viimaste riigikogu valimiste ajal lubas ta Tuiksoole osta üle kahesaja hääle hinnaga 100 krooni tükk. Sellest olevat tekkinud riigikogulase võlg Luige ees, mida too pani ette tasuda mitte rahas, vaid heli- ja valgustehnika rentimise ning ilutulestike korraldamise lepingutega Tallinna linna kaudu. Tuiksoo korraldas seejärel Luigele tutvumise SA-d Tallinn 2011 juhtinud Jaanus Mutliga. Prokuratuur võttis Luike nii tõsiselt, et arvestas kriminaalmenetluse osaks isegi tema tunded. „Tunnistaja andis ütlusi, et tal tekkis kohtumistel Mutliga mulje, et viimane soovib ürituste saamise eest Luige-poolset pakkumist ja vastutasu,” seisab määruses. Nimetatud sündmused leidsid aset enne menetluse alustamist. Esimesel õiguskaitsjate jälgitud Tuiksoo ja Luige kohtumisel 20. juunil 2011 ühes Peterburi maantee tanklas käis nende vahel jutt ootamatult aga mitte enam Tuiksoo võlast Luige ees, vaid juba Luige „hüvitise” maksmisest Keskerakonnale ja Toobalile Tallinn 2011-lt ja Mutlilt saadavate tööde eest. Kuidas muutus Tuiksoo võlg hoobilt hoopis Luige võlaks, määrusest ei selgu. Tekib aga küsimus, miks loobus Luik oma võla sissenõudmisest uue võla kasuks? Kahtlustuse sisu suhtes olid tähendusrikkad nimelt kaks Luige väidetavalt Mutli kaudu saadud rahalist lepingut. Üks puudutas Võru folkloorifestivalil Luige heli- ja valgustustehnika renditeenuse kasutamist ja teine Tallinna merepäevade ilutulesiku korraldamist. Kas Mutli lõi tänu Tuiksoo ja Toobali mõjutustegevusele Luigele nende ürituste lepingute saamiseks soodsaid tingimusi? Ei kapol ega riigiprokuratuuril pole õnnestunud seda tõendada.