Raamat paljastab Krafti tehinguid Venemaal “külmutatud rahaga”

Üle 200-leheküljelise raamatu pealkirjaks on “Isamaa rüüstajad”. Tegemist on keerulise sisu, aga väga põhjaliku raamatuga, mis on täis arve, fakte, dokumentide tsiteeringuid. Raamat, mille peategelased on Eesti Panga praegune president Vahur Kraft, endine peaminister Tiit Vähi ja Ühispanga peadirektor Ain Hanshcmidt.

Pean tunnistama, et arvude ja dokumentide tulevärgi tõttu on raamatut väga raske lugeda. Veelgi raskem on raamatut lugeda ilmselt Eesti Panga tollastel ja praegustel juhtidel. Sest raamatust tuleb nii mõndagi välja. Näiteks, kuidas saladuslikult kadus “külmutatud arvetelt” 20 miljonit dollarit ning seda Vene finantsisti abil, kes on seotud Venemaa presidendi Vladimir Putini ringkonnaga.

Võiks öelda lausa, et raamatus on mõnigi kriminaalse lõhnaga lugu. Esialgu vaid lõhnaga, kuid raamatus esitatud faktid annaksid alust politseil üht-teist kontrollida. Raamatus on kirjastajaks märgitud Kümmel ise, kuid ta ei eita, et tal oli raamatu väljaandmiseks rahalisi toetajaid. Reformierakondlased on juba nimetanud raamatut Isamaaliidu tellimustööks, kuid Kümmel välistab ühegi erakonna seotust raamatu ilmumisega.

“Ma olen seda teemat juba kolm aastat uurinud,” selgitas Kümmel. “Sattusin kunagi selle teemaga kokku ning see hakkas mind väga huvitama.”

Eesti Päevaleht valis raamatust välja ühe episoodi, mis eriti kujukalt näitab, kui nahaalselt Eesti Pank asju ajas. See on väga ilmekas juhtum, kuigi mitte kõige suurem pettuselõhnaga lugu.

Selles peatükis on suurepärane võimalus demonstreerida dokumente, kuidas Eesti Panga, VEB-Fondi ja Ühispanga ühistöös üritati sooritada VEB-i külmutatud arvelt tasaarveldustehing külmutatud raha ja Eesti ettevõtete VEB-ile tagasimaksmata võlgade vahel. Kõige põnevamad dokumendid selles ühisürituses on muidugi maksekorraldused ja allkirjad nende all. Sündmustest ette rutates saab seda tehinguüritust nimetada ainult ühe sõnaga – kriminaalne. Miks me räägime kogu aeg tehingust, mida ainult üritati teha. Sellepärast, et VEB ei läinud sellele tehingule ja saatis täitmata maksekorraldused Eesti Panka tagasi.

Üha enam lipsab sündmuste ja tegude kirjeldamisel sisse Ühispanga nimi. Pärast PEP-i allaneelamist muutus VEB-is külmutatud arve tegelikuks omanikuks Ühispank. Ei tasu arvata, et nad seal peituvate võimaluste suhtes ükskõikseks jäid.

2detsembril 1997 saatis Eesti Panga president Vahur Kraft VEB-i juha- taja Aleksei Kostini nimele kirja:

“Saadame Teile Rakvere Tärklise- ja Siirupitehase ja TK Est- tsement (hiljem Painküla Tärklisetehas ja RAS Kunda Tehased) laenude kustutamise maksekorraldused. Laenud kuuluvad kustutamisele vastavalt 23. jaanuaril 1991 N Liidu Välismajanduspanga ja Eesti Panga vahel sõlmitud välisvaluuta laenude kustutamise kokkuleppele.”

Vahur Krafti hoogsa allkirja all on alumises nurgas vaevumärgatavalt veel Vladimir Mihailovi (VEB-fondi endine juht – toim) nimi koos telefoninumbriga. Mis on siis selles kirjas tähelepanuväärset? Kraftile on korraga meelde tulnud Eesti Panga ja VEB-i vahel 23. jaanuaril 1991 sõlmitud leping! Muidu on Eesti Pank nii väga tahtnud seda lepingut unustada, ja korraga selline mälu taastumine? Arusaamatu!

