Kunnas: mõju Eesti kaitsevõimele oleks ülimalt negatiivne.

Praegu on kaitseväe sõjaaja koosseisu planeeritud 42 000 inimest. Leo Kunnas osutab, et viimaste aastate muutused Eestit mõjutavas julgeolekukeskkonnas ei põhjenda koosseisu vähendamist mitte kuidagi, vastupidi, vaja oleks hoopis sõjaaja kaitseväge suurendada.

Kunnas toob ohufaktoritena esile Venemaa sõjalise potentsiaali suurenemise, USA globaalse tagasitõmbumise ja NATO Euroopa-liitlaste sõjalise nõrgenemise, sealhulgas Läti ja Leedu kehvas seisus riigikaitse. Kunnas rõhutab, et Eesti peab arvestama Venemaa Lääne sõjaväeringkonna vägedega, keda on võimalik vähese eelhoiatusajaga Eesti vastu rakendada.

Praegune planeeritud kaitseväe sõjaaja struktuur katab miinimumvajaduse, kuid ei arvesta Läti ja Leedu relvajõudude nõrkusega, mille tegelik kaitsestrateegia rajaneb Kunnase hinnangul kahel postulaadil: sõda Venemaaga on võimatu ja kui see peakski puhkema, siis vabastavad liitlasväed okupeeritud territooriumi.

Seega peaks Eesti kaitseväe kaadri ja ajateenijate arvu hoopis suurendama. Mida väiksem on sõjaaja kaitsevägi, seda suurem on oht, et rünnaku korral võib selle võitlustahe murduda: miks me peaksime võitlema, oma eluga riskima ja surema, kui enamik võitlusvõimelisi mehi seda ei tee?

Väeliikide staapide kaotamine

Kunnas: mõju Eesti kaitsevõimele oleks positiivne.

Kunnas leiab, et rahuaegne juhtimine peaks olema üles ehitatud sõjaaja vajadustest lähtudes. Nelja kaitseringkonna ja ühe brigaadi juhtimiseks ei ole kaitseväe juhatajal peale kaitseväe peastaabi vaja mingit vahepealset ülemat ega staapi, kuid ainult maaväe staabi kaotamine oleks poolik lahendus. Kuna õhu- ega merevägi ei suuda Eesti esmase kaitsevõime jaoks iseseisvaid õhu- ja mereoperatsioone teha, puudub vajadus ka vastavate staapide järele.

Peale selle tagavad kaitseringkondade ülemad ja staabid detsentraliseeritud juhtimise ja ka selle, et juhtimine on järjepidev isegi juhul, kui üks või mitu kaitseväe peastaabi juhtimispunkti hävitataks.

Teise jalaväebrigaadi moodustamine

Kunnas: mõju Eesti kaitsevõimele oleks positiivne.

See eeldaks sõjaaja kaitseväe suurendamist umbes 5000 inimese võrra ehk umbes 47 000 inimeseni. Kui sellega kaasneks kaitseringkondade üksuste vähendamine – see tähendab sõjaaja kaitsevägi ei suureneks, vaid hoopis väheneks –, oleks mõju reservkolonelleitnandi hinnangul hoopis negatiivne, sest teine jalaväebrigaad ei asendaks ega kompenseeriks mingil moel nelja kaitseringkonna puudumist.

Väljaspool kaitseväge varustus- ja hangeteameti loomine

Kunnas: mõju Eesti kaitsevõimele oleks negatiivne.

Leo Kunnas leiab, et kõigi kaitseväe hangete ja taristuga seotud funktsioonide täitmine tuleks koondada kaitseväe logistikakeskusse. Logistikakeskuse alluvusvahekorda ei oleks vaja muuta ja see peaks jääma kaitseväe juhataja alluvusse.

Reservkolonelleitnant leiab, et hangete tegemiseks eraldi asutuse moodustamine oleks viga, kuna eraldi asutuse ülalpidamiskulud suureneksid hüppeliselt võrreldes praegu toimiva süsteemiga, sest eeldatavasti võetaks uude asutusse tööle mitusada inimest.

Peale selle on asjast huvitatud kõrvalistel isikutel väljaspool kaitseväge asuva eraldi asutuse juhtkonda kergem mõjutada, mis suurendab korruptsiooniohu senise süsteemiga võrreldes mitmekordseks.

Juhtimisvõime arendamine nelja kaitseringkonnaga

Kunnas: mõju Eesti kaitsevõimele oleks positiivne.

Reservkolonelleitnant leiab, et maaväe staabi kaotamine on hea algatus, kuid ilma mere- ja õhuväe staapi kaotamata on see poolik lahendus.

Ta osutab, et igal kaitseringkonnal on sõjalise kallaletungi korral üks kindel põhifunktsioon.

