Pronksiöö aastapäeva tervitab Aljoša-film

Ilmselt ühe tänavuse filmiaasta huvitavama tööga on hakkama saanud Meelis Muhu – mees kes argipäeviti teenib leiba kultuuriministeeriumi filminõunikuna, vabal ajal aga transformeerub dokumentalistiks ning asub jäädvustama neid Eesti elu nüansse, mille peale me üldjuhul suurt mõelda ei taha või hakkame mõtlema siis, kui juba kitsas käes.

“Aljoša” räägib eesti rahva vanast tuttavast, Tõnismäe pronksmehest, ning ažiotaažist, mis saatis filmi peategelast tolle viimastel “eluaastatel”. Kuna filmimine kestis kolm aastat, saab vaataja Tõnismäel toimunust hea läbilõike alates 2005. aastast kuni mulluse märulini. Näeme sündmuste arengut alates esimestest võidupüha tähistavatest sõjaveteranidest ja muru sisse torgatud nelkidest kuni aastataguste kõurikute ning õhus lendavate süütepudeliteni.

Ilmed räägivad

Selline kronoloogiline haare aitab vaatajal meenutada täpsemalt sündmuste käiku ja et ajalugu veelgi selgem oleks, on režissöör filmi pildijadasse pikkinud ka kroonikakaadreid pronksmehe kuulsusrikkast eluloost. Saab imetleda, kuidas pioneerid, sõjaveteranid, rahvatantsijad ja EKP juhtivad tegelased Tõnismäe kangelasele au annavad. “Aljoša” kaamera on staatiline ja jälgiv ning kuna kaadris käib pidev tegevus, siis puudub vajadus kaadritaguse selgitava teksti järele. Seda teavet, mida on vaja, räägivad meile rahvahulkade ilmed või siis mõni pahane meeleavaldaja otse kaamerasse.

Meelis Muhu on üks väheseid Eesti dokumentaalfilmitegijaid, kes tunneb huvi Eestis elavate muukeelsete elanike vastu, need on suuremas osas teadagi venelased. Teemat on üldjuhul väga ebamugav käsitleda, kerged on tulema nii üldistused kui ka tagantjärele süüdistused. Seega peab režissöör, kes otsustab hakata nn vene teemaga tegelema, olema endas üsna kindel, tal peab olema kindel visioon ja kindel käsi. Muhul kahtlemata on.

Sümpaatselt mõjub seik, et oma huvi ja sõnumit suudab ta esitada võimalikult neutraalsel moel, mis ei tähenda aga ükskõiksust.

Üldse on kogu pronksiöö teema ekspluateerimisega ühel või teisel moel kerge minna liiale, mida õnneks selles filmis pole juhtunud.

Kleebib vaataja ekraani ette

•• Meelis Muhu “Aljoša” jätab ruumi tõlgendusteks, igaüks võib teha nähtud kaadrite põhjal oma järeldused. Samal ajal on täiesti kindel, et säärast märulit, nagu olid läinud pronksiöö sündmused, annab kinolinal ilmselt kaua oodata.

•• Oli see provokatsioon või mitte, aga Eesti dokumentalistikas on nüüd ridamisi filme, kus adrenaliinist pakitsevad kaadrid kleebivad vaataja ekraani ette.