Probleemsed lapsed vajavad aastate kaupa teraapiat, riik aga seda tagada ei suuda
„Nad tõmbavad su tühjaks ja kui sa enam ise hakkama ei saa, siis pole sul mitte kusagilt abi otsida,” tunnistab aastaid võõrastele lastele kodu pakkunud naine. Eelmise aasta lõpus avalikkust šokeerinud asenduskodus toimunud laste väärkohtlemine tekitas võõristust küll tavakodanikes, ent ise pidevalt probleemsetest perekondadest pärit lastega tegelenud inimesi kasuvanemate murdumine imestama ei pannud. „Kindlasti pole normaalne, mida nad seejärel lastega tegid, kuid ummikus inimesed reageerivadki erinevalt.”
Eesti Päevaleht suhtles nii lastekaitsjate, lastepsühholoogide, sotsiaaltöötajate kui ka eri lastekodusüsteemides töötanud inimestega ja kõigi arvamustest tõusis esile tõdemus, et probleemidega silmitsi sattudes jäävad praeguse süsteemi korral nii lapsevanemad, sotsiaaltöötajad kui kõige lõpuks ka lapsed ise probleemidele alla.
Paari aasta eest oli ühes paljudele hüljatud lastele koduks olevas lastekülas juhtum, mis tekitas sarnastes asutustes töötavates pereemades õudu ja ärevust. Nimelt tekkis ühel jahedal, ent päikeselisel kevadpäeval pereemal vaidlus teismelise kasupojaga. Põhjuseks igale lapsevanemale tuttav vaidlus, et kevadest innustunud poeg tahtis väljas käia juba suvise riietusega, kuid ema nõudis soojema jope selgapanekut. Poeg lahkus kodust, kuid ema jooksis, jope näpus, talle majast välja järele. Lapseni keskealine naine enam ei jõudnudki, sest enne seda tabas teda insult, mille tagajärjel ta peagi ka suri. Naise kolleegide ehmatuseks ei näidanud aastaid peres kasvanud kasupoeg mingit kahetsust, vaid, kui uskuda pereemade seas levinud juttu, isegi rõõmustas. „Sai lõpuks tast lahti,” meenutab üks neist poisi sõnu.
Hülgamine muudab aju
Lastepsühholoog Tiiu Meresi sõnul muutuvad teismeliste provokatsioonid mõnikord äärmuslikult jõulisteks. „Vargused nii kodunt kui tuttavatelt, jõhker füüsiline vägivald, antisotsiaalne käitumine, ohtlikud enesetapukatsed, kõikvõimalike sõltuvusainete tarvitamine, ebaadekvaatne seksuaalne käitumine,” loetleb ta.
Selliseid juhtumeid tuleb ette ka tavalistes peredes, ent Meresi sõnul muutub esimestel eluaastatel vaenulikus keskkonnas ja tugevat stressi kogenud lastel emotsioone juhtiv ajustruktuur, mis muudab lapsed täiskasvanute suhtes usaldamatuks, ülemäära agressiivseks ja seetõttu võivad lapsed ka ise hakata pahandusi provotseerima.
Laste motiivide kohta küsimusi tekitav juhtum leidis mõne aasta eest aset ka ühes teises lapsi kasvatavas asutuses, mis enamasti jõuab meediasse suurte heategevuskampaaniate abivajajana. Nimelt jootsid sealse lasteküla kõurikud eelkooliealisele tüdrukutirtsule limonaadi pähe torupuhastusvedelikku. Tagajärjeks tõsised sisemised põletused, mistõttu pidi tüdruk veel pikka aega käima haiglas söögitorule ravi saamas, sest armistunud organ ei kasvanud enam tüdrukuga samas tempos.
Ent süüdlaseks ei saa pidada lapsi, sest asjatundjate sõnul aitaks olukorda parandada nende psüühiline rehabilitatsioon, millele Eestis väidetavalt suurt rõhku ei panda. „Keskmine kaasmaalane kaldub arvama, et kui vanemad on ise tublid ja teevad asju „õigesti”, siis kasvavad nende kasvandikud – olgu siis oma või võõrad lapsed – tublideks ja ühiskonnas toime tulevateks kodanikeks,” selgitab Meres. „Kui aga sedasama valdkonda hakata uurima teaduspõhiselt, selgub, et nii lihtsalt asjad sugugi ei käi.”
Teist laadi inimsuhted
Meresi sõnul peab last individuaalselt kasvatama hakkama juba esimestest elupäevadest saadik ning ühtseid kasvatusmeetodeid, mis kõigile lastele sobiksid, ei ole. „Hooldusele sattunud lapsed on paraku oma varase lapsepõlve tegelenud kohanemisega hoopis teist laadi inimsuhetega kui need, millega ta hooldusperes kokku puutub. Erandiks on siin need lapsed, kellest on loobutud kohe sünnitusmajas, kuid kahjuks nõuab ka sel eluperioodil bürokraatlik asjaajamine oma ning vahel läheb mitu kuud enne, kui pisike ilmakodanik päriselt vanemate juurde lubatakse,” lisab Meres.
