Raha ja jalgpalli sasipundar keerdub aina tihedamaks
Ehkki Eesti jalgpalli kõrgeim tase ei küüni just üleliia kõrgele, liigub siinses vutielus siiski märkimisväärne hunnik raha. Raha liikumise eest vastutab Eesti jalgpalliliit, mille sees juhib omakorda rahajugasid Eesti jalgpalli peaideoloog, uskumatult teenekas ja karismaatiline Aivar Pohlak.
Seesama Pohlak seisab ühtlasi Eesti nimekaima, ehkki mitte alati pallimängus edukaima klubi FC Flora võimuredeli ülemisel pulgal.
Aastaid on ajakirjanikud, ajuti ka jalgpalliliidu siseopositsioon kahtlustanud, et Pohlak on vutiliidu ja FC Flora rahasse suhtunud suurmeestele omase detailipõlgusega, aeg-ajalt Florat vutiliidu rahaga elule turgutades. Nüüd on lõpuks võimalik kahtlusi kontrollida, kuna alates sellest aastast peavad ka mittetulundusühingud – seda ettevõtlusvormi kasutab nii Flora kui ka jalgpalliliit – oma majandusaasta aruanded äriettevõtetega sarnaselt avalikustama.
Flora ja vutiliidu pabereid kõrvutades torkab silma mitu üsna huvitavat rahanduslikku vigurit. Nimelt selgub, et jalgpalliliit on Florale laenu andnud, et too jaksaks ikka A. Le Coq Arenana tuntud Lilleküla staadioni ehituse tarbeks Swedbankilt võetud laenu tagasi maksta. Selles poleks iseenesest ju midagi halba: staadion on vajalik ja Flora on nimekas, pika ajalooga klubi, mitte mõni nurgatagune asutus. Põhimõtteliselt võiks pimedat mängida ka Pohlaku isiku suhtes – olgu siis pealegi nii, et laenu andja ja saaja on omavahel vereringet pidi seotud, Eesti on ju väike ja talentide arv piiratud.
Samal ajal aga on raske leppida asjaoluga, et priske laenu saanud Flora rahaseis ei paista kuidagi võimaldavat seda laenu tagasi maksta.
Optimistlik jalgpalliliit
Põikame arvude juurde: Flora tegevus- ja tööjõukulud on 2009. aasta majandusaasta aruande järgi laias laastus 11 miljonit krooni aastas, tulu ettevõtlusest veidi enam kui 12 miljonit aastas. Tulupoolele läheb ka pea neli miljonit mitmesuguseid toetusi, kulupoolele kargab juurde rida „finantskulu” ehk laenudelt makstavad intressid – enam kui kolm miljonit krooni. Miinusekriipsu veab veel pikemaks krüptiline rida „muud kulud”, mille taga on negatiivsed neli miljonit.
Kohustusi on jalgpalliklubil aga kokku ligi 110 miljoni krooni eest, suurimate kreeditoride seas on Swedbank ja nüüd ka Eesti jalgpalliliit, väiksemateks muredeks on võlad tarnijaile ja maksuvõlad.
Seega, kui päikselise optimistina loota, et Flora hakkab möödunud aasta kahe ja poole miljonilise kahjumi asemel edaspidi teenima näiteks ühe miljoni jagu kasumit aastas, kuluks kõigi kohustuste likvideerimiseks ükssada kümme aastat.
Vaevalt et jalgpalliliit nii pika investeerimisajaga arvestas, pealegi selgub alaliidu aruandest, et raha – ligi 50 miljonit – loodetakse tagasi saada juba aastal 2020.
Arvude vaatamine tekitab sääseparvena piniseva küsimuste pilve. Kust Flora tagasimakseks raha võtab? Kas ta oleks vutiliidult laenu saanud ka juhul, kui Pohlak mõlemas ettevõttes võimutäiust ei hoiaks? Kust jalgpalliliit laenu tarbeks ülepea raha sai, kas möödunud perioodide kasumist? Kui jah, siis kas selle rahaga saanuks äkki midagi Eesti jalgpallile kasulikumat ära teha?
