Psühholoogid: missioonil käinud keskmisest tervemad

Eesti Päevaleht kohtus psühholoogidega välismissioonidel käinud meeste vaimsest tervisest rääkiva artiklisarja raames.

•• Kas missioonimeeste vaimne tervis on teile valus teema?

Väino Mannermaa: See on tähtis teema, millega oleme kaitseväes juba aastaid oma jõudude piires tegelenud.

•• Kui paljudega 920 missioonil käinud mehest teil praegu kontakt on?

Merle Tihaste: Missioonil käinutega säilitame kontakti kuuks ajaks pärast missiooni. Edasi jääb neile endile võimalus kontakteeruda. Oleme loonud kõik võimalused abi saamiseks.

•• Oletame, et inimesel tekivad psüühilised probleemid kuus kuud pärast missiooni, mil ta pole enam kaitseväes. Ja ta ei tunnista endale probleeme. Kas mees jääb siis oma murega üksi?

M.T.: Kui inimene ei tunnista probleemi, on spetsialistid jõuetud. Väest lahkunule jäävad kontaktid, aga keegi ei hakka mehi üles otsima, et uurida, kas probleeme on.

•• Et kontakt lõpeb kuu pärast missiooni, siis pole ka statistikat missioonimeeste lahutuste, alkoholismi jms kohta.

M.T.: Arvan, et nad ei erine selle poolest keskmisest eestlasest. Sellist statistikat aga tõesti pole. Ei kaitseväe, politsei ega ka piirivalve kohta.

•• Aga kas peaks? Jänkidel on.

M.T.: Jänkid, soomlased ja rootslased teevad palju sellist, mida meie ei tee. Aga meie püüdleme selle suunas, et missioonimehi jälgitaks ka kuus kuud pärast missiooni.

•• Kas psühholooge peaks rohkem ametis olema?

M.T.: Praegu suudame vajadused katta, pealegi on plaanis kaasata tsiviilnõustajaid.

V.M.: Psühholoogiteenistust on kavas suurendada viie inimese võrra.

•• Millal võib poega missioonile saatev ema kindel olla, et psühholoogid hoiavad missioonimehel varasema ühe kuu asemel silma peal kuus kuud?

M.T.: Kui missioonimeeste olukorda üledramatiseerivaid artikleid ilmub palju, siis arvatavasti ei saadagi keegi oma poega kaitseväkke.

•• Kas probleemidest pole vaja rääkida?

M.T.: Kindlasti tuleb rääkida, aga avalikku arvamust ei tohiks suunata kontrollimata faktidega.

•• Aga fakte Eesti kaitseväe kohta pole...

M.T.: Kui loeme kokku suitsiidid Eestis ja kaitseväelaste suitsiidid, siis selgub, et kaitseväelased pole suitsiidilembesed. Kui aga kaitseväelane on sooritanud suitsiidi, keskendub ajakirjanike kaasabil kogu tähelepanu sellele episoodile. Ülejäänud suitsiide ei panda tähele. Kaitsevägi aga erineb muust ühiskonnast, sest see seltskond on valitud. Eelselektsiooni tõttu on meil osa psüühikahäireid välistatud. Pole narkomaane, padualkohoolikuid.

•• Jänkid väidavad, et 20 protsendil missioonidelt naasnutest on psüühilisi probleeme. Kas Eesti meeste hulgas on see hulk siis väiksem?

M.T.: Ameerikas võib olla 20 protsenti, kuid me ei peaks seda arvu üle võtma. Kas saame kaht ühiskonda kõrvutada? Selle arvu – ühe viiendiku – väljaütlemine on tõeliselt vastutustundetu.

•• Kuid pange meie numbrid vastu, näidake: oleme jänkidest paremad.

M.T.: Meie inimressurss on piiratud ja vajab uurimistööd. Kui leiaks sotsioloogiatudengi, kes nõustuks seda tööd tegema, oleks väga hea.

•• Miks pole missioonimeestele usaldustelefoni?

M.T.: Paraku pole selleks ressursse. Kuid on idee koolitada usaldustelefonide töötajaid ka militaarprobleemide osas, et saaks nõustada sõjaväelise taustaga inimesi.

•• Ka tuleks rajada missioonimeeste kodu, kus sõjaväelased saaksid omasuguste hulgas probleemidest lahti ja tervise korda?

V.M.: Kui suureneb probleemide hulk, peab selle teema juurde tagasi tulema.

•• Kuivõrd võib Iraagis missioonil käinuile probleeme tekitada see, et ühiskond ei kiida alati nende tegevust heaks?

M.T.: See on tõsine probleem. Neid mehi tuleb meeles hoida, kodus toetada.

•• Kas igal missioonil on kaasas kaplan ja psühholoog?

V.M.: Kui välja läheb suur missioon ehk sadakond meest, on kaplan kaasas.

M.T.: Mujal külastavad nad vahetevahel missioonipiirkonda. Ka psühholoogil pole kohapeal midagi pidevalt teha. Küll aga loome psühholoogilise abi kiirreageerimise gruppi.

•• Kas missioonidel olles peavad mehed neelama mingeid rahusteid või stimulaatoreid?

M.T.: Kindlasti mitte.

Samal teemal:

“Missioonil käimine võib lõppeda perevägivalla või enesetapuga” ja “Supersõduri surm kaubanduskeskuses”, EPL 28. 11.

Rahvaasemikud pole teemat eraldi arutanud

•• Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmete sõnul pole nad missioonil käinute vaimset tervist veel eraldi teemana arutanud, kuid küsimus on kohtumistel kaitse-väe juhtkonnaga kõne all olnud.

•• Komisjoni liige Sven Mikser sõnas, et praeguste seaduste kehtimisel peaks olema võimalik küsimusega piisavalt tegeleda. “Meile pole mõista antud, et tegu oleks probleemiga, mis vajaks seadustega eraldi reguleerimist. Mul pole mingit põhjust selles kahelda,” ütles Mikser.

•• Komisjoni aseesimees Trivimi Velliste leidis, et küsimus on pigem selles, kuidas palgasõdurina teeninud mehi hiljem ühiskonda tagasi tuua. “See pole niivõrd vaimse tervise teema, kuivõrd sotsiaalne teema,” märkis ta. “Palgasõdur on nagu baleriin – ta saab töötada mingi hulga aastaid ja pärast ta enam selleks ei kõlba. Siis peab ta hakkama endale ühiskonnas kohta otsima.” Hannes Krause