Perenaine jättis vigastatud koera kuuri alla

“See on siinkandis juhtunutest küll kõige räigem lugu,” ütles Eesti Loomakaitse Seltsi Pärnumaa osakonna juhataja Toomas Jürgens.

Tema sõitis Pärnust paarikümne kilomeetri kaugusele Jõulumäele lootusega loom päästa. “Meile helistas üks naine, kelle tuttava tuttav oli käinud koera omaniku majapidamises,” lausus ta. “Alguses arvasin, et äkki pole omanikel lihtsalt majanduslikke võimalusi koera arsti juurde viia. Sellistel puhkudel on selts vahel aidanud.”

Avanenud pilt šokeeris Jürgensit. End asjasse mittepuutuvaks nimetanud mees juhatas loomakaitse kuuri alla, hoiatades, et koer võib olla kuri. Jürgensi sõnul võttis teda vastu mädalehk, koera silmist paistis vaid appikarje. Mees, kes hiljem osutus perepojaks, mainis vaid, et koer olevat talvel “auto alt läbi käinud”.

“Suur hundikoera moodi koer oli ääretult kõhn. Ilmselt oli ta vahepeal küll midagi süüa saanud, aga haigusest täiesti kurnatud,” märkis Jürgens.

Jürgens helistas looma äraviimiseks appi politsei ning sai selleks mõningase venitamise peale ka perepoja loa. “Ta ei arvanud, et midagi oleks valesti tehtud,” lisas Jürgens.

Peale haavatud koera elas laokil majapidamises veel kolm koera ja kass.

Pärnu Terveksi loomakliiniku arstide üksmeelne otsus oli, et koera päästmiseks ei saa enam midagi teha.

Tavaliselt piisab hoiatamisest

Loomakaitseseltsil on kavas lähitulevikus koera perenaisega kohtuda. Selts kaalub ka võimalust esitada veterinaar- ja toiduametile taotlus, et naiselt võetaks loomapidamisõigus.

Veterinaar- ja toiduameti loomakaitsebüroo juhataja Tarmo Serva ütles, et loomapidamisõiguse äravõtmist rakendatakse väga harva – juhtudel, kui omanik on põhjustanud loomale tõepoolest hirmsaid ja eluohtlikke kannatusi. “Tavaliselt piisab hoiatamisest,” nentis ta. “Loomaomanikel on nii- ja naasugust suhtumist. Kui loomad on elatusallikaks, paneb hoiatamine tavaliselt mõtlema.”

Halva kohtlemise eest karistus

•• Eesti loomakaitse seltsi juhatuse liige Helen Roosimägi rõhutas, et kui looma on halvasti koheldud, ei vabasta teadmatus karistusest.

•• Eriti jõhkratest lugudest tuleb seltsile tema sõnul paar teadet kuus. Ta rõhutas, et kuna praegu on looma väärkohtlemise puhul õigus nii trahvi määrata kui ka loomi ja nende pidamise õigust ära võtta, peaks inimeste suhtumine muutuma niisuguseks, et igale õigusrikkumisele järgneks karistus.

•• Selleks peab inimestel jaguma kodanikujulgust ja vastutustunnet teatada halvasti koheldud loomast politseile, veterinaar- ja toiduametile või keskkonnainspektsioonile. “Kõige sellega üheaegselt peab tõusma ka loomapidamiskultuur – et lemmiklooma ei võetaks kevadel vastutustundetult ja sügise saabudes ei visataks teda välja või jäetaks suvilasse,” lisas Roosimägi. “Põllumajandusloomade puhul aga ei nähtaks vaid kasu, mida loomast võib saada.”

Toomas Jürgensi sõnul on politseiametnikud suhtunud loomakaitsejuhtumite lahendamisse tõsiselt ja abivalmilt. H.E.