Mäletatavasti reguleeris see leping endise VEB-i Tallinna osakonna ülevõtmist Eesti Panga poolt ja Välisoperatsioonide Valitsuse moodustamist. Lepinguga võttis Eesti Pank kohustusi VEB-i ees tagada Eesti ettevõtete VEB-ist saadud valuutalaenude tagasimaksmine.

Krafti ja Mihailovi idee iva peitus selles, et kuus aastat hiljem maksta kahe ettevõtte võlad tagasi vahenditest VEB-i külmutatud kontolt. Me ei tea sellele operatsioonile eelnenud kokkuleppeid ja kirjavahetust, kuid võib oletada, et see toimus. Midagi läks aga viltu ja VEB tagastas maksekorraldused täitmata kujul.

Krafti kaaskiri järgnes kolmele maksekorraldusele 13. novembrist 1997 ja nüüd lähebki lugu juba kriminaalseks.

Esimene maksekorraldus oli summale 1 784 300 USA dollarit VEB-i külmutatud arvelt Rakvere Tärklise- ja Siirupitehase laenuvõla tagasimaksmiseks. Teine maksekorraldus oli tehtud sama tehase laenuvõla protsentide tagasimaksmiseks summas 354 281 USA dollarit. Kolmas maksekorraldus summas 2 360 893 USA dollarit pidi minema tootmiskoondise Eesti Tsement põhivõla ja laenuprotsentide tagasimaksmiseks VEB-i külmutatud arvelt.

Vaatame nüüd neid maksekorraldusi hoolikamalt. Maksekorraldused on Põhja-Eesti Panga (PEP) blanketil ja ülekannete teostajaks on külmutatud arve omanik PEP. Kuid kuupäev on 13. november 1997. PEP oli selleks ajaks juba liidetud (05.01.1997) Ühispangaga ning sellist panka lihtsalt enam ei eksisteerinud!

Ettevõtete äriregistrist selgub AS-i Põhja-Eesti Pank õiguslik seisund: “3 kanne. Ühinemine on jõustunud 04.09.1997. aastal tehtud ühinemiskandega AS Eesti Ühispank (äriregistrikood 10004252) registrikaardile, Aktsiaselts Põhja-Eesti loetakse lõppenuks ja on Äriregistrist kustutatud.”

Kui olematu panga nimel tehtud maksekorraldusi ja sellele veel saatekirja kaasanud keskpanga presidendi Vahur Krafti tegu ei saa nimetada kriminaalseks, siis mis üldse on Eesti Vabariigis kriminaalne! Aga maksekorraldused on PEP-i blanketil ja varustatud veel tagatipuks PEP-i pitsatiga! Kuidas seda nimetada? See on võltsing, Eesti ajaloos legendaarsed vekslivõltsijad, kellest siiani põlvest põlve lugusid räägitakse, on saanud omale väärilised järeltulijad tänapäeva Eestis.

Maksekorraldustele on alla kirjutanud direktorina Lembit Zernant ja pearaamatupidajana Kadri Metsla. Kui teil oleks võimalus vaadata nende inimeste tööraamatusse, siis võite kindlad olla, et 1997. aasta 13. novembril ei olnud nad PEP-i töötajad, sest sellist panka enam ei eksisteerinud.

Aga kes on Lembit Zernant ja Kadri Metsla, kas variisikud, tankistid või väljamõeldud nimed? Ei seda, teist ega kolmandat. Kadri Metsala oli PEP-i raamatupidaja, aga pärast panga liitmist Ühispangaga sai temast Ühispanga raamatupidaja, kes muuseas suulise lepingu alusel tegi ka VEB-Fondi raamatupidamist!

Praegu juhib Lembit Zernant sihtasutust Tallinna Eluasemefond. Autori kirjale vastas Zernant, et töötas 12.02.1993 – 21.04.1997 Põhja-Eesti Pangas juhatuse esimehe asetäitjana! Kuid härra Zernant ei ole ju mitte kunagi töötanud PEP-is direktorina! Jääb vaid mõistatada, kas maksekorraldusele kirjutas tõe-poolest alla Lembit Zernant või tegi seda keegi teine tema eest?

