Sajaprotsendist marilast Aleksejevit, kes alati on nõus oma kotist rahvariidepluusi välja tõmbama ning mari tantsusamme ette näitama, tunneme täna eelkõige kui tubli filmimeest. Tänu temale on sündinud juba seitse unikaalse sisuga dokumentaalfilmi hõimurahva, maride elust. Need kõik on veebis vabalt vaadatavad. Oma igapäevast leiba teenib Aleksejev aga hoopis Saue gümnaasiumis meediaõpetajana.

Aleksejev sai kodus Marimaal näitlejakoolituse, otsustas haridusteed Eestis jätkata. Paraku aeti Moskvas paberid sassi, lavakunstikooli asemel sattus Aleksejev hoopis pedagoogilisse instituuti eesti keelt õppima. Ta ei teadnud siis ühtegi eestikeelset sõna.

„Väldete töö panin ikka täiesti savist, eestlasedki ei saa nendest aru, mis siis veel marilasest tahta,” naerab ta. Kursuse lõputööna lavastas ta „Tõde ja õigust” nii, et Mari ja Juss tulid surnuaiast tagasi, Andrese käest õigust nõudma. Luges meie kultusteost eesti keeles ja ei saanud sugugi aru, mis suurt erootikat seal taga aeti. Miks Mari ikka ja jälle sauna tagasi kutsuti. Alles venekeelne tõlge avas silmad selle koha pealt, et vanad eestlased kasutasid sauna elupaigana.

„Mu keele panid paika raadiorežii tunnid, kus tuli Eesti muinasjutte ja novelle ette lugeda. „Poissi ja liblikut” lugesin linti ikka nii palju kordi, et suu jäi valusaks, kõik välted ja sõnalõpud pidid ju õiged saama,” räägib Aleksejev.

Raske üksi õppida

Kõige raskemaks keeleõppe ponnistuseks olid Aleksejevile üksi tuupimised. Näitleja oli ju harjunud dialoogidega, partneriga. Tema parimateks keeleõppepartneriteks said siis ühiselamu valvuritädid, kellega võis tundide kaupa rääkida, ilma ja inimeste asju arutada. Praegugi tihti elektrirongiga sõites istub Aleksejev suvalise reisija juurde hakkab juttu ajama. Venelased peavad marilast teinekord eestlaseks, eestlased venelaseks. Kui vestlust aga veidi lisaks provotseerida, on huvitavad, inimesi avavad vaidlused kerged sündima.

Esimese Eesti kooliaasta suurimad üllatused olid aga kulinaarsed. Kui Aleksejev koos teiste marilastega ühiselamu köögis borši keetis, ei lõppenud eestlastest huviliste voor. Et mis imelik veresupp! Aleksejevi pähe ei mahtunud aga see, et eestlased keetsid pelmeene. Pelmeene süüakse ju praetult, teab Marimaal igaüks.

Teisest õppeaastast alates pääses Aleksejev Rein Marani filmigruppi. Ja kui õppejõud juhtumisi nägi ta Marimaal üles võetud pulmavideot, sündiski praeguste tegudeni viinud soovitus: „Tee sellest dokumentaalfilm!” Praegu kasvavad Aleksejevi käe all Saue gümnaasiumi noored filmitegijad.

Aleksejevi peres aga kasvavad kaks poega: Jandar (mari keeles „sära”) ja Ervi (mari keeles „hommikujõud”). Abikaasa on marilanna Oksana, lasteaia abiõpetaja. Kodus kõlavad mari, eesti ja vene keel, lapsed õpivad keelekümblusklassis. Aleksejev õpetab poegadele pillimängu lootuses, et kunagi võiks tekkida Eesti maride pereansambel. Isa ise on nõus torupilli puhuma.Tähtsad sõnad„Prügi-prügi”

Kord oli toona veel vähe eesti keelt rääkinud Aleksejev seltskonnaga Tartus, taskus krabises midagi äraviskamist väärivat. Aga kuidas öelda, et ta otsib prügikasti? Niisiis ta muudkui korrutas ainsamat meelde tulnud eestikeelset sõna „prügi”, kuni kaaslased kimbatusest päästsid. Tänagi mainib Aleksejev esimese ja millegipärast tähtsaimana tunduva sõnana „prügi”.Räägib eesti keelton sari, kus oma eesti keele õpingute, saavutuste, aga ka äparduste tutvustamiseks saavad sõna Eestis elavad võõramaalased. Vihjed tublide eesti keele kasutajate kohta on teretulnud aadressil rein.sikk@epl.ee või Tallinna 15, Rakvere.