Tallinnas leiti majast käsigranaat ja trotüüli

Ja jällekord tabab mind nostalgiahoog.
Eks vene ajal ikka joodi kõvasti rohkem. Alevivahe oli vähemalt õhtuti igasse suunda loovivaid mehi täis. (ise ikka ka, ise ikka ka). Seetõttu võin puhtalt oma kogemustest öelda ning allesjäänud visuaalset mälu survestades, et kaugelt nii see enam pole. Ja ma ei tea kustkohast tulevad ikka veel jutud, et eestlane joob ämbrite viisi?
Võibolla oli siis teine mõõt? Mäletan noorusajast tõesti, et viina toodi poodi ka vinkudega..
See selleks.
Eks ükskord olime jlle murupääl, ja ootasime sõpra, et pudel lahti korgitseda.
Ootasime ja ootasime ja siis ta tuligi. Õieti sõitis oma päevinäinud Moskvitš 401 - ga me juure. Omal sihuke seletatud nägu peas - temal läind aega.......
Kurat, me ootame ja ootame - temal läind aega....
Aga peagi selgus, kuhu aeg läks.
No eks peagi tehtud ju autost juttu ja (haruldane asi ju nõukaaeg!) Võib olla tahtnud keegi proovidagi veel või sisse ronida..?
"Ei lähe mehed mitte!" ütles omanik otsustavalt.
Hakkasime siis uurima ja..
Moskvitši tagaistmel oli pomm! Igavene mölakas! Ega sinna autosse peale juhi poleks vaat et kedagi suurt mahtunudki.
Eks algul võttis vähe kõhevile küll. Et kuidas siis ikka
nii?
"Ah, noh, üksiku inimese elu, seltsi vaja ja..krdi vene riik ja üldse.."
Aga eks me pikapeale ju harjusime.
Sõber tuli ikka jälle Mossega. Pikniku korraldasime sealsamas kõrval. Silitasime ja uurisime "mölakat". Siiski, mingi aupklikkus säilis.
Aga ega õhkulendamise vastu tegelikult, mõni kord, ausalt öeldes, ka justkui enam midagi polnud.
Noh, eks linnas aetud haaknõelu omale kõrva ja kuhu iganes.
Meil oli asi nii.