TÄISMAHUS: Nelja-aastase pealinna poisi kodu – kümme ruutmeetrit hallitavas majas
Elu Koplis näitab, kuidas vaeste perede lapsed kasvavad räämas kodudes ja vajavad tegelikku materiaalset abi.
Kui astun kevadiselt ereda päikesepaiste käest ühte Kopli tänava pooleldi lagunenud elamusse – nagu neid sealkandis hulgaliselt leidub –, satun nagu teise maailma. Siin on pime, räpane ja haisev, ruumid on täis kola, hallitust ja muid kahtlaseid eluvorme. Rämpsuga ääristatud koridorides intuitsiooni järgi edasi liikudes hüppab äkitselt ühest toast mu ette üks selle maja väike päike – blondi peanupuga nelja-aastane Artjom. Laps võtab külalisel kohe usaldavalt käest kinni ja viib ta oma koju.
Kodu on kümne-ruutmeetrine tuba, kus koos Artojomiga elavad tema isa ja isa vend. Suure riidekapi taga „kõrvaltoas” elasid vanaisa ja tolle elukaaslane, vanaisa aga suri veidi aja eest ja nüüd elab seal vaid pensionärist vanatädi.
Siin veedab Artjom enamiku oma päevadest. Voodit jagab ta isaga. Lapse mänguruum on see kahe voodi vaheline meetrike, kus ta edasi-tagasi hüppab. „Lasteaeda ma ei saa minna, mulle ei ole kohta,” teatab Artjom ise, murelik ilme näol. Kui oleks ka koht, ei oleks tema isal võimalik selle eest maksta. Maksta ei ole võimalik ka piima, kohupiima või liha eest. Igapäevaselt jätkub raha peamiselt vaid leiva-saia ostmiseks.
Oma poja nimel
Artjomi isa Sergei tunnistab, et ta on lapse tervise ja arengu pärast mures. „Mu elul on ainult üks mõte – elan poisi nimel,” räägib Sergei. „Aga ma vajan tuge, et tagada talle turvaline elu. Et oleks võimalik talle süüagi osta.”
Sergei käis möödunud aastal seljaoperatsioonil, mille tõttu pidi ta mitu kuud voodis pikali olema. Arst on nüüd keelanud raskete asjade tõstmise. Juba enne oli Sergeil teenistuse hankimine allamäge läinud, kui ehitusfirma, kus ta töötas, pankrotti läks ja tal endal stressist ja vähesest toitumisest maohaavad tekkisid.
Töötukassas on ta arvel ja saab linnalt 134 eurot toimetulekutoetust. Üüri, elektri ja kommunaalteenuste viimane arve selle toa eest oli Tallinna linnalt 129 eurot. Jah, see tuba siin lagunenud kolossis kuulub Tallinnale, kes on selle inimestele elamiseks andnud.
Toas perel veekraani ei ole. Koridori lõpus on üks kola täis, täielikult lagunenud ja kopitavate seintega tuba, kus on üks kraan, kust tuleb ainult külma vett. Selle „pesuruumi” kõrval asub „ühistualeti” nime kandev väga räpane ruum.
Sergei tunnistab, et on oma elus teinud palju vigu, aastate eest on ta kokku puutunud politseiga ning ka kunagi sotsiaalametnikega tekkinud konfliktid takistavad praegu koostööd.
Artjomi ema kohta saame öelda vaid niipalju, et ta on küll elus, kuid tema elu on läinud sõltuvuste nahka. Artjom räägib emaga aeg-ajalt telefonitsi.
Selles ebamäärase staatusega majas, mis imekombel üldse veel püsti seisab ja kus peale kõige käib veel pikalt veninud tuline võitlus tubade omanike ja nende omandiõiguste üle, elab teisigi lastega peresid. Ning selle maja kõrval on veel teisigi sisselöödud akendega lagunevaid maju, kust ometi laste kilked välja tänavale kostavad.
Milline on tulevik?
Milline tulevik ootab neid lapsi, kui nad jäävadki elama sellistesse tingimustesse? Varateismelistena on nad vaesusest juba sellist trotsi täis, et neid ei aita enam ükski nõustamise programm. Siis ei käi nad enam koolis, vaid elatuvad kuritegevusest tänavatel. Kui mõelda Maslow’ inimvajaduste hierarhiale – kõik algab sellest, et inimesel oleks võimalik rahuldada oma füsioloogilised vajadused ja et ta saaks elada turvaliselt. Alles siis saab tulla kõik muu. Kirjeldatud perede karistamise, vanematelt vägivaldselt kohtu kaudu laste eraldamise, sunnimeetmete, alaealiste komisjonide ja kõige taolisega – elu on näidanud – neid lapsi me ei päästa.
Aitab ainult materiaalselt nende põhivajaduste rahuldamine ja seeläbi laste motiveerimine korralikuks käitumiseks. Sotsiaaltöötegijad kinnitavad, et esimese asjana oleks vaja neile lastele päevakeskusi. Kohta, kus nad saavad iga päev kõhu täis süüa, vajadusel ka magada. Kohta, kus on puhas ja turvaline. Kus nad saavad normaalsetes tingimustes kasvada ja areneda. Sealjuures teeksid sotsiaaltöötajad koostööd nende vanematega. Nendest rohkem hoitud lastest sirguksid täiskasvanud, kes suudavad ka oma lapsi hästi kasvatada.
KommentaarLoodame, et pere saab parema kodu
Mart-Peeter Erss
Põhja-Tallinna sotsiaalhoolekande osakonna juhataja
Olukord seal majas on meile teada ja meie töötajad satuvad sinna päris tihti. See on tõesti üks viletsamas olukorras ühiselamuid meie linnaosas. Meie koostöö selle perega on kahjuks olnud vähene kunagiste konfliktsete olukordade tõttu. Loodame siiski, et sellest majast see pere parematesse tingimustesse saab. Aitame KOV ressurssidega.
On tõsi, et laste päevakeskusi on juurde vaja. Näiteks praegu juba toimiv MTÜ Peeteli kiriku sotsiaalkeskuse töö vaesuses elavate lastega on olnud piirkonnale igati vajalik ja tunnustamist väärt. MTÜ-de ja KOV-de sotsiaaltöö peaksidki teineteist täiendama. MTÜ-del on eeliseid kliendiga usaldusliku suhte saavutamisel.
