Septembri esimene nädal: ussid urgu!

Päevane päike on kustutanud tormiaegsed vihmapisarad katuseaknalt, minema on pühitud ka klaasile kleepunud kasekuld. Vibalikud kased, mis reedese põhjatormi ajal kummargil maas olid, on end rõõmsasti kikki ajanud ja rännul lehelinnuparv mängib nende ümber ringmänge, korjates lehtedelt viimaseid lehetäisid. Torm, mis huilgas oma täies raevus üksi pimeduses ja paljudele ehk märkamatukski jäi, tõusis meie endi soojadest suplusvetest, otsekui nuttes: „Tulge veel kord tagasi liivarandadele!” Kuid maarahva pähe kerkivad üha enam mõtted soojast lõunamerest ja puhkusest palmide all. Just nõndasamuti nagu linnukestelgi. Tegelikult on paljud meie oma linnud juba hea jupp maad lõuna pool.

Piilupardisurm

Teede ääres nokitsevad sadadesse ulatuvad metsvindiparved on juba otsesed saadikud põhja poolt. Nagu ka need kuldnokad, kes koolialguse päeva puhul kenasti traatidele rivistusid. Sidinal-sädinal ringituuseldav tihaseparv on aga juba selgelt põhjamaise moega, ei karda nad inimest ega midagi. Randa on koondunud hiiglasuured pardiparved, kes püssimeeste eest vaikust otsivad. Aga pardilasketiiru paiknemise kohad on välja peilinud ka merikotkad, kes käivad vigaseks tinutatud linde passimas. Seda, et püssimeestel isegi pisikestele piilpartidele haavlivalanguid jätkub, on kurb näha. Aotähel tõusid pisarad silma, kui ta meie randa uhutud „rongijuht piiluparti” nägi. Kajakaid lummavad aga uued „tehisrannad” – nii nagu Keilaski, on nende lemmikpaikadeks meie kandis Mustvee kordoni uus plekk-katus ja veetorni kõrge katuseplaaž.

Maakonn kartulimaalt

Metsaelu vaikusest saab õige pildi alles siis, kui põllule lähed. Meie kartulimaast Kütiorus olid enne meid hea jupi üles võtnud metssead. Napist kartulisaagist hoolimata kujunes põld põnevaks konnaõppeväljaks: rohelised tiigikonnad, pontsakad kärnkonnad ja tagatipuks tassis meile traktoriga appi tulnud Liiva Aavo kohale ka „maakonna” – üliharuldase mudakonna. Nimi maakonn passib sellele rästiku moodi püstise silmapupilliga ümmargusele konnakesele ehk enamgi, küllap leiaksid teadlased konna selle nimega nimetades ja rahvast küsitledes rohkemgi leiukohti. „Jah, teame seda konna küll, kes tagurpidi mulla sisse poeb ja kellel sügisel peopesa suurused kullesed on,” kinnitab Aavo. Aga hiiri ja karihiiri mul põllul näha ei õnnestunudki. Hiiresööjaid rebaseid on samuti vähemaks jäänud, küllap tappis tabletiravi järgne arvukusetõus nad nüüd kõhuusside ja kärntõvega. Kuid kährikuid on üle aegade enim, kas või teedel on näha igal kilomeetril üht nooruki laipa. Ja mis imelik: suurenenud on mäkrade arvukus, inimesed kohtavad neid ja näha on ka auto alla jäänuid. Mikk Sarv tuletab meelde, et algaval nädalal, 8. septembril on rahvakalendris usside urgumineku päev. Enamik neist on küll juba oma uru leidnud, nii et marjulised võivad julgelt madude pärusmail liikuda.

Taimerahvas sai esimese sähmaka külma kätte ja puude ladvad on tõmbunud kenasti värviliseks, muidugi rebis torm selle värvikülluse ka kohe minema. Nüüd ongi hetk, kus alusmetsa põõsad on lehed maha puistanud, kõrgemad taimed on maad ligi vajunud ning mets paistab alt läbi: keskel on tihe roheline lehevöö ja kõrgel latvades paljad vitsavibelikud. Aga õhk on täis lendavat põdrakanepi villa ja potsatavate ploomide mahlast lõhna. Torm rabistas õunapuid, nii et õunamoosikeetjad pidid noad senisest käbedamini käima panema. Nüüd on kollasele moosile võimalik lisada isegi oranži astelpaju, tumelillat arooniat, verevärvi pohli või isegi juba jõhvikaid. Ka pähkleid tasuks kaema minna, tammetõrud on juba päris kopsakad. Taasõitsejaid on palju, eriti agarad on võililled, Kesk-Eestis nägin ka imekaunist roosa ristiku välja.

Tatikal nahk üle kõrvade!

Muidugi oli nädala põhitegevuseks seenelkäimine. Mõnel pool on maarahval koguni uksel püsiv silt „Oleme seenil”. Meie rannas ajasid ninad välja esimesed süüturoosad kaseriisikad, nii kenakesed, et kahju oli nende kallal nuga tarvitada. Aga põhitegevuseks on meil praegu „tatikatel naha üle kõrvade tõmbamine”, eriti osav on selles viieaastane Aotäht. Tuttav küsis, kas see ongi maalapse harjutus tulevaseks kooli-eluks. Võrumaal pole aga puudust kukeseentest ning kivipuravikke ja kasepuravikke on lademeis. Siiski pole päris seeneaeg veel käes, sest olen sel aastal näinud ainult kahte männiriisikat ja neidki Saamimaal. Ja punaseid kärbseseeni pole, nende kaaskasvajad murumunad aga valendavad murus. Ka tindikuaeg pole alanud.

Kasupäeva kahi!

Suur osa Eestimaa rahvast on usklik, kuid ei suuda selgelt sõ-nastada, keda või mida nad usuvad. Kuigi turistidele näitame me uhkusega oma kirikuid, läheb süda soojaks hiiepuu või lohukivi juurde sattudes. Praegu on käimas Maavalla Koja kasupäeva korjandus: hiite hoidmise ja uurimise toetuseks saab kahja jätta Sampo panga kontole 333805270003.

LASTELE

Ilmamäng: kartulipüss

Hane- ja luigesulgesid on rannas küllaga, küllaga on ka vastvõetud kartuleid. Sestap saab nendega nüüd ka mängida. Hanesulest eraldatakse sulevarre õõnes osa. Sobib ka igasugune muu toruke. Voolitakse torujämedune käepidemega pulgake. Kartulist lõigatakse paras lest, millest torukese mõlema otsaga võetakse „tropis”. Seejärel hakatakse torukese ühes otsas olevat tropist voolitud pulgakesega toruõõn-susse suruma. Toru keskkohta jõudnud, paiskub tropis sule ees-otsast välja.