Steve Jobs, Larry Page ja Sergei Brin teavad iga mu liigutust

Eelmisel kolmapäeval lõi tehnoloogiamaailma kihama Alasdair Allani ja Pete Wardeni poolt San Franciscos Where 2.0 konverentsil avalikustatud info, et iPhone on vähemalt mullu juunist uusima operatsioonisüsteemi kasutajate telefonide liikumist jälginud ja salvestanud. Juba on mitme riigi – USA, Lõuna-Korea, Saksamaa, Itaalia, Suurbritannia – andmekaitse eest vastutavad ametkonnad sel teemal sõna võtnud ja Apple’ilt kasutajate andmete salvestamise kohta aru pärinud. Ühendriikide demo-kraadist senaator Alan Stuart Franken on 10. maiks välja kuulutanud senati avaliku kuulamise nutitelefonide privaatsuse asjus, kohale on kutsutud mõlemad selle maailma vägevad Apple ja Google. Tema parteikaaslane Edward Markey soovib esindajatekojas algatada uurimise, sest telefonis turvamata teave inimese liikumisest võib näiteks olla tõhus tööriist seksuaalkurjategijale, kes jahib lapsi.

Juhul kui Apple on viimase nädala jooksul ka reguleerijatele midagi vastanud, siis avalikkus sellest vähemalt seni enamat ei tea. Ainsa tagasisidena võis vähemasti veel eile käsitleda Apple’i tegevjuhi Steve Jobsi lühikest ja nähtavasti iPhone’iga saadetud vastust Maci-inimeste ühe tuntuima keskkonna Macrumours kasutaja murele:

K: Steve, kas sa palun selgitaksid, miks peab mu iPhone’is olema passiivne asukohta salvestav funktsioon? Pisut ärevaks teeb teadmine, et minu täpset asukohta igal ajal salvestatakse. Ehk võiksid tausta pisut avada, enne kui ma lähen üle Droidile. Nemad mind ei jälgi.

V: Oi, seda nad teevad  ikka küll. Meie ei jälgi kedagi. Info, mis ringleb, on vale.

Sent from my iPhone

Jobsi jürgen-ligilikult nipsakas elektronkiri justkui üht-teist vastab, ent on olemuselt siiski vaid JOKK ehk tegelikult jätab püstitatud küsimustele vastamata. See lühike kiri peegeldabki nutitelefonide ja andmete kaitstuse dilemmat laiemalt. Et juba tänavu prognoosivad operaatorid nutikate osakaaluks 50 protsenti kõigist müüdavatest uutest telefonidest, puudutavad need elementaarsed privaatsusküsimused Eestiski juba kümneid tuhandeid inimesi.

Android jälgib samuti

Ühelt poolt on iPhone’i salvestamisfunktsiooni ümber puhkenud kohu Eesti Päevalehega arutanud Euroopa infoturbe-agentuuri ENISA ekspert Marnix Dekker nõus Jobsi väitega, et praegustel andmetel Apple tõesti iPhone’i kasutajate liikumist ei jälgi ja pelgalt salvestab neid andmeid.

„Kuid just asjaolu, et ükski rakendus seda andmekogu praegu justkui ei kasuta, sisaldab endas telefonikasutaja seisukohalt vaadates selget riski – mingit nähtavat kasu salvestamisest pole,” leiab Dekker, kes on mullu detsembris ilmunud mahuka ENISA nutitelefonide kasutajaid ohustavate riskide raporti kaasautor.

Nii Dekker kui ka kodumaise tehnoloogiaajakirja Digi peatoimetaja Henrik Roonemaa rõhutavad, et Apple’i ehk õunafirma operatsioonisüsteemid pole nutitelefonide turul ainukesed, mis kasutajate andmeid salvestavad või ka edastavad. „Minul küll selles osas illusioone pole. Olen kogu aeg arvanud, et sellised asjad on võimalikud ja privaatsust on väga vähe,” jagab Roonemaa mõtteid, mis teda läinud nädala uudist kuuldes valdasid. „Selle juhtumi puhul tekkis hoopis hasart, et kui suureks see asi nüüd paisub.” Roonemaa tõi võrdluseks hiljutise Andrus Veerpaluga seotud dopinguskandaali, kus kõrvalseisjad jagunesid selgelt uskujateks ja mitteuskujateks. Ka Apple’i puhul hüpati kiiresti Apple’i kaitsele ja hakati Allani ja Wardeni esitatut pisendama. „Et mis see nüüd siis ikka nii väga on, see asi pole üldse nii hull ja miks Apple ei võiks seda teha,” tsiteeris Roonemaa „uskujaid”.

