Psühholoogid: missioonil käinud keskmisest tervemad

Kas mul on midagi vahele jäänud? Mis kuulujutu põhjal see teema nüüd nii üles puhuti, et muust enam juttu polegi.

 Ei tea jah kust kohast see teema nii ylesse voetud!Ega see mingi tytarlaste spordilaager ei ole et peaks parast missiooni kedagi nunnutama ja kussutama!
Kes tahab tombab ennast oksa kes tahab laheb lahku ja jne,igayhe oma asi ju.
Veimer.

 jäle inime oled, veimer

Ilmselgelt on ajakirjanikud probleemi üles puhunud ja selle pinnimise toon on ka just selline, et saaks ikka ära keerata. R. Siku motiividest ma aga aru ei saa

Et pole narkomaane ega padualkohoolikuid? My ass..... 

"Palgasõdur on nagu baleriin" - see mõttetera tuleks riputada üles kõigis suuremates avalikes kohtades, juurde lisada Scoutspataljoni värbamiskuulutus ja üleskutse: "Tule hakka baleeriiniks, mees!"

 Kindlasti organiseeritud terve eluviis ergutab ainevahetust ning füüsiline tervis sellest vaid võidab.
Küll aga okupandi mängimine peaks eestlase südametunnistusele koputama, kuna omal nahal seda mitmeid-setmeid kordi võõrastelt tunda saadud.
Sellistest ülbaritest võivad siinmail areneda välja ühiskonna heidikud. Ei sobi eestlus ja okupandi psüühika kokku.

Eesti mees.

Noh, baleriiniga võrdlus on sürrealismist või kuskilt sealt pärit. Isegi võrdlus sportlasega on liig mis liig.

Palgasõdur ongi vaimselt natuke eri tüüpi, talle meeldib jõudu näidata ja võimu kasutada, kedagi alistada, võibolla meeldib talle isegi tappa, ja vähe sellest, saab selle eest isegi raha.

Aga probleem näikse olevat selles, et lisaks teiste alistamisele kogeb palgasõdur eriti teravalt ka enda alistamist ülemuste poolt. Sellist vastuolu on raske seedida, aga raha eest kannatab sellegi välja.

Kui üks palgasõdur lõpuks tõepoolest on enam-vähem normaalse psüühikaga, siis peaks tal üpris kiiresti see teiste alistamine ja hävitamine vastu hakkama. Eriti aga siis, kui seda tehaks raha eest ja kuskil pärapõrgus.

Ega päris normaalne inimene hakka tegelema asjaga, mida normaalne inimene normaalseks ei pea. Sõdimine kuskil ja miski pärast on ebanormaalne nähtus.
Eriti aga siis, kui tead, et 80% kõigist kannatanutest ja hukkunutest on rahulikud tsiviilelanikud - oma ema, isa, naise, laste taolised. Mitte vaenlased!
Peab omama ebanormaalset psüühikat, et selle teadmise juures jääda palgasõduriks.

Igal normaalsel inimesel tekivad küsimused.
Mille nimel?
Kelle huvides?
Mis pärast saab, kui asi läbi?

Pärast palgateenistus tuleb hakata oma ajusid teistmoodi loputama ja puhastama, sellest saastast, mis sinna palgasõduriks olemise ajal on kogunenud.
Või üritavad usujüngrid palgasõduri aju edasi loputada sama vedelikuga, et too ikka jätkaks oma ebanormaalset tegevust?

Niisiis, palgasõduriks mineja on juba psüühiliselt veidi ebanormaalne. Tal on eelsoodumus millekski. Ebanormaalsust saab ta veel hea annuse otsa ning siis pole ka midagi imestada, kui nende hulgas suht suur protsent (viiendik) lõpuks päris ebanormaalselt normaalses elus jätkavad ja lõpetavad.

