Paratamatu haldusreform ehk miks vallavanemad end seaks jõid

Haldusreform on valus, ebamugav ja igapäevarutiini häiriv nagu pimesoolelõikus. Halduslikust punnseisust tuleb vabaneda kui ülespaistetanud ussjätkest, et selle omanik ei kooleks. Isegi lätlased on sellest aru saanud, kuid end lõunanaabritest targemaks pidavad eestlased veel mitte. Nimelt on meil viieteistkümne aasta pikkuse haldusliku jobutamise järel valida üksnes halva ja väga halva lahenduse vahel.

Must ja troostitu areng jõuab reformini läbi venitamise ja pankrottide ning hiina piina. Hall on aga praegune Siim Valmar Kiisleri nn reformikava, mis loob viisteist maakonnasuurust valda ning viis linna lisaks. Seegi muutus on valus, aga esimesest variandist oluliselt vähem valus.

•• 1••

Taevatrepilt põrgupiinadeni ehk must pankrotistsenaarium

Ühel sulnil 2010. aasta oktoobriõhtul istus kolm tühja pilguga purupurjus vallavanemat ühe vallamaja trepil. Mehed olid juua täis kui sead ja sülitasid südametäiest kui katkiläinud purskkaevud. Tegelikult olid nad küll pigem endised vallavanemad ja katki polnud mitte üksnes purskkaev, vaid kõik nende kolm valda, igaühes poolteist tuhat elanikku. Üleeile kuulutati välja naabrite pankrotid. Eile lähetati vallavalitsused täies koosseisus tasuta sundpuhkusele, et olematut raha kokku hoida. Ainukene igas majas tegutsev inimene oli pankrotihaldur, kes lappis kokku miljonitesse ulatuvaid võlgu.

Vallarahval polnud enam vallamajja üldse asja, kogu paberimajandus oli pankroti maale toonud kohalike ametnike käest üle antud maavalitsusele. Iga väiksemgi asjaajamine tähendas pankrotipesade kodanikele kohustuslikku maakonnalinna sõitu.

Ometigi oli kõik alanud ime-hästi, podisesid purupurjus vallavanemad, kelle nimeks Rein Reform, Ragnar Rahva ning Kalju Kesk. 2009. aasta kevadel kukutati nende lemmikerakondade abiga läbi regionaalminister Siim Valmar Kiisleri kavandatud haldusreform. Kohalikel valimistel, kus valijaid oli kõigist aegadest kõige vähem, põlistasid vallavanemad hoolega oma võimu. Nad ehitasid kogu kampaania üles Kiisleri kui saatana põhjamisele ja lakkamatule leelole, et enne tulgu surm, kui ühinemine. Mis sest, et vaprate vallavanemate rinnas oli kunagi olnud komsomolimärk ja mõne taskus ka kompartei pilet, nüüd tümitasid nad Kiislerit kui Nõukogude Liidu ja oblastite tagasitoojat.

Et selleks ajaks oli valdade sissetulek vähenenud viiendiku võrra, jäi usinatele kampaaniameistritele kahe silma vahele. Tulumaksu tilkus vaevaliselt kui puskariaparaadi tilast eluvett ning maamaksu tasumise saatsid töötud pereisad lihtsalt pikalt. Kui lisada riigi kärped, tähendas kõik kokku kolmandiku võrra väiksemat eelarvet. „Saame hakkama, peaasi, et ühinema ei peaks!” hüüdsid Rein Reform, Ragnar Rahva ning Kalju Kesk oma pensionäride klubide koosolekutel inimestega kohtudes, teed ja küpsist välja tehes, valimisvõidule teed sillutades.

Aasta 2010 oli võidukaile meestele kui sügav pohmelus. Pead lõhkusid valutada iga päev uusi arved saades, silme ees oli must. Eelarved kuivasid sootumaks, maksuraha võis vallakeskuste suurettevõtete pankroti järel vaid unes näha. Reformi Reinu vallas koolis sokivabrik, Ragnar Rahva omavalitsuses saatis uksetööstus sada inimest tänavale ning Kalju Keski kiidetud ja kogunisti valla aukodanikuks kuulutatud Rootsi investor viis torutootmise ära Aasiasse.

Kolme valla peale palgatud rahandusnõunik ja jurist pühkisid omavalitsuse paarikümne-protsendiste palgakärbete järel külatolmu jalgadelt. Nõu polnud kelleltki küsida. Volikogude liikmeid, kellelt võeti ära autokompensatsioon ja istungitasu, võis koosolekutel näha harvemini kui päikesevarjutust. Vallavalitsuse e-postkaste ning telefonitorusid täitsid õiguskantsleri ja riigikontrolöri pahameelekirjad, kuna aina rohkem vallale pandud kohustusi oli täitmata.

Aprillis viibis esimest korda lasteaednike palk. Mais jäid kultuurimaja ringijuhid pooleks kuuks rahata. SEB ja Swedbank arestisid ja vabastasid vaheldumisi valdade arveid, põhjuseks tagasi maksmata laenud. Oktoobriks olid miljonivõlad seljas ja pankrot koos halduriga majas.

