Pronksiöö aastapäeva tervitab Aljoša-film

ja mis on pistmnist miskisel alsjoshal eesti kujuri tehtud kujuga eesti sõdurist?

"Meelis Muhu ..., kes tunneb huvi Eestis elavate muukeelsete elanike vastu, need on suuremas osas teadagi venelased."
-
Väike täpsustus. Küsimus pole siiski selles, et need muukeelsed elanikud on rahvuselt venelased vaid selles, et tegu on ebaseaduslikult okupeeritud Eesti Vabariigi territooriumine elama asunud CCCP kodanikega, asustuskolonistidega, kes on kõik formaalselt CCCP õigusjärglase VF kodanikud.
Eesti näide on hea eeskuju Hiina kommunistidele Tiibeti küsimuses, kuidas säilitada okupatsiooni ja genotsiidi tagajärjel moonutatud rahvuslik koosseis ka peale okupatsiooni formaalset lõpetamist s.t kuidas okupatsiooni põlistada.

nii! okupant on okupant, mitte mingi muukeelne elanik. nimetame asju nii, nagu see on. Kordan veel. Ühtki siin mögisevat venkut pole siia eesti võimud jõuga toonud. Nad on ise tulnud okupatsiooni ajal. Punkt!

Mis ajast on tiblabolshevikud ja nende käsilased Eesti sõdurid?

Kuna selle tutvustuse on kirjutanud Kristiina Davidjants, siis on talle kui autorile loomulikult ihulähedane see "muukeelsete elanike" nüanss. Ta vast isegi valib ettevaatlikult sõnu.
Aga filmil polnud viga, kui võtame arvesse, et see on üks sissevaade toimunusse, mis ei saagi olla ammendav. Umbes nii, et lähete aasale lilli noppima ja teil on võimalik teha vaid üks kimp ning jätta ülejäänud kasvama. Minu jaoks olid ühed huvitavamad need kaadrid, kus koristusbrigaad paari aasta tagusel 10. mail mälestusmärgi ümbrusest lilli pidi koristama. Pärast seda nagu ei tahagi enam kellelegi lilli viia. Hea leid oli üle 80 aasta vana veteran, keda autor kohtas nii 2005 kui 2007. Esimene kord oli teda võimalik vaadata teadagi mis tunnetega, aga teisel korral, Kaitseväe kalmistul, sümpaatiaga. Sest tema sai aru, et tehti õigesti - või vähemalt ei tahtnud tüli kiskuda.

...oma juttu pärast teelesaatmist üle lugedes näeb Neti, et need lilled on talle juba peaaegu alateadvusesse jõudnud - et tekkis see lillekimbu näide, mida ei ole tahtlikult ja teadlikult seostanud filmis nähtud lilledega...

EW maa-ala desibulatsioonist lähtuvalt tuleb filmi hinnata kergelt positiivseks - sõjasibulate isiklikud, oma komissari nagaani ees aset leidnud tragöödiad ja Eesti rahvastiku hilisem, selgelt kuritegelik sibuleerimine on suudetud lahus hoida.
Sest nagu karvane prillega vanamees üüdis - "ükskord me desibuleerime niikuinii!"

Kas sul on eesti keelega raskusi?Näed ju, et väikese tähega ja mida-mida, kuid modelliks OLI eesti sõdur.

Vaadake, milliseid medaleid pronkssõdur kannab. Need on saadud eestlaste tapmiste eest!
Tema pole Eestimaa kaitsja. Ka Kaitseväe kalmistu on talle liiga hea koht. Oleks pidanud ta viima Liiva kalmistule.

Film on kindlasti vajalik. Ainult et ma ei saa aru, miks peab selle näitamise puhul rõhutama seda nn aastapäeva. Kas pingeid on veel vähe üleval? Sama mõte käis mul peast läbi T.Madissoni poolt planeeritavast raamatuesitlusest kuuldes, aga loomulikult ka ND miitingu puhul.

muide, väga paljud nendest nn okupantidest ei ole siia tulnud, vaid siin sündinud. Ja jäärapäine, nagu ma olen, ei pidanud ma nsv ajal oma venelastest eakaaslasi vabastajateks, ei pea ma neid ja nende lapsi ka nüüd okupantideks. See, et nad siin on, on suurriiku poliitika tulemus, mitte iga üksiku inimese personaalne süü. (Mis muidugi ei tähenda, et ma märatsemist õigustaksin).

parandan: suurriikliku

Eks Tiibetiski sünni hiinlaste järgmine põlvkond okupeeritud maal, kuid kas muudab see nende staatust?

staatus staatuseks, aga see ei ole nende inimeste süü...

Ei saanud kahjuks vaadata.
Pronkssõdur on eesti skulptori, ERKI skulptuuriprofessor Enn Roosi parim skulptuur, mis on tehtud eesti mehe järgi ja mälestab neid eesti emade poegi, kes oma riigi kaitseväest võõra riigi sõjaväkke "ümber kanditi", siis võõra maa töölaagritesse ehk õigemini surmalaagritesse nälga surema saadeti; neid, kes ennast sealt rindele välja rabelesid ja kahe suure sõjamasina tapatalgutesse oma elu jätsid.
Piinlik lugu, et eestlased ise oma Pronkssõdurit Aljoshaks kutsuma hakkasid - päris-Aljosha on ju hoopis Bulgaarias.
Film on muidugi ajastu dokument. Lugu sellest, kui manipuleeritavad me oleme - kahjuks!

Jah, selles just ümberrahvastamise jesuiitlikkus ja edukus seisnebki. Ühel hetkel ei tea keegi midagi ja õigust jääb ülegi.

Kui sulle ikka kaarega kõhu peale lastakse, siis on manipuleeritus inimloomusesse kirjutatud. Kuidagi peab reageerima ning valikut ei olnud. Hullem oleks kui me polnuks tol hetkel ˇˇmanipuleeritavadˇˇ. Siis ei oleks meil siin enam midagi teha või öelda. Aga mis puudutabkaunist skulptuuri, mida kirjeldad - see asub nüüd lihtsalt teises kohas. Kui huvi on, nagu väidad, võid minna nautima.

Miks mitte? Sündmus oli ja kui me aastapäeval hinge kinni hoiame, siis see ei aita.

Tahaksin teada saada artikli autori käest, et kuidas veteranid said Võidupüha tähistada. Minu tead ei ole ühtegi Vabadussõja veterani elus.
Järgmisel korral võiks ikka enne mõtelda ja alles siis kirjutada.