Kas me oleme nii rikkad, et võime piltlikult öeldes 100 000-euroseid arste Euroopale ohjeldamatult kinkida? Eriti veel arvestades, et nende väljaõpe on käinud Eesti keskmiselt 800-eurost kuupalka teeniva maksumaksja raha eest? Terviseameti andmeil on alates 2004. aastast välismaal töötamiseks tõendi võtnud üle 2000 meditsiinitöötaja, kes küll kõik ei pruugi võõrsil töötada või tegutsevad Eestis ja naaberriigis korraga.

Samal ajal ei tea Eestis keegi, kui palju arste meil puudu on. Sotsiaalministri hinnangul oleks Eestisse vaja lisaks 200 tohtrit, et tagada kõigile normaalne töökoormus. Paraku kannatab siis palk, sest arstide töötamine pooleteise ja enama koormusega on meil tavaline.

Vaba liikumine

Arstide kriisi radikaalsemaks lahenduseks on avalikkus pakkunud noortele arstidele sundaja Eestis töötamiseks. Või siis välismaale suundumise korral koolitusraha tagasimaksmise kohustuse.
Mida arvata? Esimene tõdemus paljudest suudest: häid lahendusi vaeses Eestis ei ole. Euroopa Liiduga liitununa ja vaba tööjõu liikumist tunnistanuna ei saa me sellele enam kätt ette panna.

„Sunniaja rakendamine on sama hea kui anda raskele vähihaigele kõhutuule vastu tablette,” leidis riigikogu saadik, doktor Viktor Vassiljev. „Eestis puudu olevate arstide kohad täidetakse praegu Ukrainast, hiljem võib-olla Mongooliast laekuvatega, see pole probleem. Me kõik kasutame Hiinas kokku pandud arvuteid ega nõua, et need oleksid Eestis toodetud,” arutles Vassiljev ja nentis, et sundaeg oleks tavainimese mõistes väga lihtne ja loogiline lahendus, paraku aga juriidiliselt väga küsitav.

„Teadus- ja haridusministeerium eraldab Tartu ülikoolile iga arstiteaduse üliõpilase kohta 7375 eurot aastas, seega 44 250 eurot kokku kuue aasta jooksul. Piisavalt suur summa, et kaaluda riikliku sundsuunamise sisseviimist,” selgitas TÜ arstiteaduskonna dekaan, professor Joel Starkopf. Sundaega ta siiski ei poolda, sest see oleks tema arvates tagasipöördumine eelmise riigikorra ajal kehtinud elukorralduse juurde.

Norra stažeerimiskogemus

Sotsiaalminister Hanno Pevkur näeb lahendust pigem tulevaste arstide ja haiglate kontaktides. „Haiglad võiksid noorte arstidega sõlmida stipendiumilepingud, millega on võimalik kokku leppida ka kohustuslikke perioode, mil noor arst haiglas töötab. Nii saaks haiglad paremini pidurdada nii arstide väljavoolu kui ka reguleerida personalivajadust juba noortega õpingute ajal leppeid sõlmides,” selgitas Pevkur.

Narva haiglast aga väideti Eesti Päevalehele, et isegi stipendiaadid on ülikooli lõpetamise järel leidnud võimaluse kokkulepitud tööleasumise kohustusest kõrvale hiilida.

Minister Pevkur lisas, et 1. juunist algab eriarstidele riikliku lähtetoetuse maksmine. „Loodame, et kuni 15 000-eurone starditoetus leevendab eri- ja üldarstiabi kättesaadavust ja teenuse osutamise jätkusuutlikkust just väljaspool Tallinna ja Tartut. Summa on mõeldud neile noortele arstidele, kes residentuuri lõpetamise järel asuvad tööle üld- või kohalikesse haiglatesse või maapiirkonna perearstipraksisesse,” andis Pevkur teada.

