Dressenit juhtis Venemaa Föderatsiooni julgeolekuteenistuse FSB vastuluureoperatsioonide osakond. On harv juhus, kui agenti juhitakse elukohariigis. Pigem on see viidud kolmandatesse riikidesse, nagu selgi korral — Dresseni puhul ei toimunud see Venemaa territooriumil, sest kapo ametnikel pole sinna reisimine lubatud. Millistesse riikidesse juhtimine oli viidud, seda eile veel ei täpsustatud.

Naine oli kursis

Juhtumi avastas ja viis lõpuni kapo ning eile anti avalikkusele toimunu kohta ka nii põhjalikku infot, kui see uurimise huvides vähegi võimalik oli.

Riigi peaprokuröri Norman Aasa sõnul on kogutud info alusel põhjust kahtlustada, et Aleksei ja Viktoria Dressen on viimaste aastate jooksul välisriigi huvides tegutsenud inimeste ülesandel kogunud salastatud teavet ja edastanud seda välisriigile. Tegemist oli infoga, millele Dressenil kui kapo ametnikul oli tööalane juurdepääs.

Oma abikaasat kasutas Dressen kullerina info edastamisel ja Eestist väljaviimisel, kuid nagu Aeg ja juhtiv riigiprokurör Heili Sepp kinnitasid, teadis Viktoria, mida ta tegi. Aleksei ja Viktoria Dressen on kahtlusalustena kinni peetud ning juba ka ütlusi andnud, kuid nende sisu Sepa sõnul praegu avaldada ei saa.

Dressen on väga staažikas kapo töötaja. Kui Eesti kaitsepolitsei ja kaitsepolitsei büroo loodi 12. veebruaril 1991, siis Dressen võeti sinna tööle 1993. aastal. Kapos töötas ta eri ametikohtadel ja tegi vahepeal ka märkimisväärset karjääri. 2007. aastast eilseni, mil ta töölt vabastati, töötas Dressen Aja sõnul kapos küll spetsialistina, kuid varem on ta juhtinud ka mitmeid struktuuriüksuseid. Nagu Aeg tõdes, oli Dressenil eri ajal tunduvalt vastutusrikkamat tööd tehes võimalik mingil määral kokku puutuda ka vastuluurealase infoga. Infoga, mis konkreetselt puudutabki Venemaa Föderatsiooni huvi Eesti Vabariigi vastu. „Viimasel ajal tegeles ta eeskätt äärmusliikumiste temaatikaga. Info, mida ta valdavalt edastas, oli otseselt seotud tema töövaldkonnaga,” rääkis Aeg. Ta lisas, et Dressen edastas ka infot, mida tal õnnestus koguda kas vesteldes kolleegidega või tehes tähelepanekuid kapos viibides.

Enne 1993. aastat töötas Dressen politseis, Eesti NSV ajal ka miilitsas. Vastates Eesti Päevalehe küsimusele, kas Dressenit on alust kahtlustada ka kunagises koostöös KGB-ga, kust tema praegune tegevus võib olla alguse saanud, ütles Aeg, et praegu selliseid kahtlusi pole. Aja sõnul selgitabki kriminaalmenetlus, kui pikaajaline, tihe see koostöö oli ja millistel asjaoludel täpsemalt toimus. „Kuid täna võib kindlalt väita, et koostöö Dresseni poolt on toimunud aastaid. Kogu selle tegevuse paljastamine toimus ka pikaajalise vastuluurealase operatsiooni raames,” ütles ta. Aeg lisas, et Dressen tegeles Venemaale info müümisega juba siis, kui ta oli tunduvalt kõrgematel ametikohtadel kui viimati. Seega tegutses riigireetur juba enne 2007. aastat, mil ta määrati spetsialisti kohale.

Simmiga võrreldav

Viktoria Dressen pole ametnik. Nagu ütles Raivo Aeg, on ta pigem kodune inimene, kuid mingil määral tegelenud ka eraettevõtlusega. Ettevõtlushuvi on Viktoria Dressen mingil määral ka Venemaa suunal edendanud. Eesti Päevalehe andmetel töötas ta pesufirmas Venemaa müügisuuna juhina.

