Tartu tudengid lasid rihma lõdvaks

Õllest läbiimbunud Tartu tudengite sügispäevad murdsid vapramagi mehepoja

Tartus juuakse kohutavalt palju õlut. Isegi talvel, kui väljas on külm ja libe. Tegelikult peaks istuma kamina ääres, hõõgveini rüüpama ning lumist Toomemäge vaatama, kuid tudengid leiavad alati põhjuse, miks õlu sobivam on. Selleaastase tudengisügise auks sadas Tartus maha külm valge lumi, kuulutades sügise lõppu ning külma ja pimeda talve algust. Tudengisügisel ei pidanud aga osalejad paljuks tasuta õlle saamiseks mööda treppe joosta ja hommikul kell kaheksa võidu ujuma minna.

Baar õllest kuivaks

Üks korralik kontsert peab tudengipäevadel ikka olema. Selline, kus esinejatele sentigi ei maksta, kus iga vale noot ning sassiläinud rütm andeks antakse ning kus poolteist tundi pärast algust on baar õllest tühjaks joodud.

Tutvustame võistlust Tudengibänd 99. Võistlus teadagi käib võidu peale.

Teadustaja, 12 bändi, majatäis publikut, keldritäis õlut ning kosmoselaeva juhtimisruumi meenutav helipult koos surmtõsise helitehnikuga: kõik, mis tarvis eduka võistluse läbiviimiseks. Ahjaa, kusagil rõdul pidavat istuma mingi müstiline zhürii, kes parimad esinejad kuidagi valib. Keegi ei tea, kuidas.

No olgu. Õhtutundidel käib lavalt tõepoolest läbi 12 noort muusikakollektiivi, igaühel helide harmooniast oma nägemus.

"Böööää..." röögatab mikrofoni Forondia laulja, hiiglasemõõtu pikkade juuste ja habetunud näoga mees. Raske uskuda, et tudeng. "Böööää..." möirgab publik vastu. Ainult rõdunurgas kössitavad diskotüdrukud ei ole rahul: "Issand, jälle mingid koledad karvased."

Selgub ka võitja. Tudengibänd 99 on Yellowphant. Parimaks instrumentalistiks kuulutab zhürii Forondia trummari ning kõige erilisemaks bändiks Pariisi. Kunagi te veel kuulete nendest.

Torni õlle järele

EPA tornijooks on tudengisügise traditsioonidega ettevõtmine. Nii suurte traditsioonidega, et kuigi kooli nimi, mille ühika treppe mööda joostakse, on vahepeal põllumajandusülikooliks saanud, ei tule kellelegi pähe jooksu nime muuta.

524 astet verd, higi ja pisaraid – nõnda lubatakse osalejatele. 524 astet viivad põllumajandusülikooli ühiselamu 16. korrusele ja toovad alla tagasi. Lift sõidab sinna umbes poole minutiga, tehes väsinud kägisevat häält ja peatudes aeg-ajalt suvalistel korrustel. Mõistagi on selles liftis tunde kinni istutud, enne kui 16. korrusele jõutakse.

Kui liftid korras, kasutavad treppe vaid saleneda soovijad.

Vilunud liigutustega tõstetakse trepikoja uksed hingedelt ja jooks võib alata. Neid on 11 noormeest ja neli neidu, kes esimesel korrusel end valmis panevad.

Eelmisel aastal oli jooksjaid umbes poolsada, neist viimane saabus ühikasse siis, kui võistlus juba käis, heitis jope seljast ning tormas rajale. Hiljem sai ta parima kingadega jooksja eriauhinna.

16. korrusel saavad jooksjad käe peale templi, et on kontrollpunkti läbinud. Sealt paistab võistlus üsna ühtemoodi. Kõigepealt hakkab kostma sammumüdinat, siis lõõtsutamist, siis hüütakse paar korrust allpool katkeval häälel: "Palju veel?!" ning mõne sekundi pärast ilmub jooksja nähtavale.

Geoloogiatudeng Markol kulub treppide võtmiseks veidi üle kahe minuti ja auhinnaõlled on teenitult tema omad.

Ja korraldaja Eerol on temaga üks jutt veel: "Homme on siis ujumisvõistlus kell kaheksa."

"Mul hakkab kell üheksa eksam," kostab Marko ja Eero ruttab kinnitama, et siis muidugi, ega see nüüd nii oluline ei ole...

"Ega see eksam nii oluline tõesti ei ole," nõustub Marko.