Veel sammuke edasi, ja sarnaselt Steve Jobsiga esitati Apple’i kaitseks argument, et Larry Page’i ja Sergei Brini loodud Google teeb ju sedasama ja palju hullemini. Apple kogub andmeid kuust kuusse ja andmed kuhjuvad pidevalt esiteks telefoni ja sünkroniseerimisel arvutisse ning ühel hetkel on olemas juba kümne või 20 kuu andmebaas. Google’i puhul – keda samuti süüdistatakse Androidi operatsioonisüsteemi kaudu kasutajate asukohaandmete kogumises – aga kogutut teadaolevalt kuskil pikemat aega ei säilitata ja puhvri täitudes vanad andmed kustutatakse.

„Kui nüüd kogu seda infot kasutaja jaoks konteksti üritada seada, siis ka meie raport osutas põhiliselt sellele, et sinu nutitelefon teab sinust kohutavalt palju – lisaks su enda salvestatud andmetele on selles erinevaid liikumise jälgimist võimaldavaid sensoreid, võrguseadeid,” viitab Marnix Dekker kõigi tootjate ja eri operatsioonisüsteemidega varustatud nutitelefonide paratamatule eripärale.

iPhone’i niinimetatud värskeim turvaauk ja üldisemalt igas nutitelefonis „suure vennana” toimiv salasilm, mis on kõrged poliitikud mitmel maal juba muretsema pannud, viitab esmajärjekorras inimeste teadlikkusele kogutava info ja selle kaitsmise kohta. Teavet on nutitelefonides lademetes. On nii seadmete endi poolt vähem või rohkem salamisi salvestatut – tegelikult on loomulikult kõik nutitelefonide kasutajad salamisi jälgimisega ise nõus olnud, sest kes see ikka loeb läbi kõigi seadmete ja rakenduste puhul 20–30 lehekülge peenes juriidilises tekstis „Terms & Conditions” ehk kasutustingimusi, kus sisaldub viide ka aeg-ajalt antava „tagasiside” kohta.

Ühtlasi salvestavad kasutajad ise nutitelefonidesse tohutul hulgal andmeid – ja jällegi kas teadlikult või mõningal juhul ka teadmatusest paroolide, meiliaadresside, märkmete, telefoninumbrite jms näol, mis valedesse kätesse sattudes võivad kas lihtsalt ebamugavust valmistada või ka suurt kahju tekitada. Näiteks juhib ENISA ekspert Dekker julgeolekuohuna tähelepanu võimalusele, et valitsus-ametnikult varastatakse nutitelefon, millega too on lugenud nii töömeile kui ka käinud Facebookis või Twitteris. Seadme kuritahtlikul viisil omastanud pääseb ligi kõrge ametniku kõigile eri keskkondade paroolidele.

Kuid Dekkeri kinnitusel ei tohi end ohust puutumatuna tunda ka tavaline Vello Võrumaalt, kelle arvates ei juhtugi ju midagi, kui info tema seenelkäigu marsruudist kõrvalisele silmale teatavaks saab. „Personaalse info lekitamine ise sellest teadmata on tegelikult kõige suurem risk ja igasugust geograafiliselt määratletavat teavet on nutitelefonides tohutult – Twitteri säutsud, fotod, Facebooki staatused,” hindab küberturbe ekspert, kes viitas sarnaselt USA kongresmeni Markeyga hirmutavatele juhtumitele nutitelefone kasutavate lastega, kes on sattunud seksuaalkurjategijate küüsi. „Tõesti, minu või teie puhul pole salajane jälitamine ehk suur probleem, ent ühiskonnas on haavatavaid inimesi, kelle puhul on privaatsus ja asukoha salastatus väga tähtis.”

