Tarbekunstimuuseum: Sakala keskuse detailid muuseumi ei mahu

Tarbekunstimuuseum märgib täna avaldatud teates, et Sakala keskuse lammutamiseks loa saanud AS Uus Sakala juhatuse esimees Ilmar Kompus on korduvalt avalikkust teavitanud, et kunstilise ja taaskasutatava väärtusega asjad säilitatakse, jättes nii mulje, et osa keskusest justkui säiliks lihtsalt teises kohas.

"Kõigis artiklites nimetatakse tulevase hoiupaigana Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi. See oli muuseumile tõeline üllatus, kuna mingeid läbirääkimisi, kõnelemata kokkulepetest, selles küsimuses ei ole toimunud. Mitte keegi ei ole tundnud huvi, kas muuseumil on üldse võimalik neid esemeid hoiustada," on muuseumi töötajad hämmingus.

Muuseumi side kõnealuse objektiga piirdub peavarahoidja ühekordse külaskäiguga Sakala keskusesse arendaja kutsel. Sellel kohtumisel ei arutatud vitraažide ega ka valgustite üleandmise võimalust muuseumile, seisab muuseumi teates.

Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi on seisukohal, et Sakala keskuse väärtuseks on hoone ja interjööri terviklikkus.

Siseruumide kooslus esindab nõukogudeaegset luksust, valgusteid ja vitraaži toetavad nii uhke marmor kui sisseehitatud mööbel.

"Mis mõttes on lühtrid ja vitraaž väärtuslikumad, kui kõik muu selles hoones? Miks peaksid just need hoone terviklikust interjöörist väljarebitud detailid meile tulevikus eriti kõnekad olema? Kas sellepärast, et need on enam-vähem tervelt hoonest eraldatavad? Millist väärtust kannavad need detailid olukorras, kus neid pole kunagi enam võimalik eksponeerida algses keskkonnas? Üksikute detailide säilitamine ei tähenda hoone tagasitoomist avalikkuse kasutusse," on muuseumi seisukoht.

Tarbekunsti- ja disainimuuseum teadvustab oma funktsiooni kultuuripärandi talletamisel, kuid tegu on siiski ebaharilikult suuremõõtmeliste esemetega.

Muuseumil on kogude hoidmiseks umbes 400 m2 pinda, kuhu juba praegu peab mahtuma 13 000 museaali, mis teeb problemaatiliseks kõne all olnud „väärtuslikuks” peetava säilitamise muuseumis.