Tantsupeo teine etendus: tantsude kummalised teed üle merede ja läbi aja

Rahvas tõusis, lehvitas lainetena käsi ja istus maha tagasi Luhti käsu peale nagu õpetatud. "Miks sina püsti ei tõusnud?" manitseb üksinda keset Kalevi staadioni tühja muru seisev Luht ühte tõrkujat tribüüni alumises ääres, osutades tema pihta näpuga. "Isegi president Ilves tõusis püsti, ka tema on meie hulgas."

Kell 11 algas Tallinnas Kalevi staadionil XVIII tantsupeo "Meri" teine etendus. Kui Luht oli lõpetanud rahva etenduse osaks väljaõpetamise, voolas staadionile kõigepealt veidi üle kuuesaja sinistes kostüümides võimleja, kes moodustasid saabuvate tantsijate massi keskele Eestimaa kaardi – koos suuremate saartega, nagu asi ikka käib – ja jäid sinna seisma.

Tribüünil vabu kohti pole – piletid olid juba ammu välja müüdud. Eile õhtul ja täna Tallinna linna peal nähtud elevil ja rahutuid rahvamasse, kes ootavad busse, mida ei paista tulevat, sagivad mööda tänavaid, nägin viimati Tallinnas pronksiöö ajal. Ilm on pidulisi soosinud – päike paistab kenasti. Ja publiku seast palavust kurta oleks juba liigne kapriis, kuigi oma esimesest etteastest vabanenud pruunides kuubedes ja kaabudes meestantsijad kipuvad küll pigem puude vilus varju otsima kui päikest nautima.

Rannarahva tants labajalg

Murule jäänud tantsijad võtavad ennast vooridesse ja alustavad fonogrammilt kostva parmupilliloo järgi labajalavalssi. Seda tantsu võib tõesti eesti omaks ja kohalikuks pidada, sest labajalga tantsiti meie maal enne saksahõngulisi reinlendreid-polkasid-valsse. Tõsi küll, eelkõige on tantsu tundnud rannaäärne rahvas. Saartel ja Lääne-Eestis oli veel sada aastat tagasi tegu olulise pulmatantsuga.

Tundmata pole labajalavalss ka mandril: Kuusalu kihelkonna rannikult Kolgast on rahvamuusikakogujad üles korjanud ka sellel tantsupeol kõlava voortantsu meloodia. Seevastu võivad õpetajale viltu vaadata mandripoolsed lõunaeestlased, kellele labajalga "vana eesti tantsuna" õpetada tahetakse – sealne vana tantsukultuur on tõesti teist nägu olnud.

Labajalavalss on tantsude seadjale tänuväärne materjal: sellest on rahva seas tuntud kümneid variante, lisaks sammule varieeruvad ka figuurid: labajalga tantsitakse nii paaris, saba ehk ussina kui kolonnis. Õigupoolest võib labajalavalsi mõnda rahvapärast, seadmatagi varianti tantsida tund aega järjest, moodustades üha uusi kujundeid, nii et ükski neist ei kordu.

Poole tantsu pealt hakkab hüüdma torupill, alustades Muhust pärit tuntud labajalalugu. Isegi siis, kui torupillimängijat võtta polnud, säilis muhulaste seas mälestus sellest, et õiget labajalavalssi tantsitakse torupilli järgi. Sellest annavad tunnistust kogutud viiulilood, millega mängija teeb järgi torupillilugu.

Ka päris ilma pillimeheta pole probleem seda kaasahaaravat tantsu tantsida: tantsijad on torupillihäält ka lauldes imiteerinud, kas korrates lihtsalt ühte silpi – "ou-ou-ou" – vana pilliloo meloodiat järgi tehes või siis keerulisemaid, algul jaburatena tunduvaid sõnu üksteise otsa lükkides: "ilut-tilut-tilut-tipsjalgadi,/ punn-lippadi, võinappadi,/ sigad sagad sagad sead lauta,/ ups lauta ja uks pulka,/ vat lupsadi, luusangadi,/ kõik-nipsadi kuldkingadi"; "näh-näh-näh, säh-säh-säh, säääärluuu, sääärluu".