Kirde ja Lõuna kaitseringkond on vajalikud, sest nii nagu 1918. või 1944. aastal, on nüüdki Eestit võimalik rünnata kahest peasuunast: kirdest ja kagust. Põhja kaitseringkonda on vaja, sest Tallinna linn ja nn Suur-Tallinna piirkond on oma strateegilise tähtsuse tõttu luure ja dessantide sihtmärk. Lääne kaitseringkond on oluline, sest Läti riigikaitse niru olukorra tõttu võidakse Eesti territooriumile tungida ka Läti kaudu. Sellepärast ongi Eestil vaja kõiki nelja kaitseringkonda.

Reservkolonelleitnant kinnitab, et kaitseringkondade kaitseliidu ülema alluvusse andmine oleks väga halb, sest kaitseliidul ei ole ega teki kunagi nelja brigaadisuuruse väekoondise moodustamise võimet. Samuti ei suuda ega saa kaitseliit olla peamine kaitseväe mobilisatsiooni korraldamise eest vastutaja.

Olulisemate sõjaliste hangete uus järjekord

Kunnas: mõju Eesti kaitsevõimele oleks pigem negatiivne.

Olulisemate hangetena on välja pakutud käsitulirelvad , iseliikuvad suurtükid, jalaväe lahingumasinad Scoutspataljonile ja uue põlvkonna tankitõrjesüsteemid.

Leo Kunnas leiab, et sellest nimekirjast on esmase tähtsusega vaid uue põlvkonna tankitõrjesüsteemid.

Reservkolonelleitnandi hinnangul on Eestil korralikke käsitulirelvi piisavalt ning jalaväe lahingumasinate ja iseliikuvate suurtükkide hankimine ei annaks mingit sõjalist efekti, sest nendega varustatud üksused saaksid Vene tankiüksuste vastu astuda ikkagi ainult jalgsi.

Sellepärast arvab Kunnas, et hankida tuleks tankitõrjesüsteemid ja ülejäänud nimekiri asendada. Käsitulirelvade asemel tuleks hankida mere- ja maamiine, iseliikuvate suurtükkide asemel laske- ja lahingumoona ning jalaväe lahingumasinate asemel lisaks õhutõrjevahendeid.

Kunnas hindab, et planeeritud lahingumasinate Scoutspataljonile hankimine ja suurtükiväepataljoni varustamine maksaks u 200 miljonit eurot, kuid selle raha eest saaks soomusmanöövervõime, mida saaks kasutada vaid nende vastu, kellel puuduvad tankid – näiteks Afganistani valitsusvastased.

Mõõtkava: Jägala linnaku väljaehitamine läheks maksma umbes 80 miljonit eurot, mis tähendab, et puuduliku ja Eesti pinnal rakendamiseks sobimatu soomusmanöövrivõime väljaarendamiseks kuluks vähemalt kaks ja pool korda rohkem raha kui kavandatava reformiga maha kriipsutatav Jägala linnak. Soomusmanöövervõime loomiseks kulutatava raha ja sõjalise kasu suhe oleks täiesti vastuvõetamatu, ütleb Kunnas.

Jägala linnaku väljaehitamisest loobumine

Kunnas: otsuse mõju kaitsevõimele oleks negatiivne.

Reservkolonelleitnant leiab, et Jägala linnaku väljaehitamisest loobumine ei annaks pikemas perspektiivis loodetud säästu, vaid läheks hoopiski kallimaks. Tema hinnangul on ehituslikud alternatiivid läbi mõtlemata, osalt teostamatud või sõja puhul Eestile ohtlikud. Jägala linnakust loobumise otsus oleks Kunnase hinnangul kõige tõsisem infrastruktuurialane viga kogu taasiseseisvunud Eesti kaitseväe ajaloos. Reformikava, mis Jägala linnakule kriipsu peale tõmbab, muudab mõttetuks kogu tehtud aastatepikkuse eeltöö: projektid on valmis, kohalike omavalitsustega kokkulepped saavutatud.

Jägala linnaku ehitamise asemel on kavas kaks kolimist: kolida logistikapataljon Ämarisse lennubaasi ning jaotada vahipataljon Jõhvi ja Miinisadama vahel. Kunnas osutab, et logistikapataljoni Ämarisse viimine on ohtlik, sest lennuväli on sõja korral Venemaa õhuväe ja rakettide esmane sihtmärk.

Pealegi pole Ämari lennuvälja majandamine ainuüksi sõjaväelennuväljana kaitseväele majanduslikult jõukohane. Kui aga sinna kolitaks ka logistikapataljon, oleks keeruline lennuvälja tsiviilotstarbel kasutada.

