Roosimägi: mõne aasta pärast räägitakse Eestis Afganistani sündroomist
Ameeriklastel on selline mõiste nagu Vietnami sündroom, venelastel Tšetšeenia sündroom. Möödub veel neli-viis aastat ja me hakkame rääkima Afganistani sündroomist, väidab mullu reservi arvatud brigaadikindral Urmas Roosimägi.
-Eelmisel nädalal lahkus siit ilmast kaks Afganistanis teeninud noort meest. Aare Viirmaa võttis ise endalt elu, Herdis Sikka langes sõjatandril. Kas teie ise olete pidanud langenu vanematele surmateate viima?
Kui ma olin Hiiumaal riigikaitseosakonna ülem, tuli tuttavale vallavanemale poja surmast teatada. Kõik hüppasid alt ära, mina pidin vallamajja minema. Ostsin poest kolm pudelit viina ja läksin. Terve öö istusin seal. Tõmbasime suitsu ja rääkisime elust. Mina ise viina peaaegu ei joo.
-Miks Eesti poisid tahavad Afganistani minna?
Kas te usute, et poisid käivad seal demokraatiat kaitsmas? Ärge ajage naerma.
Minnakse kolmel põhjusel. Üks osa kaitseväelasi tahab, et kogu aeg oleks veres adrenaliini.
Teine osa läheb missioonile raha teenima.
Kolmas osa on kaadrikaitseväelased. Nendel on kaks varianti: kas lähed või paned avalduse lauale. Üks poiss keeldus mul minemast, naine ei lasknud. Ja ta pidi kaitseväest lahkumise avalduse lauale panema. Kui sa paned aga majanduskriisi ajal avalduse lauale...
Täispikka intervjuud on võimalik lugeda Maalehest.
 |
  |
 |
