Ruhnlased leidsid merest salapärase laevavraki

„Sattusime laeva peale nii, et käisime õhtul võrke panemas ja hommikul järgi minnes avastasime, et need on kusagil kinni. Vaatasime, et mille küljes kinni – kas on kivid või mis, ja siis nägime, et - laev on hoopis,“ rääkis Ruhnu piirivalvekordoni ülem Rainer Sosi Päevaleht Online’ile.

Sosi sõnul on poolteise meetri sügavusel vees olev laev silma järgi hinnates 15-20 meetrit pikk ja ehitatud raudnaelu kasutamata. „Pakuksin, et äkki võib see koge olla,“ ütles Sosi.

Laev lebab merepõhjas rannast umbes 400 meetri kaugusel. „Ega ei tea, kuidas ta sinna uppus, aga meri on seal väga kivine ja üks võimalus on, et see meelitati karidele kunagi,“ arvas Rainer Sosi.

Tundmatu laev võib olla üle 400 aasta vana

Ruhnu muuseumi direktori Märt Kapsta hinnangul võib üleeile leitud laev olla pärit 17. sajandist. „Laeva plangutuse laiuse järgi ei usu, et ta siin Ruhnus tehtud on. See võib äkki olla üks Rootsi laevadest, sest Rootsi laevastik sattus 17. sajandi keskpaigas siiakanti ja mõni alus uppus siin lähedal,“ mõtiskles Kapsta, kuid rõhutas, et enne laeva lähemat uurimist on võimatu midagi täpset öelda.

Mis leiuga edasi saab, Märt Kapsta öelda ei osanud, kuid kinnitas, et kõige parem oleks, kui Eesti meremuuseumist asja uurima asuks.

Meremuuseumi teadur ja allveearheoloogi Vello Mässi sõnul pakuvad meremuuseumile huvi kõik Eesti vetes hukkunud laevad. „Ruhnu foto järgi on võimatu midagi öelda, peaks ikka kohale minema ja uurima,“ sõnas Mäss.

Allveearheoloog ei pea võimatuks, et leitud laev on keskaegne koge. (Koge – keskajal kasutusel olnud lamedapõhjaline ning ühe- või kahe mastiga purjelaev.) „Kogesid on Eestist leitud seni ainult üks, kuid neid peaks olema tuntavalt rohkem. Küllap on koge tükke tegelikult veelgi leitud näiteks sadamate süvendamisel, kuid neid pole osatud ära tunda,“ selgitas Vello Mäss.

Allveearheoloog: Ruhnu vetest võib leida mida iganes

Ruhnust leitud laeva naeladeta ehitus muuseumi teaduri sõnul siiski laeva vanust kindlaks määrata ei luba. „Metalli puudumine näitab ainult üht – ja nimelt seda, et metall võib olla hävinud. Juba viikingiajal kasutati laevaehituses rauda, nii et see ei näita tõesti midagi,“ rääkis allveearheoloog.

Laeva vanuse ja päritolu kohta on seega lootust midagi teada saada siis, kui asjatundjad alust vaatama pääsevad. „Kui asjatundja vaatab puitu, näeb plankude laiust, plangutuse süsteemi ja veel kümneid iseeärasusi, siis saab öelda, kui vana see laev on ja kust tulnud,“ selgitas Vello Mäss.

Allveearheoloog on Ruhnu vetes lebava vana laeva suhtes ootusrikas. „Ruhnu on niisugune koht, kus on meresõitjaid olnud sajandeid. Sealt võib leida mida iganes,“ ütles ta.

Millal meremuuseumi uurijad Ruhnust leitud laevani jõuavad, pole veel teada. „Kui laev pole hävimisohus, siis oleks mõttekas minna soojemal ajal,“ nentis Mäss.

Ruhnu saare soo võib endas peita viikingilaeva?

Ruhnu muuseumi direktori Märt Kapsta sõnul räägib Ruhnu legend, et mitusada aastat tagasi olid toonased ruhnlased leidnud Houbjerre soost vana laeva jäänused.

20. sajandi alguses olevat laeva veel näha olnud:  1930-ndatel mängisid laevavraki juures lapsed, kes hiljem laeva jäänused mälu järgi üles joonistasid ja uurisid selle kohta Rootsi ajaloomuuseumist ja mujalt. Joonistuste põhjal järeldati, et leid võis olla 25-30 meetrit pikk viikingilaev.

Rootslastel on eepos „Gutasaaga”, milles kirjeldati umbes 1000 aastat tagasi alanud suurt väljarändu ida poole. See on ka aeg, mil algab Eestis rannarootslaste ajajärk.  Ruhnlaste blogi autorid peavad võimalikuks, et üks selline Rootsi laev otsis kunagi suure tormi ja kõrge veetaseme ajal varju väiksest Ruhnu lahesopist, kuhu alus tuule vaibudes ja meretaseme alanedes lõksu jäi.