Vähemalt normaalse inimese puhul.

olen kindel, et selle kirjatöö eesmärk ei ole põhiseduse vastane sõjapropaganda, isiklikult olen samuti arvamusel, et sõjaväes segi pööranud isik on keskmisest hullust omajagu tervem selles mõttes, et tema treenitud keha on tavahullu omast paremas seisus; riigimeedikutel on õigus nagu alati, rahustav kirjatöö, unustame kogu loo

Sikk proovib EPL-i Aunaste olla. On sellisele slõlehelikule jamale spetsialiseerunud, mistõttu olin väga kurb kui EPL ta taas oma leivale võttis. Ei ole sellist nõretavat pseudoajakirjandust korralikku lehte vaja ju.

 Peaks üldse uurima töövaldkondade kaudu, kui palju neid nn ärapööranuid on. Ega siis kodutud ei ole ka kogu aeg kodutud olnud.
Ja veel, miks üks usk saab kõiki sõjaväelasi n.ö.loputada. See ei ole ju normaalne.

 EEsti ja okupandid ei sobi tõesti kokkku, muid Meri andis selleks nõusoleku.

 Minu arust nii Ameerika kui Eesti sõdurid on ajaloos neile antud ülesannetega alati auväärselt toime tulnud. Nende kahe riigi koduühiskonna suhtumises sõjaveteranidesse ma näen siiski tohutuid erinevusi.
Meenutagem näiteks 1944. aastal aset leidnud ENSV taastajate ja EV taastamist üritajate vahelist sõda milles 70 tuhat eesti rahvusest relvakandjat osales EV taastamist üritajate poolel. Tolle põlvkonna eestlastele need olid “omad” sõdurid, kelle võimekusele vastu pidada sissetungiva Stalini hirmuvõimu taastava punaarmee vastu eesti rahvas pani oma iseseisvuse taastamise lootused.
Praegune Eesti Vabariiki valitsev poliitiline ja ühiskondlik eliit on asunud ilma igasuguse ratsionaalse põhjuseta nende rahvuslikult hingestatud eesti sõdalaste sõduriseisust teotama väljendustega nagu:

“kurikuulsad", "rahvusvaheliselt skandaalsed" "äärmuslased", SS-lased, "kujutavad julgeolekuriski", "kahjustavad Eesti mainet", jne. jne.

Toon mõned konkreetsed näited sellest, kuhu niisugune jälestav meelsus on meie ühiskonna viinud:
23.11.2003, president Rüütel, kasutades oma riigijuhi eeliseid keelustades oma riiklikel alluvatel “EV taastamist üritanud” sõdalasi Pärnus avatud mälestusmärgi avamisel mälestada, vastuolus EV riigiseadusele ja EV põhiseaduse § 17-le.
02.09.2004, EV täievvõimu korraldusel ja riigivõimu nimel kisti maha Lihulas samade eestlastest sõdalaste mälestuseks püstitatud mälestusmärk.
08.05.2005 Maarjamäel EV peaminister Andrus Ansip teotas Eesti riigivõimu esindavas sõnvõtus 1944. aastal aset leidnud ENSV- ja EV taastajate vahelises sõjas EV taastajate pool osalenuid teise maailmasõja ohvriteks, keeldudes neile ja nende sõjas langenud relvakaaslastele omistamast sõduriseisuslikku väärikust..

Ameerika Ühendriikides sõduriseisuse auväärikuse kaitse on üheks selle riigis valitseva patriotismi ja riikliku moraalse tugevuse alustaladest. Eesti ühiskonna triivimine vastassuunas vihjab vajadusele hakata mõtlema psühholoogilise abi leidmisele - esmajoones tuleks uurida kas Eesti riigipoliitikute ja ühiskonna stalinismi poolt puretud hingeelu on veel taastatav seisundisse, mis leiab tunnustust meie vaimuvallast vaatavatelt vapratelt vanematelt. Ilma selleta meie riigi triivimine ENSV järjepidevuse suunas on raske peatada.