Novembrikuus kohtuotsusega süüdi mõistetud kasuvanemad võtsid enda juurde viis last, kelle vanemate käitumine oli ääretult sarnane. Vanim tüdruk oli noorim neljaliikmelisest lasteperest, kellest ühegi kasvatamisega alkohoolikust ema hakkama ei saanud, ning ülejäänud neli olid samuti jäetud bioloogilise ema poolt pidevalt hoolitsuseta, mis päädis vanimale, viieaastasele pojale õpetatud meetodiga teiste laste kasvatamiseks – anda noorematele iga vastuhakkamise või magama mitte mineku eest rihma.
Kummastavaid juhtumeid tuleb lastega töötavatele inimestele meelde teisigi. Näiteks sai üks lastekodus kasvanud vaimse puudega naine tütre ning kartuses, et laps võidakse talt ära võtta, põgenes ta lapsega metsa, kus peitis end talvekülmadeni. Mõistagi ei saa sellisel juhul rääkida normaalsest lapse ja vanema vahelisest teineteise kasvatamisest ja kokkukasvamisest. Esialgu jäeti laps vanemale küll alles, kuid kui sündis teine laps ja tekkis ka alkoholiprobleem, jäi ema ikkagi lõpuks lastest ilma.
Samal ajal leidub selliste vanemate seas ka neid, kes võitlevad lapse tagasisaamise nimel meetoditega, mis kindlasti last tagasi saada ei aita. Näiteks sai enda perre kolm last kasvatada võtnud naine regulaarseid ähvarduskõnesid laste bioloogiliselt emalt. Seksuaalse ärakasutamise märkidega laste vanem ähvardas seejuures kasuvanemat Männiku karjääri ja füüsilise vägivallaga. Ähvardustes puudus ilmselt reaalne oht, kuid kasuema tunnistas, et pidev telefoniterror viis tõsiste tervisehäireteni.
Teraapiale kulub 4–6 aastat
Meresi sõnul nõuab selliste laste rehabilitatsioon uutelt vanematelt keskmiselt 4–6 aastat ja on seejuures erakordselt keeruline ning aeganõudev protsess, kus terapeut peaks lapsega kohtuma vähemalt korra nädalas ja soovitavalt on terapeudiks üks ja sama inimene. Ent kui kogu töö traumeeritud lapse suhetele natukenegi avamiseks jääb kasuvanemate kanda, siis pole psühholoogi sõnul midagi imestada, kui vahel ütleb ka täiskasvanu jõud üles ja heade kavatsustega alustanud vanemad lõpetavad sedasama last vihates või tunnistavad oma võimetust ja laps jõuab tagasi omavalitsuse eestkostele.
Omavalitsuste sotsiaaltöötajad, kelle ülesandeks laste rehabiliteerimine on, jäävad aga pahatihti tööülesannetele alla. „Kui suuremad linnad välja arvata, siis ei oleks isegi vajaliku raha olemasolul võimalik traumeeritud lastele piisavalt abi pakkuda, kuna spetsialistid on kaugel ja tavalisel perel pole majanduslikult võimalik näiteks Virtsust või Vigalast mitu aastat kord nädalas Tallinna sõita,” leiab Meres. „Traumateraapia on samasugune kitsalt spetsialiseeritud ala nagu näiteks südamekirurgia, kuid millegipärast ei arva keegi, et vallavalitsuse sotsiaaltöötaja peaks suutma otsustada südameoperatsiooni vajalikkuse üle ja leidma vahendid ja spetsialisti.”
Tartumaa väikevallas töötav, kuid anonüümsust palunud sotsiaaltöötaja tunnistab ka ise, et isegi parima tahtmise korral jääb tema jõust laste aitamisel väheseks. „Ma otsisin pikalt ühele tõsise psüühilise traumaga lapsele võimalust, et ta saaks käia kusagil koolis, kus ta saaks ka psühhiaatrilist ravi, suhtlesin nii ministeeriumiga kui kõigi muude kohtadega, kust oskasin küsida, kuid lõpuks pidingi tõdema, et mul polegi teda kuhugi saata,” ütles ta. „Poisil tuli teismeiga peale ning ta muutus suitsiidseks ja lõpuks ei jäänudki muud üle kui ta psühhiaatriahaiglasse saata.”
