Riik otsib võimalusi töövõimetus­hüvitiste pealt kokku hoida

Dokumendi lähtealused on ennustatavad – kuna töövõimetushüvitised prognoositavalt kasvavad, siis on vajalik liikuda selles suunas, et maksta vastavaid pensione ainult nendele, kes seda tegelikult vajavad. Praegu on seis selline, et püsiva töövõimetuse korral makstakse pensioni ka nendele inimestele, kes käivad näiteks täiskohaga tööl.
Kava pakub süsteemi, kus tööd tegev, kuid töövõimetuna arvel olev isik saab hüvitist koormuse järgi.

Sama teema on ajutise töövõimetusega, sisuliselt haiguslehele minekuga – praegune süsteem paneb haigekassale kohustuse maksta haigestunud töötajale kuni kuus kuud 70% tema palgast (alates neljandast haiguspäevast). Kogu selle kuue kuu jooksul aga eeldatakse, et töötaja ei suuda kübetki tööd teha, mis paljudel juhtudel pole tõsi.
Sel juhul on plaan aga järsem ja tekitab töötajale alates 30. haiguspäevast nõustaja, kes peaks organiseerima tööandja ja töötaja vahelise suhtluse, otsimaks töötajale võimalusi kas kodus töötada või teha seda lihtsalt vähem kui varem. Kui ta suudab tööd teha, makstakse talle hüvitist lihtsalt vähem – sellega hoiab riik raha kokku ja saab maksutulu kohast, kus praegu laiutab auk.

Küll aga kaalub ministeerium dokumendis mõtet suunata töövõimetuspensionide maksmine üldiselt töötukassale, mis võib selgitada praegust patiseisu. Pihtide vahele on kavas võtta inimesed, kes põhimõtteliselt saaksid hakkama ka riigi toeta.

Kui praegu käsitletakse haiguslehele jäänud töötajat täielikult töövõimetuna, siis sotsiaalministeeriumis töös olevas dokumendis pakutava skeemi kohaselt peaks ta pärast teatud aega saama personaalse nõustaja ja tööle tagasipöördumise kava. Selle koostamisel tehakse koostööd tööandjaga, kes võib pakkuda näiteks lühemat tööaega või töökoha kohandamist.

Samal ajal pakutakse haigestumise puhul hüvitise maksmise perioodi pikendamist – näiteks kuus kuud 70% palgast ja lisaks veel neli kuud 50% palgast. Praegu kehtib kuue kuu piir, mille puhul on aga tingimuseks, et töötaja ei saa üldse tööd teha.

Võimalike kokkuhoiukohtade seas on peale selle esitatud ka võimalus maksta püsivalt töövõimetutele edaspidi hüvitist tegeliku töökoormuse järgi. Praegune süsteem näeb nimelt ette, et kui töötajal on tuvastatud püsiv töövõimetus, aga ta on suuteline endale ikkagi täistöökoha leidma, siis tema pension sellest ei vähene.

Dokumendist on võimalik välja lugeda veel huvitavaid põhimõtteid, kuidas sotsiaalministeerium suhtub tööturutemaatikasse ja vastutusse. Näiteks selgub, et üheks eesmärgiks on hakata vältima samade eesmärkidega hüvitiste (näiteks töötuskindlustushüvitise ja töövõimetuspensioni) samaaegselt maksmist.

Samas pakutakse ühe võimalusena välja ka nn riskipõhine rahastamine. Näiteks töötajad võiksid oma sotsiaalmaksust ise maksta ravikindlustuse osa, tööandjad tööõnnetuse ja kutsehaiguste kulu jne.
Sotsiaalminister Hanno Pevkur soostus oma kirjalikus vastuses kommenteerima vaid üldisi põhimõtteid, sest „mõttepaber on liiga toores”. „Ümberkorralduste põhjus ja eesmärk on see, et kui praegu saab inimene abi või rahalist toetust kolmest erinevast asutusest (haigekassa, sotsiaalkindlustusamet ja töötukassa), siis tulevikus peaks inimesel olema üks asutus, kus ta tööturult eemal olles abi saaks,” selgitas ta plaani.

„Tulemuseks peaks olema abivajavale inimesele kiirem abi osutamine õige osutaja poolt ning seeläbi ka inimese kiirem naasmine tööturule,” ennustas Pevkur.