Konkreetsed menetlustoimingud algasid kahtlusalustega alles eile. Juba toimunud ja järgnevad ülekuulamised selgitavad välja konkreetse kahju ulatuse ning ka selle, milline info ja materjal üldse on saanud kahjustada Dresseni reeturliku töö tagajärjel.

Aeg ei salanud, et koostööd tehti ka rahvusvaheliste koostööpartneritega ja see toimub edaspidigi, et hinnata ühiseid kahjusid.

Riigireetmine on igal juhul üks kõige ebameeldivamaid asju üldse. Kas aga Dresseni juhtumit on võimalik mingil moel võrrelda Herman Simmi kui NATO saladuste mahamüüja juhtumiga? Kumb on meie riigi huve rohkem kahjustanud?

Norman Aasa sõnul on seda praegu raske hinnata. „Kuid kahtlustuse kohaselt võivad need teatud määral olla võrreldavad kaasused. Kindlasti on info sisu olnud erinev. Perioodide ja võimaliku kahju osas menetlus käib, kuid jah — mingil määral on need võrreldavad,” nentis ta.

Raivo Aeg võttis selle küsimuse aga kõige paremini kokku, andes oma vastusega mõista, et Dresseni tekitatud kahju on üüratu. „Kõige väärtuslikum allikas ühele luureteenistusele on teise riigi eriteenistuses töötav isik, kes pääseb ligi väga olulisele ja sensitiivsele infole,” viitas Aeg. „Mis tähendab ka seda, et sellised allikad on väga hinnatud ja väga hoitud ning konspireeritud.”

Seetõttu on ka selge, kuivõrd komplitseeritud ja raske on sedasorti infole jälile jõuda, selline kaasus avastada ja seda kõike veel oma organisatsiooni sees. Keeruline on see just vastuluurega seotud informatsiooni kogumise mõttes. On ju selge, et kui kriminaalmenetlus kui selline on nähtav, siis vastuluurega seotud info kogumisest võivad teada vaid väga vähesed inimesed. Need inimesed peavad aga reeturiga päevast päeva koos töötama ja teemaga tegelema. See oli kapole tõsine katsumus. „Tahan ma oma kolleege, kes selle info hankimisega tegelesid, väga tunnustada. See polnud lihtne,” kinnitas Aeg.

Kui Simm suutis tekitada ka suurt rahvusvahelist kahju, siis kas sama saab öelda Dresseni ja tema abikaasa tegevuse kohta? Aja sõnul kahjusid alles hinnatakse. „Üks on see, mida oleme suutnud kontrollida selle aja jooksul, mil Aleksei Dresseni suhtes on läbi viidud teabehankelist tegevust. Aga see, mis on toimunud enne — ma ei väida absoluutselt, et me esimesest momendist saadik oleme suutnud tema tegevust kontrollida –, on vajalik alles välja selgitada,” ütles Aeg.

Miks ei avastatud Dressenit kui riigireeturit varem? Kas on tegemist mõne konkreetse kapo ametniku tegemata tööga? Aeg ei tahtnud siin süüdlast otsima hakata, ehkki ta võinuks lihtsalt näidata näpuga kapo sisekontrollis töötanud ja nüüdseks altkäemaksu võtmises kahtlustatuna vahi alla võetud Indrek Põdra poole.. „Ühest küljest on see kindlasti sisekontrollivaldkonda puudutav küsimus, teha oma inimese üle järelevalvet. Aga teisalt, kui tegemist on koostööga Vene eriteenistusega, siis kindlasti on see ka otseses mõttes vastuluurevaldkonda puudutav teema,” viitas Aeg.

