Staažikas vetelpäästja: riik jagab raha valesti

„Vaadates avalikes randades rannavalve osas toimuvat, siis üks asi on absoluutselt valesti. Arusaadav, et raha on vähe, kuid riiklikud vahendid, mis läksid vanasti randadesse konkreetsetele vetelpäästjatele suplejate üle valvamiseks, kuluvad nüüd peamiselt surnukehade otsimisele,“ rääkis Kulm.

„Kõik ilusad jutud mida oleme harjunud kuulma sellest, kuidas helikopter tuli otsingut teostama ja mitu päeva otsiti. Sellisel juhul pole ju enam mitte midagi kiiret, kuid riiklikud vahendid lähevad sinna. Loomulikult tuleb see inimene üles leida, kuid see ei ole kiireloomuline operatsioon,“ lisas ta.

Kulm meenutas, et randades on vetelpääste organiseerimine pandud kohalike omavalitsute õlule.

„See sõltub omavalitsuse tahtest, keegi teda ei kohusta. Kui vahendeid ei ole, siis ei avata vetelpäästega supelranda. Harjumaal on mitmel pool nii läinud, näiteks Kloogal ja Loksal,“ jätkas ta.

„Uppuja päästmine pole tema enese, vaid riigi asi. Sealt peaks kõik lähtuma. Kui see on tehtud kohaliku omavalitsuse ülesandeks, siis riik peab sinna andma ka finantsid,“ leidis Kulm.

Riiklik vetelpäästeteenistus saadeti laiali 1990-aastate teises pooles ning paljud vetelpäästjad liitusid päästeteenistuse ridadega.

Teavituskampaania pole võluvits

Erinevad teavituskampaaniad ning veekogude äärde paigutatavad sildid avaldavad inimestele Kulmu hinnangul mõningast mõju, kuid paraku ei saa neid meetmeid ülemäära efektiivseteks pidada.

Ametlikes supelrandades juhtub tema sõnul õnnetusi suhteliselt vähe ning seega võib arvata, et vetelpääste kohalolu distsiplineerib inimesi.

„Siiski nii nagu ei saa iga küdeva ahju juurde panna tuletõrjujat, ei saa iga veekogu äärde panna vetelpäästjad. Tuleb inimeste teadlikuse kallale minna,“ nentis Kulm.

„Kasutegurit ei saa ennetustöö juures väga suureks pidada, kuid seda tööd tuleb teha, sest muud võimalust lihtsalt pole. Kindlasti pole tegemist võluvitsaga, kuid kui seeläbi mõnigi inimene suudetakse ära päästa, siis seegi on suur asi,“ leidis ta.

Ujumisoskuse arendamine on Kulmu sõnul samuti üks vahendeid, mis aitaks uppumissurmasid vähendada. Praeguses kooliprogrammis kohustuslik ujumisõpe pole tema sõnul piisav, sest 3. klassis ettenähtud ujumistundide arv on nii väike, et näiteks kui mõni õpilane peaks pikemalt puuduma, siis jääb ta nendest üldse ilma. Lisaks kipub ujumisoskus aja jooksul ära kaduma, juhul kui seda aeg ajalt meelde ei tuletata.

Vabatahtlike vetelpäästjate ühendus läheb hingusele

Kulm, kes oli viimane Harju vetelpäästeteenistuse juht, on täna veel MTÜ Harju Vetelpääste esimees, kuid nentis, et lähitulevikus ootab seda ettevõtmist likvideerimine.

„Tõneäoliselt eksisteerib see veel viimaseid päevi. Lihtsalt „aitähi“ eest ei saa tegutseda,“ lisas ta.

„See on suurem probleem, mis puudutab MTÜ-sid üldiselt. Nende arv väheneb, sest nad on finantsilistes raskustes,“ rääkis Kulm.

MTÜ Harju Vetelpääste tegeles peamiselt veeohutuse alase teavitustööga. Peeti loenguid väiksematele seltskondadele ning ka näiteks lastelaagrites. Samuti tegeleti ka ujumisõpetusega.