Parts põhjendas Lihula aktsiooni välissurvega

“Olime keerulise valiku ees – kas Eesti riigi pikaajalised välispoliitilised huvid või päevapoliitika,” lausus Parts pressikonverentsil.

Parts nimetas, et eelkõige häiris monument USA-d ja Euroopa Liidu mitmeid liikmesriike. Välisriike häiris, et monumendil kujutatud sõdur kandis Saksa SS-mundrit. “Me ei saa lubada, et Eestit seostatakse mingilgi määral natsismiga,” ütles Parts.

Partsi sõnul on välisriigid Eesti saadikute ja välisministeeriumi käest otse küsinud, et kas Eesti austab fa‰ismi. “On öeldud, et saame aru teie keerulisest ajaloost, aga kas peate seda sellises vormis mälestama, millest muu maailm aru ei saa,” lausus Parts.

Valitsuse kabineti istungil oli monumendi äraviimise suuremaid toetajaid Rahvaliidu juht, keskkonnaminister Villu Reiljan. Otsusele polnud vastu keegi.

Lihula monumendi teisaldamise juriidiline põhjus oli selles, et see asus riigi maal ja riik ei soovi oma maale sellist ausammast.

Siseminister Margus Leivo sõnul ei saanud riigimaa ettekäändel varem ausamba püstitamist ära keelata, sest kui ta suvel kohtus Lihula vallavanema Tiit Madissoniga, siis “seda fakti minu arsenalis polnud”. See selgus Leivo sõnul hiljem maa-ameti detailsema ekspertiisi järel.

Valitsuskabinetis neljapäeva õhtul sündinud otsust valmistati ette mälestusmärgi avamisest saati. Selle nädala algusest alates tegeles valitsus Partsi eestvedamisel mälestusmärgi mahavõtmise planeerimisega.

Ametlik otsus mälestusmärgi mahavõtmiseks jõudis üleeile valitsuskabinetti, olles eelnevalt saanud peaministri heakskiidu. Enne nõupidamist arutas Parts üksikasjalikult operatsiooni kulgu siseminister Margus Leivoga.

Kuna Leivo hinnangul oli Lihula mälestusmärgi mahavõtmisel oht protestiaktsiooniks, siis ei lülitatud mälestusmärgi teisaldamist kabinetinõupidamise ametlikku päevakorda, vaid lisati sinna alles viimasel hetkel.

“Pidime arvestama, et valitsuse otsust oleks võimalik täita selle aja jooksul, mis ei võimaldaks korraldada vastuaktsioone,” põhjendas Leivo.

Vahetult enne istungit informeeris Leivo päästeameti ja politseiameti peadirektorit ning palus viivitamatult pärast valitsuse otsust olla valmis mälestusmärgi teisaldamiseks.

Poole kuue paiku õhtul andiski Leivo jõuorganitele korralduse täita valitsuse otsus mälestusmärk Lihulast maha võtta. “Lootsime mälestusmärgi maha võtta päevavalguses, aga kuna veoauto hilines, venis otsuse täitmine ning pimeduse saabudes muutusid inimesed julgeks ja võtsid kasutusele kivid,” märkis Leivo.

Monumendi asukohta ei avaldata

•• Siseminister Margus Leivo sõnul ei avalda ta julgeolekukaalutlustel Lihula mälestusmärgi praegust asukohta.

Leivo lisas vaid, et monument on päästeteenistuse valduses. “Selle edasine saatus tuleb veel otsustada,” lisas ta. Võimalik, et riik jätab monumendi enda valdusse ning ei annagi Lihula vallale tagasi.

•• Leivo ja peaminister Parts kinnitasid mõlemad, et neil pole etteheiteid politseile. “Keegi ei palunud segada politsei tööd,” ütles Leivo. “Kui rahvas hakkas mundrikandjatele vastu, siis politsei pidi end kaitsma.”

•• Leivo sõnul oli kõik rahulik senimaani, kuni oli veel valge. “Nagu läks pimedaks, tekkis julgeid inimesi,” väitis ta.

•• Politsei esialgse raporti järgi lendasid nende suunas esimesed kivid kell 21. Gaasi kasutasid nad esimest korda kell 21.30, kui oli vaja rajada teed monumenti ära vedanud veoautole, mille ärasõitmist rahvas takistas.

•• “Mõistan täielikult, et olukord oli selgelt ebamugav ning emotsioonid kasvasid,” lisas Leivo.

Välispoliitilised ohud

Kui Lihula monument oleks püsima jäänud:

•• USA kongress oleks peamiselt Washingtonis väga mõjukate juudiorganisatsioonide survel teinud teravaid avaldusi ning sundinud sama tegema USA välisministeeriumi.

•• Ilmselt oleks Eesti suhtes negatiivse avalduse teinud EL-i eesistujariik Holland, kes kavatses teema tõstatada juba eile EL-i välisministrite mitteametlikul kohtumisel.

•• Venemaa oleks teema tõstatanud septembri lõpus ÜRO peaassambleel New Yorgis.

•• Teema oleks jäänud pidevalt EL-i ja Euroopa Nõukogu päevakorda nagu juhtus Austriaga 2000. aastal nn Haideri-skandaali ajal.

•• EL ja NATO poleks enam senisel määral toetanud Eestit meie välispoliitilistes probleemides

•• Venemaa oleks teinud pidevalt propagandistlikke avaldusi.