17.01.2012, 00:16
Selgituseta jäänud vägivald viib lapsed ohtlike mängude juurde
„Laste naer teise õnnetuste üle ei seisne nende rikutuses, vaid laste huumor ongi selline,” nendib Kristi Vinter.
FOTO:
Vinter kirjutab Tallinna ülikoolis doktoritööd meedia mõjust koolieelikutele. Tema sõnul on lastele telerist näidatavate vägivaldsete saadete keelamine iganenud soovitus, selle asemel peaks lapsevanemad ja haridusasutused rohkem keskenduma meedia eripärade tutvustamisele. - Eesti Päevalehega suhelnud lasteaiadirektorid mainisid, et igal aastal peab hakkama jõulude järel selgitama „Üksinda kodus” filmides nähtud juhtumisi. Näiteks et telliskiviga pähe saamine ei ole väga naljakas ja reaalsuses tähendab see tõsist vigastust. Kas jõulude ajal on tavaline, et laps unustatakse teleri ette? Jõuludega tuleb mul kohe meelde kaks aspekti – ülipopulaarne neljaosaline „Üksinda kodus” ja sealsed äärmuslikud naljaga seotud vägivallastseenid, mis on tegelikkuses kõige ohtlikum kombinatsioon, kui vägivald seotakse naljaga. See tundub naljakas ja seda enam paneb neid järele proovima. Teiseks on lapsed jõulude ajal kodus – pole parimat lapsehoidjat kui televiisor ja arvuti. Nii nad näevadki sealt valimatult asju ja võib öelda tõesti, et jõulude ajal on see trend levinum. - Kes teletegelastest lastes kõige tugevamat hirmu tekitavad? Kõikvõimalikud fantaasiakangelased, keda nad tahavad näha, kuid samas pelgavad ka. Aastavahetusel suutis palju kõmu tekitanud hiid-Ansip näiteks ühe nelja-aastase lapse nii paanikasse ajada, et ta arvas kesklinnas ka päriselt selliseid tegelasi vastu tulevat. Selliste situatsioonide puhul ei oskagi vanemad midagi ette võtta, ainult öelda, et pole midagi. Tegelikult tuleb siis lapsele selgeks teha, et arvutis saabki inimesi niimoodi suureks teha. Üldiselt on nii, et mida rohkem tavapärasest eristub, seda rohkem nad neid tähele panevad – kui keegi lendab või kellelgi on muud supervõimed. Samas ei anta aru, et reaalses elus kogemus nende asjadega puudub, ja nii hüpataksegi kõrgelt alla, et lennata, või joostakse vastu seina, et seinast üles joosta. - Kuidas mõjutab lapsi meie telekanalites pidevalt näidatav tegelik vägivald, nagu kõiksugused politseikroonikad? Sellised saated on ajal, mil lapsed telerit vaatavad, ja seejärel jõuavad need vestlusteemadena järgmisel päeval juba lasteaeda, kus selle üle arutletakse. Laste hirmud on selliste asjadega väga seotud. Ma tunnen, et maast madalast peab lastele selgeks tegema, et ekraanielu on natuke teine kui päriselu. Sõjauudised ja plahvatavad pommid näiteks, sest lastel pole ju distantsitaju, et see kõik on meie riigist kusagil kaugel, mitte siinsamas värava taga.