Samamoodi on Leo Kunnase hinnangul kaheldav poole vahipataljoni koosseisu Miinisadamasse kolimine. Nimelt on meie merevägi iseseisva kaitsevõime seisukohast võitlusvõimetu ja mereväesadama omamisel või puudumisel ei ole sisulist tähendust, seega tuleks enne kolimist langetada otsus mereväe tuleviku kohta.

Samuti on küsitav vahipataljoni koosseisu teise poole Viru pataljoni juurde Jõhvi kolimine. Kunnas leiab, et kutselisi kaitseväelasi Tallinnast Jõhvi kolida oleks raske, sest kaadril poleks selleks motivatsiooni. Pealegi tuleks kaaderkoosseisu jaoks ehitada hooned.

IntervjuuJägala linnaku võime valmis teha ka kümne aasta pärast

Riigikaitsekomisjoni aseesimees Aivar Riisalu (Keskerakond) on eriti rahul sellega, et kaitseliidu roll kasvab tuntavalt.

••Aivar Riisalu, käisite täna (eile – toim) riigikaitsekomisjoniga kaitseväe peastaabis tutvumas uue riigikaitse arengukava tööversiooniga. Kuidas uut arengukava hindate?

Meie (riigikaitsekomisjon – toim) kujundame arengukava osas oma seisukoha nädala jooksul, aga esimese emotsiooni pealt julgen öelda, et kaitsevõime muutub efektiivsemaks. Arengukava põhisõnum on, et see väärtustab inimesi ja tagab efektiivsema riigikaitse neis piirides, mis meil on: teame ju, millised rahalised võimalused meid ees ootavad. Tegu on sügava analüüsiga, kus on ka tõsiselt arvutatud.

••Leo Kunnas kritiseerib osa arengukava lahendustest päris teravalt. Näiteks küsimus Jägala linnakust: tema hinnangul on linnakust loobumine vale samm, nagu ka logistikapataljoni kolimine Ämarisse ja vahipataljoni Tallinna ja Ida-Viru vahel ära jaotamine. Mida arvate Kunnase kriitikast?

Igasugune kriitika on alati kuulamist väärt. Osalt on tal õigus, aga me oleme siiani liiga palju panustanud betooni ja kas oleme seda alati õigesti teinud, on iseküsimus. Samas peaks ka Kunnas ise peeglisse vaatama, ka ta ise oli peastaabis kõrgel kohal, osaliselt on need tema enda otsused. Mis puutub logistikapataljoni kolimisse, siis ajateenijad Eestis ei sõdi. Ja me räägime ju ajateenijatest, rahuaegsetest paiknemisaladest. Mis puutub sellesse, et Jägalat ei tule – siis keegi täna kohal olnutest polnud õnnelik, et Jägalat ei tule. Samas on praegu juttu arengukavast kuni aastani 2022. Keegi ei ütle, et Jägala linnakut kunagi ei tule! Võime juba nelja aasta pärast selle ümber vaadata.

Paljud selle kava oponendid ei ole kunagi käinud väeosades kohapeal, aga mina olen käinud kõigis ja väidan, et elamistingimusi on vaja parandada. Pealegi oli ammu teada, et vahipataljon peab ära minema, aga Tallinna ilma ühegi üksuseta jätta ei ole ka õige. Jägala oleks selle vajaduse osaliselt katnud, aga mereväele tuleb niikuinii ehitada uus kasarmu, sest praegu elatakse halbades tingimustes.

Ka Viru pataljoni on igal juhul uut kasarmut vaja. Kokkuvõttes on märksõna see, et arengukavas on olemasoleva raha mõistlik kasutamine ja Eesti kaitsevägi võidab. Võtmeks on kaadrikaitseväelaste sotsiaalsed tagatised, palk ja ajateenijate elamistingimused. Ajateenistus kujundab kaitsetahet ja praegused antisanitaarsed tingimused, nagu praegu vahipataljonis ja mereväes, ei kõlba enam, ajateenijad peavad saama elada inimväärsetes tingimustes: kasarmud tuleb korda teha! Jägala võime teha kümne aasta pärast.

••Uue arengukava järgi kasvab kaitseliidu osatähtsus väga oluliselt. Mida arvate?

Kaitseliidu osakaal territoriaalkaitse juhtimisel kasvab ja kaitseliidu aktiivse tegevliikmena olen selle üle väga õnnelik, sest kaitseliit on saamas kindralist juhti, kes on üks paremini haritud sõjaväelisi juhte Eestis (kaitseliidu uueks ülemaks määrati brigaadikindral Meelis Kiili, kes astub ametisse 17. detsembril – toim). Ka uus staabiülem on Eesti üks parimaid staabiohvitsere koloneli auastmes. Mina seda nime välja ei ütle, aga kes ta on, võib iga asjasthuvitatu ise mõelda. Uue juhtimiskvaliteediga kaitseliit suudab täita mistahes ülesande, kaasa arvatud pidada iseseisvalt sõda.