Kadri Metsala roll selles kriminaalses võltsingus on vast kõige meeliülendavam. Ta sai ju esineda Ühispanga raamatupidajana, kes ta ka tegelikult sel hetkel oli, aga lisaks veel PEP-i ja VEB-Fondi raamatupidajana! Milline mänguilu ja sullerdamistäius!

Kellel oli võimalik 13. novembril 1997 kasutada PEP-i blanketti ja pitsatit. Vastus on pikemalt mõtlemata – ainult Ühispank. Miks siis Ain Hanschmidt ise maksekorraldustele alla ei kirjutanud. Võib-olla kartis vahele jääda ja miks ta pidigi seda tegema, kui selline suurepärane petuskeem oli välja mõeldud.

Moskvas VEB-is teati ikka veel, et Eestis on pank nimega Põhja-Eesti Pank ja sellel pangal on VEB-is kaks arvet, millest ühel asuvad külmutatud vahendid. Muidu nii agarad Eesti Panga ja VEB-Fondi juhid unustasid sellise pisiasja, et teatada Moskvasse arveomaniku vahetumisest. Ilmselt ei soovinud ka Ühispank liigselt afi‰eerida, et tegelikult muutus tema pärast PEP-i allaneelamist VEB-i külmutatud arve omanikuks. Ja sai ju olematu PEP-i nimel varjatult toimetada. On väga tõenäoline, et selliselt välja mõeldud skeemi võidi kasutada vabalt ka 20,5 USA dollari väljaõngitsemisel VEB-i külmutatud arvelt pool aastat hiljem, 1998. aastal.

Ahaa, veel üks asi ei anna rahu. Kui Ühispanga juht Ain Hanschmidt suutis toimetada “jälgi jätmata”, siis miks pidi Eesti Panga president Vahur Kraft kirjutama maksekorraldustele üle kahe nädala hiljem veel oma saatekirja. Olgem ausad, arusaamatu! Ega ta vist väga tahtnudki, aga tuletame meelde VEB-i seisukohta, et külmutatud arvelt liigutuste tegemiseks aktsepteerivad nad arve omaniku (PEP) ja kõrgemal seisva organi (Eesti Pank) korraldusi.

Muidugi, venelased küsisid “igaks juhuks” ka Eesti Panga presidendi saatekirja. Ja seejärel saatsid kirja, et maksekorraldusi ei ole võimalik täita. Midagi ei klapi selles arutelus. Aga võib-olla oligi venelastel vaja ainult seda kriminaalset paberit Krafti allkirjaga. VEB-is teatakse ju suurepäraselt, kes kui palju ja millal on külmutatud arve kallal näkitsemas käinud. VEB on riiklik pank, kes korrapäraselt peab vastama Venemaa rahandusministeeriumi järelepärimistele.

Kuid mitte ainult, ta ei saa vastamata jätta ka presidendi kontori või FSB järelepärimistele, mida need eestlased jälle õieti kombineerivad. Pidage meeles, mitte Eesti riiki ei saa süüdistada, kui venelaste süüdistustelaviin VEB-i ümber aset leidnud mahhinatsioonidest peaks meie kaela valguma. Süüdistada saab konkreetseid inimesi, kes seda tegid. Sellega võtame ka Venemaalt trumbid meid rünnata. Kuid kas me võtame ka Venemaalt trumbid nende inimestega, kelle tegude kohta neil täielik ülevaade on, vajalikul hetkel manipuleerida. Sellele tasub sügavamalt mõelda, kui pelgalt mingit haiglast vandenõuteooriat üles puhuda.

Peaprokurör Jüri Pihl, kaitsepolitsei peadirektor Aldis Alus, politsei peadirektor Robert Antropov, nüüd on teie kord kõigisse nendesse VEB-i külmutatud arvetelt raha haihtumise juhtudesse veelgi lähemat selgust tuua!