Pilistvere elanikud: elu on siin nagu paradiisis, kuid nüüd see tõrvatilk…^{Vaata videot digilehest!}

Vaata videot siit!

Tallinnast täpselt 123 kilomeetri kaugusel kollaste rapsipõldude vahel asuv Pilistvere näib esmalt välja surnuna, kuigi aasta alguse seisuga elas seal 128 inimest. Isegi bussijaamas, mille kohalikud noored paar kuud tagasi korda tegid, ei kohta kedagi.

„Mina tahaks küll ainult minema minna, aga ei saa,” räägib esimene hingeline, keda kohtame. Juba kaugelt paistab, et elu pole Martit üleliia lahkelt kohelnud. Tema riided on rääbakad, kilekotist punnitab välja kaks kaheliitrist Bocki. „Ma läheks ükskõik kuhu, kui surnud vanemate maja eest ei peaks hoolitsema,” jätkab ta üha tungivamalt.

Lõpuks juhatab Marti meid edasi kõrval asuvasse poodi, kust tema arvates kindlasti rohkem kuuleb. See on Marti sõnul küla elus hoidvaks tuleks. „Kui poodi ei oleks, ei oleks siin midagi,” sõnab ta.

Vaikne ja südamlik

Poemüüja Heli ohkab, kuuldes, et oleme Eesti Päevalehest, ja lisab, et viimastel päevadel on ajakirjanikke muudkui sisse ja välja voorinud. Möödunud nädalal juhtunud intsidendist ta rääkida ei taha. „Minge pastoraati. Seal räägitakse.”

Heli sõnul ei ole sellised koerused Pilistveres tavalised – tegu on väga rahuliku ja südamliku kohaga. „Paar korda on küll poes sees käidud, aga need ei ole kohalikud. Nad vaatavad, et on vaikne koht ja siin saab kõike teha.”

Poest lahkudes kohtame kaht neidu, kes on Pilistveres elanud sünnist saadik. „Ega siin midagi teha ei olegi kui jalutada ja kodus televiisorit vaadata,” sõnab 19-aastane Kristel. Ta pillab, et plaanib pärast Põltsamaa ametikooli lõpetamist kindlasti kuhugi suuremasse linna minna. Neiud näitavad meile kätte pastoraadi suuna ja kiirustavad minema.

Olukord paneb õlgu kehitama. Mida seal pastoraadiski öelda osatakse, mis muserdava tunde kaotaks? Asume siiski teele. Õue peal jooksevad ringi paariaastased põnnid ja suuremad poisid niidavad muru. „Pastor läks just sisse,” kinnitab üks õuel askeldav noormees, et oleme õigesse kohta jõudnud, ja kiirustab pastorit kutsuma.

Peagi jõuavad meie juurde kaks muhedat prouat. „Me oleme terve elu Pilistveres elanud. See on nagu paradiis,” räägib Viive. Sirje kiidab takka ja lisab, et inetu vahejuhtum oli vaid tõrvatilk meepotis. „Lolle on ju igal pool, meil neid siin enne ei olnud ja see poiss on ka tegelikult hoopis naaberkülast pärit,” läheb ta ähmi täis. Prouad lahkuvad ja meie fotograafiga jääme pastorit edasi ootama.

Suures hoovis on kiiged. Teisel pool teed tiik ja liivane võrkpalliplats. Tiigil seisavad paadid ja vesijalgrattad. Poe juures mõttes kõlama hakanud HU? laul depressiivsetest Eesti väikelinnadest ununeb lõplikult, kui Pilistvere koguduse naerusuine pastor Hermann Kalmus tervituseks käe ulatab. Ette teatamata ilmunud külalised teda ei heiduta.

Kalmus tutvustab tiigi kaldal asuvat suvekohvikut nimega Ingel. „See on hea võimalus kohalikele noortele kogemuste hankimiseks ja iseseisvuse saavutamiseks,” selgitab ta, miks kogudus viis aastat tagasi projekti alustas.

Eesti usupealinn

Kohvi rüübates peab Kalmus pika kõne Pilistvere ajaloost ja selgitab, kuidas ilma selleta on raske Pilistvere tähtsust Eesti kontekstis mõista. Muidugi on oluline, et Pilistverre kogunes uuel ärkamisajal väga tähtis hulk teisitimõtlejaid ja 20. augustil 1988 toimus seal ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutamiskongress. Kuid mis tõi noore pastori enda just Pilistverre?

„Teoloogiliselt oleks korrektne öelda, et jumal juhatas, kuid tegelikult on nii, et sõber tõi,” muheleb Kalmus.

Juba enne Pilistverre jõudmist oli mu kõrvu ulatunud väide, et Pilistvere on justkui Eesti usupealinn – just noore pastori enneolematu aktiivsuse ja noorte kaasamise võime tõttu.

„Meil on paar korda kuus noorteõhtud, kus käib paarkümmend noort,” räägib Kalmus. „Lisaks muidugi laagrid, mida võõrustame ja kus käivad noored Soomest, Rootsist, Norrast, Saksamaalt ja Ameerika Ühendriikidest.” Täna on laagrilised just lahkunud, aga Kalmus märgib, et suve jooksul on selliseid hetki, kui maja on täiesti tühi, väga harva.

„See ei ole ainult noorte pärast, mida me siin teeme,” räägib Kalmus. „See on selleks, et kõik inimesed enda kodudest välja tuleksid.”

Kalmus saadab meid juba minekule, kui viib jutu lõpuks ka möödunud nädala sündmustele. „Inimesed on tööd teinud ja vaeva näinud ja siis võib üks kole vahejuhtum kõik ära rikkuda,” nendib ta. „Muidugi inimesed kardavad, kuid midagi hullu ei ole.”

Eelmisel nädalal Pilistveres leerilaagris olnud Soome noori relvataolise esemega ähvardanud noormees läks hommikul kokkulepitud ajaks Viljandi politseisse ja peeti kuriteos kahtlustatavana kinni. Uurimine pole aga läbi, sest tunnistajad on politsei sõnul andnud juhtumi kohta vastakaid ütlusi.

Kontrast Pilistveres üksteisest vaid paarisaja meetri kaugusel kohatud inimeste mõttemaailma vahel näitab, et meeleheide ja lootus elavad seal käsikäes. Aga lahkudes jääb südamesse hea ja soe tunne.