Üle õllepudelikildude klassikat kuulama

Kunagi oli selline ansambel nagu The Doors. Head muusikat tegid. Aga kui laulja Jim Morrison ära suri, läksid mehed laiali.

See, kes Eestis käis ja ka Tartus tudengipäevadel koos Vennaskonna ja Genialistidega esines, oli The LA Doors. Riietuvad nagu The Doors, kõlavad nagu The Doors, mängivad ainult The Doorsi lugusid. Ja hästi mängivad. Ainult laulja ei olevat üldse Jim Morrisoni nägu. No mis siis.

Kontserdipaika, Tartu ülikooli spordihalli sisse saamiseks tuleb kõigepealt astuda üle ukse ees laiutavast poolemeetrisest klaasikilluhunnikust, mis kunagi olla õllepudelid olnud.

Ta elagu: LA Doors on laval ning publik ekstaasis. Andunud Doorsi-fännide silmad on suunatud ainiti lavale ning huuled liiguvad kultusbändi laulusõnu kaasa sosistades.

Üks umbes kümneliikmeline seltskond tantsib kätest kinni hoides "Riders on the Stormi" järgi hoogsat ringtantsu, niites jalust maha ka lähemad rahumeelsed pealtvaatajad.

Paljud higist nõretavad kontserdikülastajad jaksavad vaid lava suunas põlvitada, kuid nende nägudel peegeldub õnnis rahulolu.

Hitt hiti järel jätkab LA Doors võiduka lõpuni. Publik on rahul, bänd on rahul. Järgmisena esinevad nad tõenäoliselt näiteks Rumeenias.

Hommikune õllekrool

Kella kaheksaks hommikul suudavad end voodist välja ajada ehk ainult arsti- ja juuratudengid kui kohusetruum osa üliõpilaskonnast. Ja muidugi rebased, kes pole veel tudengieluga lõpuni kohanenud.

Vanemate olijate seas suhtutakse kella kaheksasse loengusse kui loodusõnnetusse, mis võib nõrgema mehe masendussegi viia. Siin päästab vaid mõistev õppejõud, kes kohe semestri alguses teeb ettepaneku loengu algust akadeemilisele veerandile lisaks veel üks veerandtund edasi lükata.

Tudengisügise eelviimasel päeval algab kell kaheksa hommikul ujumisvõistlus.

Kuid ärgem kiirustagem seda läbimõtlemata ideeks nimetama. Tudengipäevad on erand, sest nende ajal pole paljud seks kellaks veel magama minna jõudnudki.

"No ära ole nii tõsine!" veenab korraldaja Eero basseiniserval õnnetul ilmel istuvat neidu, tulevast võistlejat.

"Ma ei saa! Ma alles ärkasin," kostab too vastu.

Eero ise on öösel maganud kolm tundi, hüppab – sumaki! – basseini, peletades laiali soojendajad ning hommikutrenni tegema tulnud harrastusujujad, kes nüüd samuti ilmsüütutena võistlusse kaasatakse, ning hakkab mängureegleid seletama.

Võistkond on kaheliikmeline. Vaheldumisi visatakse basseiniserval täringut ja liigutakse lauamängu-ruutudel. Ja kui jäädakse pidama hallil ruudul, siis tuleb liigutama hakata.

Näiteks ujuda üks basseinipikkus ajalehega, nii et uudised kuivaks jääksid. Või läbida distants, pea veest väljas. Ehk siis kaaslast enda järel vedades,

T-särgiga, ujumismaskiga, vee all ujudes...

Või näiteks selili olles end ainult jalgadega edasi lükates.

Viimane on meeliülendav vaatepilt, sest pingutagu võistlejad kuidas tahes, edasi nihkuvad nad umbes sellise tempoga nagu reumahaiged pensionärid Serena pargi tervisevetel.

Ja kuhu neil kiiret ongi? Heakene küll, aega võetakse, ning võitjaõlledega auhinnatakse lõpuks sama Markot, kes päev varem tornijooksu võitis.

Kuid tegelikult on päev veel pikk ees, sealhulgas mõned loengud ja õhtused tudengisügise peod. Mis kestavad veel tänagi.

Asfaldile joonistatud vorst viis KGB-sse

1965. aastal laisa üliõpilase ja igava õppejõu sümboolse mahamatmisega alanud tudengipäevad piirdusid aastaid vaid rahvusvahelisele üliõpilaste päevale pühendatud tõrvikurongkäigu ja sellele järgnenud pidutsemisega 17. novembri õhtul.

