Teadur: osakeste kiirendi esimese katse andmed jõuavad ka Eestisse

Mida tänasest esimesest õnnestunud prootonite kokkupõrgatamisest arvata? Kui tähtsa sündmusega tegemist on?
See mis täna toimus, oli PR-üritus. Tegu on ikkagi pika projektiga, mis kestab aastaid kui mitte aastakümneid. Täna oli lihtsalt pidulik avamine, kus esimest korda saadi osakeste kiired nii suure energia juures kokku põrgatada. See tähendab, et üks suur eksperiment alustab nüüd reaalselt tööd. Siiani tegeleti häälestamisega, nüüd algavad reaalsed eksperimendid ja on oodata tulemusi.


Vahepeal tegeleti päris palju ka remondiga…
Jah, suurtel eksperimentidel on see häda, et kõike ei osata ette näha ja nende käimapanek võtab aastaid aega.

Tulemusi ja järeldusi sellest pikast eksperimendist on vist veel vaja kaua oodata?
Sõltub, millised teooriad osutuvad tõeseks ja millised mitte. Kui väga hästi läheb, võib juba esimese aasta lõpuks midagi oodata, aga reaalselt arvan, et läheb aastaid. Teine küsimus on see, et millegi uue leidmine toimuda väga kiiresti, aga hoopis keeruline on mõningaid teooriaid välistada, selleks on vaja koguda palju infot ja see võtab aastaid.

Nüüd kui kära ja avalikkuse uudishimu vaibub, hakkavad osakeste kokkupõrked kiirendis iga päev toimuma? Kuidas töö seal edasi läheb?
Jah, väga palju põrkeid hakkab toimuma mitte päevas, vaid sekundis. Sealsed suured detektorid ongi nii keerulised seetõttu, et kuna põrkeid on väga palju, on andmevoog, kust huvitavad sündmused tuleb välja selekteerida, ülisuur. See on tohutu töö.

Kõik põrked ei ole siis ühesugused?
Tekivad erinevad osakesed, enamik neist ei paku meile huvi, sest me juba teame, mis seal toimub. Aga võib-olla üks põrge miljonist või miljardist on selline, kus toimub midagi huvitavat. See tuleb suurest andmekuhjast üles leida ja seal seisnebki kogu andmeanalüüsi keerukus. Just selle osaga teadlased tegelevadki, sealhulgas meie. Osa andmed jooksevad ka Tallinnasse ning oma mudeleid analüüsime siin kohapeal.

Kas esimese õnnestunud katse kohta on andmed laekunud ka juba meile?
Ei, veel mitte, aga need peaks varsti tulema. Sõltub sellest, kui hästi seal süsteemid käima saadakse, aga mõne päevaga peaks andmed lõppkasutajani jõudma.

Mida te nende andmetega tegema hakkate?
Andmed jooksevad üle interneti meie arvutuskeskusesse. Meil on välja töötatud oma mudelid, mida me neid andmeid töödeldes otsime. Teadusgrupid on üle maailma laiali ja aeg-ajalt võib juhtuda, et meie analüüsime oma mudeleid kuskil mujal arvutis ja teised teadlased kuskilt mujalt analüüsivad andmeid meie arvutis.

Tegemist on ülimalt kalli ja keerulise eksperimendiga, kust saadakse teadlaste jaoks olulist infot. Aga kas selle infoga on – näiteks 25 aasta pärast – midagi reaalselt pihta ka hakata? Kui näiteks uuritakse mingit materjali, võib see leida rakendust näiteks ehituses. Mis on meil LHC andmetega pihta hakata?
Teadus on kahjuks selline asi, et tihti ei oska öelda ja kunagi ei tea, kust kasulik rakendus võib tulla. Aga kindlasti on meil ajaskaala oluliselt pikem, kui näiteks materjaliteaduses. Kui meie midagi avastame, võib kuluda rakenduse leidmiseks viiskümmend, võib-olla isegi sada aastat. Materjaliteaduses on skaala oluliselt lühem, hea rakendus võib tulla juba paari aastaga. Isegi kui meilt rakendusi ei tule, on teaduse mõttes need andmed olulised, sest võimaldavad loodusest paremini aru saada.

Kiirendi ümber on tiirelnud ka kriitikuid, kes on ennustanud ja kartnud kõiksugu asju. Kas neid on vähemaks jäänud või on nende seisukohad muutunud?
Kriitikuid on kahte liiki – ühed on need, kes ennustavad alati maailmalõppu, teised üritavad teaduslikult läheneda. Maakera tabavad niikuinii kosmilised kiired, mille energia on miljoneid kordi suurem kui neil, mida seal kiirendis saadakse. Selliseid on vähe, aga kuna Maa on suur, siis aeg-ajalt nad atmosfääri tabavad. Suure energiaga osake lendab kokku atmosfääri osakesega ja kui midagi ohtlikku saaks tekkida, siis oleks see juba ammu tekkinud.

Aga kas nii saab olla, et kuigi meil ei tea, mis sealt kiirendist lõpuks välja võib tulla, siis seda, mida sealt kindlasti ei tule, teame me täpselt?
Välistada ei saa ju tõesti kunagi midagi, aga kuna analoogsed sündmused toimuvad atmosfääris kogu aeg, siis on näha, et midagi ohtlikku ei toimu. Kui seal saaks must auk tekkida, siis oleks see ammu tulnud juba. Teooria mõttes muidugi – kuna me ei tea kõike, mis looduses toimub, siis võib sealt tulla tundmatuid osakesi, aga need ei saa olla ohtlikud.

Teaduses väikest riski võtmata poleks me oma teadmistega ehk nii kaugelgi kui praegu.
Risk peab olema mõistlik, aga looduses on ka üldisemad seadused ja nende järgi on väga keeruline oletada, miks peaks kiirendist midagi ohtlikku tulema. Teooriad, mis räägivad mustadest aukudest, on suuresti fantaasia vili, ega põhine sügavalt teadusel.