Polaarseiklejad harjutavad matkaks autorehve lohistades

„Üritame taastada ajaloolist momenti ehk teostada retk, mis kahel mehel alguses plaanis oli ja mida siiamaani kõrvalise abita tehtud pole,” selgitas Tartu ülikooli geograafiadoktorant Timo Palo (32) enda ja oma sõbra Audun Tholfseni (39) kevadist rännuplaani.
Nimelt alustasid Norra maadeuurijad 1895. aastal Fridtjof Nanseni juhtimisel põhjapooluselt naasmise retke. Tollal neil Teravmägedele jõuda ei õnnestunud, vahepeal on teed läbitud välise abiga – koertega ja ilma toiduvaruta, mis tähendab kergemat koormat ja teekonna kiiremat läbimist. Palo ja Tholfsen loodavad esimesena läbida tee kõrvalise abita. Reisi suund just pooluselt tagasi on Palo hinnangul parim, arvestades triivi ja jääliikumise suunda. Samuti köidab rändureid teadmatus reisi õnnestumise kohta. „See on traditsioonilise asemel midagi uut, teadmatus ja piiride kompamine,” oli Palo põnevil.

Lõplik otsus retke toimumise kohta langetatakse alles kevadel, sest see sõltub suuresti jääoludest. „Praeguse seisuga ei näe põhjust taganemiseks, aga eelmistel aastatel on olnud paremaid seise,” selgitas Palo. Ka täpsed kuupäevad pole veel paigas – need sõltuvad venelastest, kes seavad aprilli lõpus põhjapoolusel sobivale triivjääle baasi, kus saavad maanduda lennukid, millega Palo ja Tholfsen kohale tuuakse.
Edasi kulgeb tee vaheldumisi kajakil aerutades, suusatades ja ka ujudes. „Kõige hullem on jäärüsi, kus ei aeruta ega suusata,” rääkis Palo. Rüsijää võib tähendada nii mitme meetri kõrguseid valle kui ka väikesemaid lahtiseid jäätükke vees, mis läbitakse ujudes.
Kui retk läheb plaanipäraselt, läbivad Palo ja Tholfsen 65 päeva jooksul rohkem kui 1400 kilomeetrit – just selle jagu on neil kaasas toidumoona. „Reisi pikkuse tegelikult määrabki ära see, kui palju suudad toitu kaasas vedada,” selgitas Palo. Tema on retke jaotanud kaheks: esmalt läbitakse 1100 kilomeetrit ja ületatakse Põhja-Jäämeri, seejärel täiendatakse oma toidu- ja gaasivarusid Kirdemaa saarel asuvas depoos, kuhu on juba paari aasta eest jäetud toiduvarud viimaseks 15 päevaks retkel Teravmägede kaudu Longyearbieni.

„Loodetavasti pole jääkarud söögivarusid nahka pistnud,” lausus Palo naljaga pooleks ja lisas selgituseks, et kuigi tegelikult jääkarud depoos toiduvarusid ei puutu, on nendega kohtumise oht siiski olemas. „Tuleb meeles pidada, et jääkarud ei ole armsad mõmmid, vaid ettearvamatud kiskjad,” rõhutas Palo, kes on varem töötanud Teravmägedel jääkaruvahina. Polaarretkel on ränduritel kaasas relv, millega saab vajaduse korral karusid hirmutada.
Relv on ka varuvariant juhuks, kui kaasa võetud toit peaks enne depoosse jõudmist lõppema. Sellisel juhul on lootus hülgeid küttida. Teine võimalus on paluda, et saadetaks lennukiga toitu. Kuid kuna helikopter ei lenda kaugemale kui 85. laiuskraadile, ei saa toiduabi paluda enne kui 500 kilomeetri kaugusel retke alguspunktist.
Kokku veab kumbki mees kaasas 120-kilost kandamit, millest suurema osa moodustabki toit: nii spetsiaalne matkatoit, hommikupuder kui ka pähklid ja kuivatatud puuviljad.
Retk on ka füüsiliselt raske: 10–12-tunnised päevad nõuavad pidevat liikumist, milleks tehakse ettevalmistusi. Treening peaks Palo sõnul olema võimalikult lähedane sealsetele tingimustele. Peale aerutamise ja suusatamise harjutatakse end ka rasket koormat vedama. Palo veab enda järel autorehve. Kajaki raskust hindab ta võrdseks ühe veoauto- või kolme sõiduautorehviga.
Retkelt tagasi koju jõuavad Timo Palo ja Audun Tholfsen kavatsuste kohaselt juuli alguses.

Jääkaruvaht ja Arktika giid

Timo Palo nimetab end polaarseiklejaks. Tema jaoks on sellised retked seotud nii huvide, töö kui ka õppimisega. Palo on Tartu ülikooli geograafiadoktorant. 2007. aastal triivis ta pool aastat jahi tüüpi kuunari Tara pardal üle Põhja-Jäämere, kus tutvus norralase Audun Tholfseniga. Nad said sõpradeks ja aasta hiljem ületasid kuu ajaga suuskadel Gröönimaa. Peale selle on Palo töötanud Teravmägedel giidi ja ka jääkaruvahina.
Audun Tholfsen on matkaentusiast, kes töötab praegu Teravmägede suurimas asulas Longyearbienis, korraldab seal eraekspeditsioone ja pakub matkajatele Arktikas logistilist tuge.
Kuigi põhjapooluselt tagasipöördumise retk võetakse ette peaasjalikult sportlikul eesmärgil, on Palol ja Tholfsenil kavas võtta sealsetest oludest ka proove. Proovid lume ja jää paksuse, triivikiiruse ja temperatuuri kohta annaksid teadlastele satelliidipiltide hindamiseks taustainfot.
Retke saab jälgida rändurite kodulehelt, kus nad püüavad satelliittelefoni abiga ka blogi pidada. Vaata: www.timopalo.com

Algne idee

Frami ekspeditsioon
Fridtjof Nansen on Norra maadeuurija, kelle juhitud laev Fram üritas 1883. aastal jõuda põhjapoolusele, kuid jäi jäässe kinni. Esmalt lootis Nansen, et triiviv jää viib ta sihtmärgini, ent kuna see polnud kindel ja võttis liiga kaua aega, otsustas Nansen suuskadel edasi liikuda. Koos Hjalmar Johanseniga jõudsid nad 83. laiuskraadilt 86-ndale, kuid pidid siis toiduvarude lõppemise ja raskete tingimuste tõttu retke katkestama.
Nansen ja Johansen taandusid Franz Josephi maale, mis oli üks kahest esialgsest taandumiskohast. Retk kestis kokku poolteist aastat.

Kelli Seiton õpib Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala magistriõppes ning töötab kuu aega praktikandina Eesti Päevalehes.

Eesti Päevalehe tellijale
täismahus artiklid nüüd ka veebis