Aeg tõdes, et kahe niivõrd vastiku juhtumi väljatulek nii lühikese aja jooksul on ühest küljest väga ebameeldiv. „Teisalt on mul sisemiselt hea meel, et need asjad on avastatud ja probleemid likvideeritud,” kinnitas ta. Ühtlasi avaldas Aeg lootust, et kapo mädapaised on nüüd likvideeritud.

Aleksei ja Viktoria Dressenile esitati kahtlustus riigireetmise paragrahvi järgi. Pärast Herman Simmi kaasust muudetud seadusesätte kohaselt on see kuritegu karistatav minimaalselt kuue aasta ja maksimaalselt eluaegse vangistusega. 1Probleemne töötajaRahaahnus viis riigireetmiseni

Nagu sellistel puhkudel tavaks, oli Aleksei Dresseni (pildil) motivatsiooniks materiaalne kasu. Kui palju ta rahalist kasu sai, seda alles selgitatakse.

Ent Dressenite elustiil ei olnud luksuslik. Elati Maardus suhteliselt tagasihoidlikus korteris, samas õpib üks nende poegadest Inglismaal.

Dressen on sündinud Riias ning rahvuselt on ta venelane. 1991–1993 töötas ta politseinikuna Viljandis. Kohe kapoga liitumise järel 1994. aastal sai ta noomituse ametitunnistuse kaotamise ja aasta hiljem töökohuste ebakorrektse täitmise eest. 1999. aastal vähendati tema palka 30% kaheks kuuks. 2007 tunnistati Dressen süüdi purjuspäi tööle ilmumise pärast.

Aastal 1998 ütles Dressen ajakirjandusele, et kapo ja FSB vahel ametlikke kontakte pole, ent: „See on tuleviku küsimus. Spionaažimaania tipphetk on jõudmas lõpule, tõsiselt saab terrorismi ja narkoäriga võidelda vaid ühiste jõupingutuste abil.”Kaks reeturitSimmi õppetund tuli kasuks

Aleksei Dresseni ja tema abikaasa tegevuses polnud otseseid seoseid paar aastat tagasi Eestit raputanud riigireetur Herman Simmiga, kuid Simmi juhtumi õppetunnid tulid nende tabamisel kasuks. Seda andsid eile mõista nii riigi peaprokurör Norman Aas kui ka kapo peadirektor Raivo Aeg.

Näiteks märkis Aas, et pärast Simmi riigireetmise avastamist tehti väga põhjalikke järeldusi. „Selle järel vaadati üle kogu Eesti julgeolekusüsteem ning riigisaladuse kaitse korraldus,” ütles Aas.

Mäletatavasti peeti Simm kinni 2008. aasta 21. septembril. Tema tegevust aastaid uurinud asutused olid jõudnud selleks ajaks koguda piisavalt informatsiooni, et Simm oli kaitseministeeriumi väga olulistel ametikohtadel teeninud tegelikult Venemaa välisluuret SVR-i.

Eriti oluline oli nn riigi julgeoleku volitatud esindaja koht, sest tema käest käis läbi peaaegu kogu Eesti salastatud teavet puudutav suhtlus NATO kui organisatsiooni, aga ka liitlasriikidega. Samuti vastutas ta justkui ideaalselt salastatud välisteabe käsitlemise kontrolli ja juurdepääsulubade andmise eest. Simmi tabamise järel hinnati nii Eesti kui ka liitlaste konfidentsiaalse info võimalikku kompromiteerimist ja jõuti tõdemusele, et kahju oli ülisuur.

Simmi kui agenti juhendati peamiselt välismaal, nii puhkuste kui ka väidetavalt tema paljudesse riikidesse viinud töösõitude ajal. Ka Dresseni kohta möönis eile kapo peadirektor, et teda ei ohjatud ei Eestis ega Venemaal. „On õige järeldada, et agendi juhtimine toimus kolmandates riikides,” kinnitas Aeg.
Seega on üsna tõenäoline, et tänu just Simmi juhtumi kohta tehtud tähelepanekutele võis Dressenile silm peale jääda ja sealt hakkaski asi arenema. Raimo Poom