Riik teeb kunsti ostmise enda jaoks sunduslikuks

 Kultuuriministeeriumi töörühm esitab lähiajal valitsusele kinnitamiseks seadusemuudatused, mis kohustaksid riiki ja kohalikke omavalitsusi uusi avalikuks kasutamiseks mõeldud hooneid ehitades soetama hoone ehitusmaksumusest ühe protsendi ulatuses kunsti.

Kultuuriministeeriumi asekantsleri Piret Lindpere sõnul pole tegemist innovatiivse kultuuripoliitilise algatusega. „Pigem peaks nentima, et selle põhimõtte rakendamisel astuks Eesti järjekordse sammu kultuurriigi poole – protsendiseaduse praktika on kogu Euroopas ja ka mujal maailmas ammust ajast laialt tuntud,” selgitas Lindpere.

Protsendipõhine kunstiostu kohustus on juba aastakümneid kehtinud näiteks Saksamaal, Suurbritannias ja mõningates Ameerika Ühendriikide osariikides. „Hollandis näiteks kehtib valitsuse vastav määrus juba alates 1951. aastast ja programm on üks oluline osa riigiarhitekti büroo tööst,” lisas Lindpere.

Millal peaksid Eesti riigiasutused ja kohalikud omavalitsused arvestama uute hoonete ehitusmaksumuse kallinemisega kunsti ostmiseks kuluva raha võrra, ei osanud Lindpere öelda.

50 miljonit aastas

Kultuuriministeeriumi selgitusel toob protsendiprintsiip kunsti kohtadesse, kus inimesed veedavad oma argielu. „Eesmärk on avalikku ruumi ja ehitatud keskkonda esteetiliselt rikastada,” selgitas Lindpere. Teise positiivse poolena nimetab kultuuriministeerium seda, et kohustuslikud kunstiostud elavdavad kunstiinimeste tegevust. „Ehitusmahte arvestades ei ole kindlasti tegemist kunstnike rikastumise või töökoormuse enneolematu tõusuga,” arvas Lindpere.

Aastas ehitavad riik ja kohalikud omavalitsused uusi, avalikuks kasutamiseks mõeldud hooneid keskmiselt viie miljardi krooni eest, mis teeks aastas kunstiostude keskmiseks kohustuseks umbes 50 miljonit krooni.

Ostukohustusest võidaks rahvas

•• Maalikunstnik Maarit Murka arvates on juba praegu paljudes riikides loomulik, et avalikuks kasutamiseks mõeldud hoonetesse ostetakse sundkorras kunsti. Et sellist kohustust pole Eestis kehtestatud, on tema meelest kahetsusväärne.

•• „Suurem osa kunstnike töödest liigub pärast valmimist kohe kinnistesse erakogudesse, kus lihtsal inimesel puudub igasugune võimalus neid teoseid näha. Ka mina ei teadnud pärast keskkooli lõpetamist nüüdisaegsest Eesti kunstist suurt midagi, sest seda pole võimalik näha. Mujal maailmas on juba ammu nii, et linn või riik tellivad kunsti ja seda on võimalik näha nii tänavatel kui ka hoonetes. Lõpuks peab ju kunst kuuluma rahvale,” selgitas Murka.