Rakvere haigla juhataja Rain Sepping aga soovitab abi otsida Norra kogemusest: seal peab noor arst enne residentuuri astumist stažeerima põhjapiirkonnas või väikestes haiglates. „Ka Eestis oleks selline, näiteks kolme aasta pikkune stažeerimiskohustus vajalik ja võimalik ning seda kehtestades ei eksiks me ka Euroopa Liidu tööjõu vaba liikumise põhimõtte vastu,” arutles Sepping.

Koolituskulud tagasi

Riigikogu liige, endine sotsiaalminister Maret Maripuu nentis, et sundajateemaline arutelu on mõistetav, sest tervishoiutöötajaid napib ja nende koolitamise eest on maksumaksjad maksnud kordi suuremaid summasid kui õpetaja või mõne muu elukutse omandamise eest. 

„Pole kahtlustki, et töökohavabadus peab olema neil, kes oma hariduse ise kinni maksavad,” leidis Maripuu. „Kui aga inimene soovib Eesti maksumaksja abil omandatud haridust realiseerida teises riigis, tekib maksumaksjal õigustatud küsimus. Üks variant oleks näiteks tasaarveldada, et arstil võimaldatakse vabalt tööd valida mingis muus riigis pärast seda, kui ta on Eesti riigile esitanud võlakirja koos oma koolituskulude tasumise graafikuga.” Sundaja kehtestamine ei ole Maripuu jaoks lahendus.

Elva haigla nõukogu esimees Peeter Laasik ei näe kiireid lahendusi. „Õpperaha tagasimaksmise kohustus võiks rakenduda ainult siis, kui üliõpilane sellest juba ülikooli astudes teab ja ka vastavale lepingule allkirja annab. Järelikult võiks see mõju avaldama hakata alles viie aasta pärast. Aga kardan, et selliste tingimuste puhul jookseb me ülikool tühjaks,” arutles Laasik. Laiemat lahendust näeb Elva haigla juht siiski noorte arstide töökoormuse vähendamises, sest 1,4–1,6-kordse koormusega töötamine võib olla küll ajutine, kuid mitte jätkusuutlik lahendus.

Haigekassa nentis, et pooldab arstide äravoolu takistavaid meetmeid, kuid milliseid, selle peab otsustama sotsiaalministeerium.


NÄGEMUS

Tudengid usuvad meditsiini tulevikku

„Sundaeg ja õpperaha tagasimaksmine Eestist lahkumise korral pole kindlasti lahendused,” ütles Eesti arstiteadusüliõpilaste seltsi asepresident, neljanda kursuse arstiteaduse üliõpilane Liisa Kullamaa. Samuti pole lahendus kriisi eitamine, lisas ta.

Positiivse, probleemi lahendava tegevuse näiteks tõi ta mullu suvel pilootprojektina käivitunud abiarstina töötamise võimaluse. Paljuski tänu seltsi aastatepikkusele tööle saavad nüüd neljanda ja viienda kursuse arstiteaduse üliõpilased suviti töötada näiteks perearstikeskustes kogenud arsti käe all. Sel suvel läheb loodetavasti tööle sadakond üliõpilast, Kullamaa nende hulgas.

Koostöös nooremarstide ühendusega algatas üliõpilaste selts tänavu kampaania „Mina usun Eesti meditsiini tulevikku”. Sellega saab liituda aadressil www.meditsiinitulevik.com. Kirja on end pannud juba tuhatkond toetajat.

Liisa Kullamaa usub, et just neile aktiivsetele inimestele toetudes saab edasi minna läbirääkimistel, mis muudavad Eesti noortele arstidele ihatud tööpaigaks.

Üliõpilane möönab, et loomulikult ei tule lahendused kiiresti. Ent arstide Eestisse jäämiseks võib kasu olla ka väga lihtsast ja emotsionaalsest kohtumisest, nagu oli talle rääkinud üks mullu suvel abiarstina töötanu. Kui ikka tädi Maali küsib tudengilt, rõõmupisar silmas, et kas temast saabki nüüd meie uus perearst, võib seegi olla põhjuseks, et Eestisse ja tädi Maali juurde jääda.