Libamuhulased ja -setud

Nõukogude ajal tunnistati muhu rahvariie poolametlikus korras pea kõige ilusamaks ja õigemaks üldse, nii et seda võis näha ka sügavalt mandrilt pärit inimeste seljas. See komplekt, mis rahvatantsijate hulgas pole populaarsust kaotanud, fikseerib õigupoolest kahe ilmasõja vahelist moodi, sest siiani kohaliku rahva seas osalt käibel Muhu rahvariietele oli 20. sajandi esimesel poolel omane hämmastav uuenduslikkus.

Näiteks see helekollane toon, mida karva seelikuid kannavad Kalevi staadionil keskmises ringis tantsijad, pärineb Esimese ilmasõja ajal Läänemerre jäetud meremiinidest, mis Saksa mereväest maha jäid. Lugu oli selline: leidnud poisid meremiini, mis oli vett saanud, nii et plahvatusohtu enam polnud. Küll aga värvis miinist välja kougitud püssirohi poiste käed korralikult kollaseks, nii et ka naispere sai teada uuest imelisest värvainest, mis tasuta randa kätte tuleb. Hiljem, kui värv oli juba moodi tulnud, teati seda juba poest küsida. Ja komme seelikuid kollaseks värvida jäi püsima.

Kuid viimasel ajal on juurde siginenud ka libasetusid. Kuna olen näinud Mikitamäel tegutsevat uhket setu rahvatantsurühma, arvan, et ehk on ka nemad tantsupeole pääsenud. Seepärast kõnetan staadioni ääres oma järjekorda ootavat Eroldit setu keeles: "Kas sa eis olõt ka Setomaalt peri?" ("Kas sa ise oled ka Setumaalt pärit?") Tema eesti keeles vastu: "Ei ole, vanematekodu on mul tegelikult Harjumaal, aga ma õpin Tartu Ülikoolis."

Selgub, et pool Tartu Ülikooli Rahvakunstiansambli tantsurühma on riietatud muhulasteks ja teine pool setudeks, kuna ühe ja sama kandi komplekti tervele rühmale ei jätkunud.

Õukonnatants, mida tantsivad põllumehe rahvariides põhjamaalased

"See pidu meeldib mulle väga," kommenteerib Soome rahvatantsurühmaga Katrilli tantsupeole esinema tulnud Jussi, kelle Lõuna-Pohjanmaa rahvariidekomplekti köidab nahast vöö kadestamaajavalt kaunite vasknaastude ja -ripatsitega. "Soomes midagi vastavat sellises mastaabis ei ole."

Katrilli rühm on saanud oma nime neljapaaritantsu järgi, mis on levinud 18. sajandil ratsaväe paraadi keerulisemaid manöövreid imiteerinud tantsu järgi. Lääne-Euroopas väga keeruliseks arenenud tants on levinud väga laialt: läänes näiteks Antilli saartele Kariibi meres ja põhjas Koola poolsaare saamide hulka, kelle jaoks karmoška saatel tantsitud kadrill ongi pidude põhiline tants. Mullu suvel Hantõ-Mansiiskis toimunud soome-ugri rahvaste maailmakongressi pidustustel õpetasid saamid tantsu ka hantidele. Samuti on Koola kadrilli vastu huvi tundnud läänepoolsed saamid, kes on jäänud Soome, Rootsi ja Norra võimu alla ning omi vanu tantse ei mäleta.

"Sellel peol me kadrilli ei tantsi, aga muidu küll," räägib Jussi, selgitades, et soomlaste väga elegantne esitus sellel tantsupeol koosneb menuetist ja polskast. "See ei ole otse rahvapärimusest," möönab ta, et tants on autorilooming.

Menuett on samuti Lääne-Euroopa päritolu tants, mida tantsiti 17. sajandil õukondades, kus seda osati väga keeruliseks ajada. Samasuguse õukondliku elegantsiga, mida õpetatakse vanade tantsude õpitubades, esitavad ka Soome kollektiivid tantsu "Vaiksel ja tormisel merel" esimese osa: neli korda kaheksa paari, kes liiguvad reveransside ja nõtkelt hüppavate sammude vahelduses, paarilised ei puuduta teineteist pealetükkivalt ega äkiliselt, vaid õrnalt. Kuid siis tuleb pööre ja läheb polskaks, tantsuks, mis on meie labajala lähedane sugulane mere tagant. Ägedam rütm ja äkilisemad liigutused, kuid vahele jääb siiski elegantset menuetisammu.