The Economist: Eesti tuli Herman Simmi looga rabavalt hästi toime

Vene välisluureteenistus värbas Herman Simmi 1995. aastal, kui ta Tuneesias puhkusel oli, kirjutab The Economist. Simmi näol oli tegu hea saagiga: ta oli lõpetanud töö politsei tippametnikuna ja alustas uut julgeolekuga seotud tööd kaitseministeeriumis. Simmile lähenes Eestis KGB ohvtiserina töötanud Valeri Zentsov. Härra Simmi ei langenud väljapressimise ohvriks ja algul ei antud talle ka pistist; ta tahtis lihtsalt tagasi oma nõukogudeaegset polkovniku auastet. Kolmandal kohtumisel võeti ta ka SVRi palgale.

2002. aastal vahetas Zentsovi välja teine Vene luuraja. Sergei Jakovlev töötas SVR-i eliitses S-direktoraadis, mis tegeles „illegaalidega“ ehk spioonidega, kellel on kusagil välisriigis teine idetiteet. Jakovlev oli endale hankinud illegaalselt Portugali kodakondsuse ja sai passi Antonio de Jesus Amuratt Grafi nimele. Ärikonsultandina ringi reisides kohtus Jakovlev Simmiga umbes iga kolme kuu tagant ja seda kokku vähemalt 15 Euroopa Liidu riigis.

Kogu plaan lendas vastu taevast siis, kui Jakovlev püüdis ühes välisiriigis värvata agendiks kedagi kõrgemat ametnikku, kes teatas juhtunust oma riigi vastuluureteenistusele. Jakovlev võeti jälgimise alla. Ühel päeval jäi vastuluure kaamerasilma ette Jakovlevi ja Herman Simmi kohtumine, mis pani üle terve NATO helisema hädakellad. Raskused tekkisid sellega, et Herman Simmi tuli kriminaalasja üles ehitamiseks jälgida väga lähedalt ilma, et ta kahtlustama hakkaks. Eesti on sellega toimetuleku eest palju kiita saanud.

Herman Simm ei ole NATO-s ainus kõrgetasemeline Vene spioon, väidab The Economist. "Mitmed teised riigid ajavad praegu Jakovlevi jälgimisest teada saadud info põhjal väidetavalt viie spiooni jälgi. Nende uurimiste tulemused aga tõenäoliselt avalikkuse ette ei jõua. See on rabav, kuidas Eesti andis Herman Simmi avalikult kohtu ette. Teistes riikides lahendatakse need küsimused vaikselt, selle asemel, et need valusa päevavalguse kätte tuua," võtab The Economist Herman Simmi loo kokku.