Optimistlik inimene võtab lahti sellesama Flora majandusaasta aruande ja avastab, et ülemöödunud aastal oli Flora rahaseis palju parem kui 2009. aastal. Nimelt sai vutiklubi enam kui 15 miljonit krooni „tulu rahvusvaheliste ülekandeõiguste müügist (TV, raadio, internet jne)”.
Reklaam ETV-sse
Kas Flora müüs 2008. aastal tõepoolest omaenda mängude teleõigusi sellise uskumatu summa eest? Karta on, et pigem mitte, kuna 2009. aastal on selle äriga teenitud täpselt null krooni.
Appi tuleb ajalooline mälu – nimelt toimusid 2008. aastal Euroopa meistrivõistlused jalgpallis. Toona kirjutas Eesti Päevaleht, et jalgpalliliit müüb ETV-sse reklaami, ikka vutiülekannete ette, taha ja vahele. ERR-i nõukogu eriluba oli selleks olemas, ja ehkki erakanalite juhid sülgasid vingus nägudega tõrva, tundus kõik aus ja üllas. Väideti, et kui reklaamitulu ei tule, ei saagi
ETV-s üldse ülekandeid näidata.
Ainult üks asi oli imelik – nimelt ei vahendanud reklaami mitte jalgpalliliit, vaid hoopis Pohlakule kuuluv Flora tütarettevõte, OÜ Sport & Net Grupp. Sellele iseäralikule fenomenile küsis Eesti Päevaleht selgitust juba toona, siis väideti, et Flora ei saa reklaamimüügi pealt mitte mingit vahendustasu ega muud kasu. Nüüd avaldatud majandusaasta aruanne räägib aga hoopis muud juttu: 15 640 000 krooni on raamatupidamisdokumentides ilusti kirjas.
2008. aastal olid ka annetajad ja toetajad märkimisväärselt lahkemad, ja aasta kokkuvõttes tuligi ligi 29 miljonit krooni kasumit. Küsimuste kihulasepilv on aga jälle kohal: kas on hea ja ilus, kui eraettevõttest jalgpalliklubi rahvusringhäälingusse reklaami müüb? Miks näiteks ei võinud edukas jalgpalliklubi Levadia reklaamimüügi kohustust enda kanda võtta? Kas see reklaamisüst oleks ikka Flora kõhnuvat käsivart paisutama pääsenud, kui Pohlak poleks mängus olnud?
Jalgpalliliit: Floral oli laenu hädasti vaja
•• Eesti jalgpalliliidu pressiesindaja Mihkel Uiboleht lausus, et liit andis ligi 50 miljoni kroonise laenu Florale selle pärast, et too oli sundolukorras ja pidi riigilt A. Le Coq Arena välja ostma, ning vastutasuks panditi staadionit haldava Flora tütarettevõtte
AS-i FCF Lilleküla Jalgpallistaadion enamusosalus jalgpalliliidule. Äriregistri järgi kuulub Lilleküla jalgpallistaadioni 111,6-miljonilisest aktsiakapitalist jalgpalliliidule sellest aastast 65,6-miljoniline osalus ehk 60%.
•• „Kui Flora liidult võetud laenu tagasi maksab, saavad nad uuesti ka staadioni omanikuks,” ütles Uiboleht.
•• Staadioni eest vastutab ametlikult jalgpalliliit, ent seda peaks arendama hoopis FC Flora. Millised on laenulepingu täpsed tingimused, Uibolehe sõnul ei avaldata. Samuti pole tema sõnul ette nähtud, milliseid arendustöid Flora liidult saadud laenu eest tegema peab. Teada on ainult nii palju, et laenu tähtaeg on kümne aasta pärast. „Kui FC Floral parasjagu raha ei ole ja meil on, siis on loogiline, et me anname Florale laenu, et mõni aasta tagasi Flora poolt staadioni väljaostmiseks võetud pangalaen tasuda. Enim kannatab ju vastasel korral just rahvuskoondis,” ütles Uiboleht.
•• „Sisuliselt on staadioni ainukasutaja koondis ja seetõttu on liidu otsestes huvides, et staadion oleks võimalikult kõrgel tasemel.” Küsimusele, miks siis jalgpalliliit Eesti koondise esindusstaadionit Floralt täielikult välja ei osta, vastas Uiboleht, et ka see on võimalik, ent pole praegu päevakorras. Holger Roonemaa