Eesti sotsiaaltöö assotsiatsiooni lastekaitse sektsiooni koordinaator Maris Raudam tunnistab, et laste rehabilitatsiooni eest vastutavatele sotsiaaltöötajatele esitatud nõuded on muutunud äärmuslikeks. „Ainuüksi lastekaitsevaldkonna seisukohast peab sotsiaaltöötaja suutma hinnata, kas lapse õigusi on rikutud, kas laps võib olla ise seadustega pahuksisse läinud, kas lapsel võivad olla hariduslikud erivajadused, kas last on täiskasvanu poolt ära kasutatud, kas laps vajab põgusat või süvendatud psühholoogilist nõustamist või psühhiaatrilist abi, kas lapse pärandvaraga teha soovitavad tehingud on või ei ole lapse huvides,” loetleb Raudam ja tunnistab, et tihtilugu puudub sotsiaaltöötajal reaalne võimalus last vajalikule ravile suunata. „Kui suuremates linnades ja maakonnakeskustes saab rääkida lastekaitse valdkonnas toimivast ja efektiivsest võrgustikutööst, kus erinevad spetsialistid koonduvad ühiseks meeskonnaks, siis väiksemates omavalitsustes ei ole see pahatihti võimalik, sest reeglina täidab üks ja sama isik erinevaid ülesandeid,” nendib ta.
Lastekaitsjad Helika Saar ja Malle Hallimäe nõustuvad, et Eestis valitseb üha suurem vajadus psüühikahäiretega laste psühhiaatrilise abi ja rehabilitatsiooni järele. „Praegu on levinud praktika, kus õigusrikkumisi toime pannud ja koolikohustust mittetäitvad psüühikahäiretega lapsed suunatakse kasvatuslike eritingimustega laste koolidesse, mis ei loo enamikul juhtudel võimalust lapse olukorra paranemiseks,” leiavad nad ja lisavad, et ka kõige tõsisemate probleemidega ehk psüühilise puudega laste puhul välja töötatav rehabilitatsiooniplaan jääb pahatihti ainult paberiks, mis igapäevaelus rakenduslikku väljundit ei leia.
Segab edaspidist elu
Korraliku rehabilitatsioonita jäänud inimesed võivad aga edaspidi ka ise kergemini raskustesse sattuda ja alustada taas probleemse perekonna ringi, kus lapsed jäävad uute kasuvanemate kasvatada. Kuna usaldus täiskasvanute vastu puudub, siis leidub loendamatul hulgal lugusid, kuidas vanemliku hoolitsuseta jäänud inimene üritab leida lahendust ise lapse saamises, sest see on „päris enda oma”. Seda üritas näiteks ühes Kesk-Eesti väikelinnas elanud naine, kes kandis kahjuks naisliini pidi päritavat haigust, mida põeb vaimse alaarengu näol meesliin. Saatuse kurja tahte tõttu sündis naisel enne tütre saamist mitu vaimse puudega ja sotsiaalhoolekandele jäänud poega.
Maris Raudami hinnangul vajaksid probleemseid lapsi kasvatavad vanemad ja lapsed peale sotsiaaltöötajate ka mobiilset ja multifunktsionaalset ekspertide gruppi, kes aitaks varakult pakkuda parimaid lahendusi abivajava lapse ja tema pere toetamiseks. Ka Tiiu Meres leiab, et kasulastega pere peaks saama asjatundlikku konsultatsiooni vähemalt kord kuus ja keerulistel perioodidel veelgi sagedamini.
„Kust need asjatundlikud konsultandid ja raha nende tasustamiseks saada, seda peaksid otsustama poliitikud, kuid senimaani pole seda probleemi oluliseks peetud,” sõnas Meres.
„Kõige vähem on niigi kehvas olukorras abi süüdlase otsimisest, sest enamasti on kõik asjaosalised teinud oma parima, aga sellest lihtsalt ei piisa. Kuna traumeeritud ja käitumishäiretega lastega tulevad nagunii pahandused, siis püüavad kõik nendega tegelemist kellegi teise õlule veeretada ja see, kes midagi teha püüab, see jääb ka süüdi.”
Teenus paraneb Norra raha eest
Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja Sirlis Sõmer-Kulli sõnul vajavad probleemsed lapsed rehabilitatsiooni sõltumata elukorraldusest ehk kas ta elab asendusperes või bioloogilises peres.
„Kui psüühikahäirega lapsel on määratud puue, siis on tal õigus riiklikult rahastatavale rehabilitatsiooniteenusele. Lastele on rehabilitatsiooniasutusi kokku 87. Aastas saab teenust keskmiselt 6500–7000 puudega last. Asutustega on kõik maakonnad kaetud. Tõdema peab küll seda, et erinevate asutuste puhul on teenusele erineva pikkusega järjekorrad,” ütles ta.
„Lisaks tegelevad käitumisraskustega lastega rehabilitatsiooniasutused, kes on suunatud teenusele alaealiste komisjoni poolt, juhul kui on olnud tegemist koolikohustuse mittetäitmisega või probleemse käitumisega,” lausus Sõmer-Kull. „Tulevikus on plaanis arendada teenuseid psüühikahäiretega noortele muu hulgas Norra finantsmehhanismi uue perioodi raames.”