Ka ise oma iPhone’i logifailist kogutud info kaardile pannud ja oma liikumisi jälginud Henrik Roonemaa nendib, et temal teadliku kasutajana ja „salasilmaga” arvestanuna on ehk isiklikult tõesti lõbus kaarti vaadata. „Aga mis ma tast ikka vahin, sest ega minul selle infoga pole midagi peale hakata. Aga mida sellega teha, on iga inimese puhul erinev ja ma arvan, et me ei suuda ka kahe peale kõiki neid ohtusid välja mõelda, kust võib tagasilöök tulla – alates peretülidest, tülidest tööl ja nii edasi,” osutab Roonemaagi sellele, et ohustatud pole ainult eriti salajast infot valdavad ja seda aeg-ajalt nutitelefoni kaudu vahetavad ametnikud või poliitikud.

Aga mida peab siis tegema inimene, kes ei soovi just kapi alt välja otsitud Nokia 3110-ga ilma internetita metsa elama minna, vaid soovib endiselt kasutada nutitelefoni, aga enda kohta kogutavat infot kontrollida?

Kaitse oma telefoni

Esimene vastus on lihtne: nii telefon ise kui ka kõik varukoopiad tuleb salasõnaga kaitsta. Roonemaa rõhutab eraldi üle vajaduse nutitelefon koodiga varustada. „Kui su telefon lebab kas või tööl laua peal ja on ilma koodita, on igaühel sisuliselt ligipääs sinu meilikastile, Facebooki kontole ja mujale,” nimetab ta elementaarseid põhjuseid, miks automaatne ekraanilukustamine tuleks kohe ette võtta, kui seda juba tehtud pole. Ühtlasi soovitab Roonemaa Androidi telefonide omanikel mitte kasutada esmapilgul turvalisemanagi tunduvat sõrmega mööda nuppe libistatavat koodi – PIN-koodi ekraanile vajutamisel jäävaid töntsakaid jälgi on võõral silmal keerulisem dešifreerida kui „koodimustri” puhul üsna selgelt identifitseeritavat rasvast joont.

Euroagentuur ENISA on omalt poolt andnud mõningaid reguleerivaid soovitusi: nii seadme enda kui ka rakenduste puhul tuleks tarbijale jagada infot oluliselt selgemini ja lihtsamalt – mis ehk tulevikus olukorda lihtsustab. Ettevõtetes soovitab küberturbeagentuur vastutavatel töötajatel koostada käitumisjuhised, sest tahtmatu või tahtliku infolekke oht võib telefonikasutajat varitseda nii tööl kui ka vabal ajal. Loomulikult ei pääse Dekkeri organisatsioon mööda igavesest soovitusest tavakasutajale: tõesti, lugege enne kõiksugu rakenduste allalaadimist nn peenes kirjas teksti.

„Suurem pilt on, et ega see asi eriti paremaks ei lähe. Kehv on muidugi öelda, et sellega tuleb leppida või vähemalt arvestada. Sulle võib küll tunduda, et kõik antav on tasuta ja kuskil on väga toredad inimesed, kes tahavad sulle su sõprade fotosid jagada,” võtab Henrik Roonemaa võrgu-üleseid teenuseid pakkuvad rakendused ja seadmed ühte hinnangusse kokku. „Kuid keegi ei tee seda sellepärast, et sul tore oleks. Sa oled kaup. Sinu harjumused, liikumised ja see, mis sa teed – sa müüd iseennast, Google’ile ja Apple’ile teiste hulgas.”

Kõik sõnad on tallel

•• iPhone’i klaviatuuri vahemälu sisaldab (salasõnade lahtreid välja jättes) kõiki sõnu, mis on kunagi trükitud. Eesmärgiks on nimetatud väljade automaatset täitmist, kuid teisalt toimib see keylogger’i ehk klahvilugejana, mis võib salvestada isiklikke ja konfidentsiaalse iseloomuga nimesid ja numbreid.

