Poegivad hülged naudivad tänavu üle aastate korralikku merejääd

Tänavune üle aastate korralik põhjala talv teeb heameelt nii hüljestele kui ka viigritele, sest poegimiseks sobilikku merejääd on neile külluses: pakane on jääga kaanetanud kogu Väinamere ning meie kaitsealuste loivaliste rõõmuks on tiheda liikuva jäämassiga kattunud ka Liivi laht.

Hülgeuurija Ivar Jüssi sõnul on esimesed hülge- ja viigripojad juba ilmavalgust näinud ning poegimishooaja kõrgaeg peaks saabuma selle kuu keskel ehk juba nädala pärast.

Võrreldes üle-eelmise poolsajandi ühe soojema talvega, mil paljud Lääne-Eesti väikesaared ülerahvastatud hülgesünnitusmajadeks muutusid ja viigritel jää puudumise tõttu järelkasvu saamine sootuks aia taha läks, on seekord olukord hoopis teine. „Tänavune klassikaline keskmisest karmim talv on täpselt selline, nagu hüljestele ja viigritele vaja,” märkis Jüssi.

Triivjääd mitmel pool

Jüssi tõi esile, et viigritele poegimiseks sobilik kinnisjää on praeguseks tekkinud Liivi lahe põhjaossa ja hallhüljestele meelepärast triivjääd jagub nii Irbe väinas kui ka Ruhnu ümbruses. Ehk siis soojadele talvedele omast ruumipuudust, mis nende mereelukate järelkasvule suure põntsu paneb, seekord ei ole.

Kui palju tänavune sigimisaasta, mis peaks kõigi praeguste märkide järgi edukas tulema, hüljeste ja viigrite arvukust kasvatada võib, ei osanud Jüssi ennustada. „Lühikeses perspektiivis ei saa selle mõju välja tuua,” osutas ta. „Üks aasta ei määra veel mitte midagi – sisuliselt on üks hea aasta samasuguse mõjuga kui halbki. Ühe aasta poegade suur arv peaks endast tunda andma alles siis, kui nad ise hakkavad järglasi andma, ehk siis alles nelja-viie aasta pärast.”

Hüljeste arvukuse kasvupotentsiaali hinnatakse suureks, kui edukal sigimisaastal ilmavalgust näinud pojad ka ellu jäävad. Eriti tuntavat arvukuskõvera tõusule pööramist on oodata siis, kui vähemalt kahest-kolmest järjestikusest edukast aastakäigust palju poegi sigimisikka jõuab.

Järglaste saamiseni tuleb noortel hüljestel ületada mitmed ohud: kogenematusest nälga jäämine, kalapüünistes hukkumine, rääkimata võimalusest näiteks Soome või Rootsi vetes küti püssikuuli ette jääda. Mõlemas riigis on lubatud aastas lasta kokku ligi 1500 hallhüljest, kellest kaks kolmandikku on just noored loomad.

Viimaste arvukushinnangute kohaselt küünib hallhüljeste arvukus Eesti vetes kuni 4000 ja viigerhüljeste arvukus 1500 loomani, kogu Läänemeres arvatakse neid olevat vastavalt 22 000 ja 8000.

Hallhüljes

Tiinus kestab aasta

Vastsündinu ei oska ujuda

•• Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus isastel on seljal tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle kahe meetri ja kaal kuni 300 kilo. Selliste mõõt­metega ongi hallhüljes Läänemere suurim püsiasukas.

•• Hallhüljeste innaaeg on varakevadel. Isasloomad peavad sel ajal kuue-seitsme emasloomaga haaremit.

•• Tiinus kestab aasta. Pojad sünnivad veebruaris-märtsis, tavaliselt sünnib ühel hülgeemal üks poeg. Iseloomulikud on poegimiskolooniad.

•• Vastsündinud on hallikasvalge pehme karvaga ega oska kohe ujuda.

•• Hallhüljestest väiksemad viig­rid poegivad pärast 9–10-kuulist tiinust veebruari lõpus või märtsis jääl olevas lumekoopas või mõnes muus varjatud kohas.

•• Tavaliselt üks, haruharva kaks poega jäävad sinna kuuks ajaks. Viigripoeg on kaetud tiheda valge karvaga. Juba paari päeva va­nuselt on ta võimeline ujuma.  bio.edu.ee