Et samasugune saatus oli selleks ajaks tabanud kahtküm-mend protsenti kõigist omavalitsustest, peamiselt väikevaldasid, tuli kokku riigikogu erakorraline istung. Kiire kahetunnise arutelu järel võeti ühehäälselt vastu aastatagune haldusreformi kava, et päästa, mis veel saab. Oli ka viimane aeg – 227 omavalitsusest neljakümne viies ehk viiendikus oli selleks ajaks välja kuulutatud pankrot.

Regionaalminister Kiisler ei koukinud sel haldusreformi väljakuulutamise päeval vahuveinipudelilt korki ära. Nii tema kui Eesti jaoks oli see kõigest Pyrr-hose võit.

•• 2••

Valu viib võidule ehk

kiire reformi hall stsenaarium

Kui haldusreform nüüd jõuga läbi viiakse, puhkeb pahameeletorm. Kiislerit pekstakse, ja veel kuidas! Loomulikult ja loodetavasti üksnes sõna jõuga.

Kui esialgne tusameel aga oskuslikult siduda 1. mai üleriigiliste mõttetalgutega „Minu Eesti”, mis peaks toimuma igas valla- või kultuurimajas, siis jõutakse peagi olulise arusaamani. Nimelt: vallavalitsuse olemasolust ei sõltu külaelu tegelikul arendamisel peaaegu mitte midagi.

Küll aga sõltub väga palju kolmandast sektorist – seltsidest, ühingutest, survegruppidest, mida loodetavasti hakkab kohaliku elu edendamiseks tekkima aina rohkem.

Ju saadakse aru, et pea ainukesed kohad, kus veel raha liigub, on kõikvõimalikud kohalikud ja Euroopa fondid. Neist saab küla omaalgatus uute seltside-ühingute najal tuge. Just pahameel ja suur vastuseis innustavad viimaks ise tegema. See on nii eestlaslik!

Tegeliku elu vallavalitsustest lahtihaakimise tulemusena kasvab kohalik identiteet, oma küla sisu. Mõistetakse: oma nägu ei tähenda vallavanema palet, vaid tegelikke kohapealseid väärtusi ja tublide inimeste tegusid. Rääkimata kohaliku ajaloo väärtustamisest. Eesti kaardile tekivad uued, seni unustuse hõlmas olnud paigad.

Oktoobrikuised kohalike omavalituste valimised, aga seda juba maakonnasuuruste valdade piires, saavad seninägematu sisu. Mõeldakse-räägitakse, kuidas uutes piirides valdades elu tegelikult, sisuliselt ja laiahaardeliselt edendada. Haardega mõttetöö läheb au sisse.

Praegustest oluliselt väiksematesse volikogudesse hakkavad kandideerima just need, kes seda tõesti tahavad. Mitte need, keda suudetakse ära rääkida ja kes oma kandideerimist kogunisti häbenevad, nagu oli näha eelmistel valimistel. Valimiste võiduks ei piisa enam tuttavate möllimisest ja ämmale tordi ostmisest. Volikogu liikme koht läheb hinda.

Uus situatsioon ja uut moodi valimised viivad avalikkuse mõtted mõneti majanduskriisist eemale.

Reformile pidevalt vastu seisnud erakondade populaarsus maal väheneb oluliselt. Nad

pole ju lisaks vabatahtlikkusest leelotamisele suutnud midagi teha.

Valimiste järel vallavanemast füüsiliselt kaugemale jäävad inimesed hakkavad mõistma, et vallajuhi ideaal pole enam ammu Pätsi ajast pärit rahvamees. Selline, kes mammi üle tee aitab ja taatidega poe juures õlut rüüpab. Juht on hoopis mõtleja, kes suudab maaelu näha ja edendada laiemalt kui ühe küla künka otsast.

Küll aga jääb rahvamehelik õlalepatsutaja roll kõigis senistes vallakeskustes tegutsevate osavaldade vanematele ja muudele asjapulkadele, kes on selleks justkui loodud. Ja nad suudavad riigi pandud ülesandeid kohapeal ka korralikult täita. Sest iga asjapulk ajab oma rida, mitte pole ühes isikus vallavanem, kooli katlamaja ülem, sotsiaaltöötaja, autojuht ja spordiinstruktor.

•• 3••

Päikesetõusu paratamatus ehk kokkuvõte

Panen ette haldusreform ära teha sellisena, nagu on nüüd välja pakutud. Sellel on palju vigu, aga voorusi siiski rohkem. Pealegi – vigu võib parandada ka homme.

Soovin, et iga reformi üle suud pruukiv poliitik aduks: tee nii- või naapidi, tulemiks on ikkagi vallapiiride muutmine. Küsimuseks jääb: kas teha haldusreform nii, et Eestimaal oleks natuke valus? Või teha nii, et oi-kui-väga vajaliku hädalõikuse järel on reformitu tükk aega reanimatsiooniosakonnas.