•• Ühe katse raames osteti eBayst 26 kasutatud telefoni. Neist nelja puhul oli omanik tuvastatav ja seitsme puhul saadi piisavat teavet tuvastamaks omaniku tööandja. Uurijatel õnnestus üks nutitelefon seostada ühe firma juhtiva müügiinimesega ja tõmmata telefonist välja tema kõnede ajalugu, aadressiraamatu sissekandeid, päevik, elektronkirjad jne

•• Üks teine hiljutine uuring vaatles 30 Androidi rakendust. Tuvastati, et kaks rakendust saatsid kaugserverisse telefoninumbri, igale numbrile unikaalse IMSI-koodi ja SIM-kaardi numbri (ICCID). Seitse rakendust saatsid seadme tuvastusandmed sisuteenuste pakkuja serverisse ja 15 saatsid asukohainfo reklaamipakkujate serverisse. Ühelgi juhul neist ei olnud selleks enne kasutaja nõusolekut saadud.

•• Nutitelefonide turvalisuse ettevõte SMobile uuris 48 694 Android Marketsis pakutavat rakendust ja tuvastas, et iga viies rakendus soovib kasutajalt nõusolekut isiklikule või tundlikule infole ligi pääsemiseks, mida kurikael saaks kasutada pahatahtlikul eesmärgil. Üks rakendus kahekümnest pakkus omakorda võimalust helistada mis tahes telefoninumbril, ilma et kasutaja oleks kas ise sellega seotud või selleks loa andnud.

Allikas: ENISA

Mida telefon täpsemalt teeb?

Apple koostab asukoha-andmebaasi, mis poleks sõltuv satelliitidel põhinevast  GPS-ist.

Apple’i jälgimisskandaal hõlmab peale iPhone’i nutitelefonide ka iPadi tahvelarvutite 3G-mudeleid. Pete Warden ja Alasdair Allan tõid avalikkuse ette selle, et telefoni või tahvelarvutisse tekib järjepidev andmebaas geograafilistest punktidest, kus seade on olnud.

Mida ja kuidas täpselt jälgitakse, on viimasel nädalal paljud teisedki eksperdid lähemalt uurinud. Esialgu võiks arvata, et punktid kaardil on mobiilivõrgu mastide asukohad. Warden ja Allan väidavad, et ainult mastide asukohti punktid ei näita, sest mõnes piirkonnas esineb tihedalt palju punkte, kuigi maste on seal vähe. Tõenäolisemalt võib tegu olla mastide järgi arvutatud ehk nn triangulatsiooni teel leitud asukohaga. Triangulatsioon ei ole kõige täpsem asukoha määramise meetod, mis võib seletada seda, miks tekib punkte rohkem kui on maste.

Mõnigi blogija on juba võrrelnud oma seadmest leitud andmeid oma tegelike käikudega ja jõudnud järeldusele, et iPhone’i salvestunud punktide põhjal ei saa reaalset trajektoori hiljem tuvastada. Küll aga võimaldab see üldisemalt kindlaks teha, mis ajal on telefon (ja selle omanik) mingis piirkonnas olnud. Kui tihti punktid salvestatakse, pole teada, kuid näib, et mitu korda tunnis. Selge on ühtlasi see, et peale mobiilimastide kasutatakse ära ka wifi-võrgu andmeid.

Asukohapõhised teenused

Miks Apple’i seadmed seda ikkagi teevad? Ka sellele pole praegu konkreetset vastust, sest Apple pole veel mingeid avalikke kommentaare andnud. Blogija Will Clarke leidis vastuse, mille Apple andis mullu juulis kahe USA kongressi liikme arupärimisele ja mis võib paljut seletada. Apple’i seletuste kohaselt on kvaliteetsete asukohapõhiste teenuste pakkumiseks vaja üldist andmekogumit geograafiliste koordinaatidega. Kui varem kasutati selleks Google’i ja kolmanda firma (Skyhook) kaarte, siis mullu hakkas Apple ise oma andmebaasi koostama. Selleks kasutabki firma ära sadu miljoneid iPhone’e, mis saadavad Apple’ile seadme geograafilised koordinaadid ja lähedal olevate mobiilimastide või wifi-võrgu tunnused. Nii koostab Apple oma ülemaailmset asukohaandmebaasi, mis pole sõltuv GPS-i satelliitnavigatsioonist. Selle abil saab iga seade määrata oma asukoha lähedaloleva mobiili- või wifi-võrgu tunnuse põhjal, kui mõni teine seade on varem selle võrgu registreerinud.