Tolleaegsed leheartiklid rõhutasid, et sügispäevad ja kevadel peetud rahvaste sõpruse päevad (praeguste üliõpilaste kevadpäevade eelkäija) ühendavad tudengeid ning kirjeldasid pikalt sel eesmärgil korraldatud miitinguid. Tollased osalejad meenutavad pigem muud.

"Üliõpilaspäevadel oli sel ajal ehk arusaamatult kombel väga suur tähtsus," meenutab 1967–72 Tartus füüsikat õppinud Tiit Kändler, tollastele üliõpilastele tuntud ansambli Kuup ja Kera eestvedajaid. Teadagi – kohustuslike siltide all said tudengid ka siis oma meelsust avaldada.

Sellisena põhjustasid päevad korraldajatele, ülikooli komsomolikomiteele ka sekeldusi. 1970. aastatel keelati varasem populaarne ja ülev tõrvikurongkäik, sest kuidas pidid võimud suhtuma seal kantud loosungitesse, nagu näiteks "E=mc2" Samuti vaadati hoolikalt läbi meelelahutusprogrammid enne nende kavva paneku lubamist.

1982. aastal pidid korraldajad sügispäevade kava kiiresti ümber tegema, sest tuli leinata just veidi enne ürituse algust surnud Leonid Brezhnevit. Mõned aastad hiljem suri kauaaegne rektor Arnold Koop just enne kevadpäevade algust – ja taas pidid korraldajad programmi kallale minema.

1980. aastate algul korraldasid toonased ajakirjandustudengid Hans Luik ja Rein Sikk Pepleri (Päntri) ühiselamu ees asfaldijoonistuste võistluse, mis kukkus välja nii vabameelne, et tuletõrjujad pidid hiljem KGB korraldusel tänava puhtaks pesema. Näiteks kujutati taiestel vorsti ja Luik pidi pärast KGB-s seletama, mida sellega öelda taheti.

1990. aastate alguses tekkis tudengipäevade ajal Narva maantee ühikate kõrval pargis olevale Tuglase kujule aastast aastasse pähe lumest papaaha. Kuidas ka pahased kojamehed seda ei hävitanud või mütsimeistreid tabada ei püüdnud, müts tekkis kirjaniku pähe üha uuesti. Ühel hommikul oli Tuglas aga pähe saanud tutimütsi ning loengule ruttavad tudengid võisid näha, kuidas kojamees ohates kuju näo puhtaks pühkis ja mütsi alles jättis: "Ju siis jumal tahab nii..."

Urmo Kübar

Hetki eelmisest 34 aastast

Süüdati tõrvikud. Orkestrid päästsid valla marsihelid. Nii algas Lenini-aastal peetavate Tartu V üliõpilaspäevade, mis seotud 17. novembril tähistatava rahvusvahelise üliõpilaspäevaga ning pühendatud teadusele, progressile ja ülikooli noore ja vana põlvkonna ühtsusele, ülevaim tund.

Ivi Drikkit, Edasi, 18.11.1969

Et pühitseti oma päeva, siis oodanuks teaduskondade õhtutelt rohkem. Sest võimalused anti, neid tulnuks teaduskondade komsomoli- ja kultuuriaktivistidel kõigiti kasutada. Üks üliõpilane väljendas seda nii: "On vist naiivne loota, et üliõpilaspäev erineks iganädalastest diskodest. Et oleks midagi ainuüksi sellele päevale omast."

Edasi, 23.11.1977

Meeskokkade võistluse tegevuspaik oli TRÜ uus kohvik. Ennast oli möllinud 19 kokka, nii EPA kui ülikooli värvides. Silma hakkas EPA komsomolikomitee asesekretär Arno Kaseniit: veel üks tõestus, et komsomolijuht ei pruugi ka köögis käpard olla.

Noorte Hääl, 27.11.1984

Juba esimestel kursustel saab üliõpilastele selgeks, et päevadele jagatakse pileteid komsomolimaksude laekumise järgi. Aga see, kui luuleõhtule filoloogiateaduskond vaid kaks piletit saab või mõne ürituse puhul tervet majandusteaduskonda üksnes nelja pileti vääriliseks peetakse... ei, ei võta sugugi hambaid kiristama, vaid tuttavaid otsima. Kes pileti muretseks. Kes sisse laseks.

Mari Karlson, Noorte Hääl, 10.12.1985

Nimetus "sügispäevad" tundub just seetõttu pisut ebaõnnestunud, et ta ei vastanud asja sisule. Sügisega polnud vähimatki seost. Oleks võinud korraldada näiteks lehtede koristamise laupäevaku.

Sulev Valner, Noorte Hääl, 27.10.1987