TARMO KÕUTS: Kaitsevägi seob sotsiaalse mördina ühiskonda

Kaitseväge võib võrrelda ehitusmördiga, mis seob ühiskonda, sest põhiseaduslik kohustus oma riiki kaitsta võrdsustab meeskodanikud riigi ja rahva ees. Teenistuses olev või teenistuse läbinud kodanik kujuneb paratamatult meediumiks, mis omakorda mõjutab ühiskonna teisi gruppe.

Loomulikult on oluline kõigi Eesti elanike integratsioon meie ühiskonda, aga see ei ole siiski rollis, mida kaitsevägi sotsiaalselt mängib, peamine, vaid hinnaline lisaväärtus. Peamine on, et kaitsevägi kasvatab riigile väärikaid kodanikke. Põhiseaduslik kohustus riigi ees õpetab kodanikke jagama ühiseid väärtusi ning mõtlema enda jaoks läbi ka kodaniku ja sõduri eetika.

Sõduri eetika

On loomulik, et sõduri ja kodaniku eetika kattuvad suures osas. See on omane demokraatlikule ühiskonnakorraldusele ja meie kultuuriruumile. Eetika mõtestamine tähendab arutlusi igavikuliste teemade üle, mis võivad tunduda filosoofilised, kauged ja isegi ülespuhutud, ent ei ole seda ometi mitte.

Mõisted ausus, ustavus ja distsipliin ei ole sõduritele ainult tühipaljad sõnad või kõlavad deklaratsioonid. Neist eetilistest kategooriatest juhindume meie, kaitse-väelased, oma igapäevases teenistuses. Need mõisted on olulised igale sõdurile, sest loovad ideoloogilise aluse, millele meie teenistus Eesti heaks tugineb. Paratamatult jõuab igal sõduril varem või hiljem kätte tõe hetk, mil ta endalt küsib: kas mina olen valmis minema lõpuni, kui riik ja rahvas seda vajavad?

Enesestmõistetavalt ei lähe ükski sõdur, vähemalt Põhjala kultuuriruumist pärit sõdalane, sõtta surema. Ometigi tuleb valusatele küsimustele varem vastus leida, sest siis, kui sõjamees on juba tandril, on igavikuliste mõtete heietamiseks hilja.

Mõtestamise hetk, kus ühel kaalukausil on üksikisik oma tungide ja hirmudega ning teisel rahva kestmine ja igavene riik, peab olema peetud kuskil kunagi varem.

See kuskil ja kunagi saab olla ning on kaitseväeteenistus. Ma keeldun uskumast teooriaid üha hedonistlikumaks muutuvast maailmast. Ei ükskõiksus ega hedonism ei ole meie rahvale, meie etnosele omane. Meile on omane töökus, kohusetunne ja paindlikkus aga ka pragmaatiline jonnakus.

Ma tean, et Eesti sõdur, keda maailm on õppinud pärast poole sajandi pikkust eemalolekut sõjameeste vennaskonnast taas tundma kui külmaverelist ja professionaalsest sõjameest, on korralik kodanik ja oma maa patrioot.

Sellised Eesti patrioodid, nagu olid Iraagis Eesti huve kaitstes langenud nooremseersant Andres Nuiamäe ja vanemveebel Arre Illenzeer. Eesti kaitsevägi mälestab neid kahte allohvitseri kui häid sõjamehi, kes jäid vabale Eestile igavesti truuks.

Eesti rahvas omab oma sõjaväge. Ärimeeste keelde tõlkides on rahvas aktsionäride üldkoosolek. Ühelgi isikul ei saa olla ega olegi kaitseväe kontrollpakki ega kuldset enamusaktsiat. Riigikaitse korraldus vajab laia ühiskondlikku kokkulepet, sest vastasel korral riigikaitse ei toimiks.

Eesti meeste kaitsetahe on võrreldav soomlastega. 80 protsenti Eesti meeskodanikest on valmis, relv käes, osalema sõjalises riigikaitses.

Tasakaalustatud mudel

90 protsenti Eesti elanikkonnast pooldab tasakaalustatud sõjalise riigikaitse mudelit, kus on kombineeritud jõuliselt arenevad elukutselised üksused, traditsioonilised reservüksused ning Kaitseliit, see mudel on ennast täna juba õigustanud. Säärane mudel kindlustab meile jätkusuutlikkuse ja kaitsetahte.