Selge on, et iPhone’i-laadsete seadmete puhul on nimetus telefon ainult tinglik. Tegemist on võimsa taskuarvutiga, mis on loodud ruumis füüsiliselt ringi liikumiseks.

Seetõttu peab see arvuti pakkuma sisimas töötavatele programmidele infot, kus ta parasjagu füüsilises ruumis asub. Nii saavad näiteks ilmateate- või infokataloogirakendused pakkuda inimesele teenuseid, mis arvestavad tema asukohta. 

Apple väidab, et andmeid ei seota kuidagi konkreetse inimese ja telefoniga. Kuid risk inimese privaatsusele tekib sellest, et tema telefonis (ja telefoniga ühendatud arvutis) on fail, mille järgi on võimalik näha, kus telefon ja inimene on viibinud.

Mida enda kaitseks teha?

•• Kuidas seda riski maandada, ilma et peaks nutitelefonist täiesti loobuma? Esimene nõu-anne oleks vältida igasugust vabatahtlikku info jagamist (või kui see on juba tehtud, külastage lehekülge http://oo.apple.com).

•• Teine võimalus on oma telefon lahti murda (jailbreak) nii, et avaneks ligipääs asukoha andmebaasile. Juba on valmis tehtud rakendused, mis aitavad andmebaasi kustutada (nt Untrackerd). Siin valitseb aga üks oht: lahtimurtud telefoni võib sattuda ka pahatahtlik tarkvara, millel on sellisel juhul samuti ligipääs andmebaasile. 

•• On ka kolmas, kõige lihtsam soovitus. Iga kord, kuid telefon (või iPad) arvutiga ühendatakse, tehakse andmebaasist ka varukoopia arvutisse. Need koopiad tuleks krüpteerida.

Kümme nutitelefoniga seotud suuremat riski

1. Andmeleke – varastatud või kaotatud ja kaitsmata mäluga telefoni andmetele pääseb kuri käsi ligi.

2. Hooletu utiliseerimine – telefon visatakse ära või antakse kellelegi edasi ilma tundlikku teavet eemaldamata ja tekib inforünde võimalus.

3. Andmeleke teadmatusest – enamikul rakendustel on privaatsusseaded, ent paljud kasutajad edastatavate andmete kohta infot ei tea või ei mäleta. Ammugi ei teata seadistustest, millega seda ära hoida.

4. Phishing ehk õngitsemine – pahategija korjab kasutajatunnuseid (salasõnad, krediitkaardinumbrid) ehtsana tunduvate võltsrakenduste või -sõnumitega.

5. Nuhkvara – nutitelefoni on installeeritud nuhkvara, millega võõras saab ligipääsu isiklikele andmetele.

6. Petliku võrgu tekitamine – pahategija tekitab justkui õigena näiva võrgu (access point), millega kasutajad liituvad. Seeläbi saab ta ligipääsu kasutaja suhtlusele välismaailmaga ning võimaluse näiteks salasõnade „õngitsemiseks”.

7. Seiramine – inimese tegevuse jälgimine, luuramine tema enese nutitelefoni abil.

8. Diallerware tarkvara – kõrvaline isik teenib pahavara abil raha, kui nutitelefoni omanik helistab teadmatusest tasulistele numbritele.

9. Finantspahavara – krediitkaardinumbrite ja internetipanga kasutajatunnuste varguseks ning netipanga ja e-äri tehingute kaaperdamiseks välja töötatud pahavara.

10. Ummistumine – võrguressursi ülekasutamine nutitelefoni omanike poolt viib võrguteenuse puudumiseni lõppkasutajal.

Allikas: Smartphones: information security risks,

opportunities and recommendations for users.

ENISA, detsember 2010