01.03.2013, 04:30

„Tõde ja õigus” jõudis lõpuks heliplaatidele

Tundmatuks jääda sooviv vene ärimees finantseeris eesti kirjandusloo kultusteose salvestamist.

Aune Suve ja Anton Hansen Vargamäel Tammsaare muuseumis. Täna esitletakse seal „Tõe ja õiguse” audioraamatut. Ju see vanameistrile meeldiks, loodab juhataja.

FOTO: Foto: Rauno Volmar

Tammsaare muuseumi õuel seisev juhataja ahmib õhku. Ta on just sealsamas seisvalt vene ärimehelt kuulnud, et see isand soovib finantseerida „Tõe ja õiguse” esimese osa lintilugemist. Aga mitte vene keeles, nagu juhataja Aune Suve esialgu aru sai. Eesti rahva tähtsaim romaan peab heliplaatidele jõudma selges eesti keeles. „Hämmastav,” sõnab sponsor, „et seda senini veel tehtud pole.”

On september 2012, hoogu võtab seni teostamatuna tundunud plaan, „Tõe ja õiguse” audiofailina salvestamine. Alguses esimene osa, aga kui hästi läheb, siis veel teine, kuni lõpuni välja. Hasartmängumaksu nõukogu, millelt varem projektile raha küsiti, ei pidanud toetamist vajalikuks.

Veebruar 2013. Audioraamatu valmimiseni on jäänud veel mõni nädal. Istun tagasihoidliku, kuid enesekindla sponsorist isandaga lauas, vestleme vene keeles ligi kaks tundi Tammsaarest, tänase Eestimaa tõest ja õigusest, homsest infoühiskonnast. Ja sellest, millist igavest tõtt ja õiguseotsingut sisaldab tema jaoks „Tõde ja õigus”. Isand on kindel: eesti keel ja meel ei kao kuhugi, aga selle kinnituseks peavad ka nüüdsed, raamatutest kaugenema kippuvad lapsed Tammsaarega kokku puutuma. Ta ise soovib selle kokkupuute taustal märkamatuks jääda. Austan ta soovi.

Kommenteeri Loe kommentaare