Ma ei tea ühtegi teist valdkonda, milles avalik arvamus oleks niivõrd üksmeelne. Üksmeel kaitseküsimuses tähendab selget ühiskondlikku kokkulepet. Sotsioloog Juhan Kivirähk tõlgendab seda nii, et üha kasvavas soolise võrdõiguslikkuse keskkonnas on alal ühiskonna ootus, et noormehed kogeksid meheks olemist, kas või lühiajaliselt, selle vanamoodsas, traditsioonilises tähenduses. Valmistudes ohu korral oma kodu ja lähedasi kaitsma. Aga mitte ainult relvaga.

Enamikku suuri mittesõjalisi kriise ei ole võimalik lahendada sõjaväge ühel või teisel moel kasutamata. Piisab, kui meenutada hiljutisi looduskatastroofe. Moodsal, tehnokraatlikul, üliökonoomselt häälestatud ühiskonnal puudub küllaldane tugevusvaru ja jätkusuutlikkus.

Sõjaväel on olemas selgelt juhitav struktuur, üksused, varustus ja väljaõpe. Kaitseväe ja Kaitseliidu üksused on autonoomsed, ega vaja ei logistilist ega infrastruktuurset tuge. Üksused tagavad oma vajadused ise. Piltlikult öeldes kaitseväe logistikud ei küsi, kus on pistik elektri saamiseks, vaid käivitavad generaatori, toodavad voolu ise ning suudavad mittesõjalise kriisi korral tagada näiteks mõne haigla elektriga varustamise.

Sõdur vajab toetust

Riigikaitses osalemine on otseselt seotud kodanikuks olemisega. Sõduriks olemine ei ole pelgalt elukutse, see on kutsumus. Miks? Lõviosa sõjaväelasi ei pane liikuma mitte raha, mida riik neile palgana maksab, vaid missioonitunne. Juba vanas Roomas ei olnud sõduritel kõige tähtsam raha.

Loomulikult on palk oluline, kuid sõdurid hindavad eelkõige oma kolleegide lugupidamist ja rahva austust. Kaugetel sõjakäikudel või rasketes lahingutes hoidis Rooma leegione distsiplineeritult rivis teadmine, et kunagi, kui neil tervist ja sõduriõnne peaks jätkuma, ootab neid väärikas pensionäripõli ning Rooma kodanike imetlus.

Ka Eesti sõdur vajab ühiskonna toetust. Rahvas, kes kaitseväge omab, peab oma sõdurile selgelt ütlema, et sõdur teeb õiget asja., See, kas riik ütleb seda ühe või teise sotsiaaltagatise kaudu, on juba rohkem tehniline küsimus.

Kohustuslik teenistus annab väikese riigi kaitseväele hädavajaliku laia kandepinna. Kui Eesti otsustaks lühinägelikult luua vaid elukutselise sõjaväe, siis tekiks omaette sõdalaste klass, nagu keskaegses Jaapanis olid samuraid. See aga ei ole meile omane, sest Eesti kaitsevägi on olnud alati rahvavägi. Sõjaväge ei ole mõistlik ühiskonnast lahutada ega kuidagi eraldada. Mida arvukamalt rahvas osaleb riigikaitses, seda tugevam on kaitsetahe, kaitse-väe usaldusväärsus ja usk oma riigi võimetesse.

Eestlased ei ole kunagi paistnud silma ülemäärase sõjakusega, kui aga on tarvis olnud sõdida, on meie isad ja vanaisad teinud seda põhjalikult ning korralikult, nagu nad olid harjunud tegema igat majapidamises ette tulevat tööd.

Kaitseväge tuleb sotsiaalses plaanis käsitleda suure kasvatusasutuse ja koolituskeskusena. Kodanikud, kes viibivad ajateenistuses, on tegelikult õppursõdurid. Õppursõduritest, kes mitte ei läbi ajateenistust, vaid on koolitusel, saavad siis pärast 8-11-kuulist väljaõppeaega kas elukutselised kaitseväelased, reservväelased või kaitseliitlased. Pärast tegevteenistuse lepingu sõlmimist jätkavad kaitseväelased teenistust kas elukutseliste sõdurina või alustavad õpinguid Kaitseväe Lahingukoolis või Kõrgemas Sõjakoolis. Just tänaste õppursõdurite hulgast tulevad tulevased allohvitserid ja ohvitserid.

Seega on kaitsevägi meie juhtide, sealhulgas sõjaliste juhtide taimelava. Teisalt on kaitsevägi suur koolitusstruktuur, mille tegevuse eesmärgiks on tugeva ehitusseguna siduda ühiskonda, õpetades oma kodanikke mõistma oma riiki ja sõjandusalase koolituse kaudu tagades Eesti sõjalist riigikaitset.