Noored leiutajad päästavad maailma ja aitavad tädi
Täna teletornis peetaval autasustamistseremoonial antakse pidulikult üle parimate noorte leiutajate auhinnad. Kuigi me veel ei tea, keda pärjatakse, otsustasime valida mõned ideed näitamaks, kuidas nii ühiskondlikud probleemid kui ka lihtsalt tädi aitamise soov võivad uusi loovaid lahendusi esile kutsuda.
Teadusagentuuri, haridus- ja teadusministeeriumi ning teaduskeskuse Ahhaa korraldatud õpilasleiutajate konkurss sai tänavu lausa 690 ideed. Agentuur pani kokku nimekirja 34 eri leiutisest, tutvustame siin mõnda neist.
Võrgud kaevuluukide alla
Esiletoodud ideedest kaks olid üpris sarnased ning muretsesid ühe ja sama asja – avatud kaevude ja kaevuluukide varastamise pärast. Nii Tartu kommertsgümnaasiumi viienda klassi poiss Marko Laanemäe kui ka Viimsi keskkooli 8. klassi õpilane Mark Jõgar panid paberile enam-vähem sama mõtte: avatud kaevud on ohtlikud ja kuidagi tuleks õnnetusi ära hoida.
Ka lahendus on sarnane: kaevuluukide alla tuleks paigaldada turvavõrk, mis oleks esiteks niivõrd tugev, et kui keegi sinna sisse kukub, suudaks see tema kukkumist pehmendada. Teiseks peaks võrk olema niisugusest materjalist, mida ei tahetaks varastada.
Päästevõrk annab Mark Jõgari arvates „inimestele võimaluse luugivarguse ja kaevuauku kukkumise korral ellu jääda ning vähendada raskete vigastuste saamist.” Tema hinnangul ei hakka varas eemaldama võrku ega teise variandina väljapakutud mittemetallist luuki, sest kaevuluuke varastatakse just metalli väärtuse pärast. „Võrgu eelis on see, et sellega saab katta ka äravoolukanalisatsiooni auke ning vesi pääseb sellest lihtsalt läbi,” kirjutas ta ja lisas oma ideele veel joonistuse.
Marko Laanemäe põhjendab oma ideed üpris tõsiste sõnadega. „Siiani pole keegi selle probleemiga tegelenud põhjalikumalt, et tulevikus vältida samasuguseid õnnetusi,” kirjutab ta. „Olen valmis jagama oma ideid probleemi lahendamiseks, kuna mulle ei ole ükskõik, mis toimub minu kodumaal, mida ma armastan ja kus ma tahan elada.”
Kui teostatav on poiste mõte? Kaevukaante murega tegeleva tehnilise järelevalve ameti avalike suhete peaspetsialist Anu Võlma vastas, et idee on tõepoolest huvitav ja igati tervitatav. „Kuivõrd hetkel on see alles idee tasandil ja lahenduse täpset kirjeldust ega prototüüpi veel pole, siis reaalse teostuse osas on raske midagi öelda,” lisas ta. „Idee edasiarendamisel on tehnilise järelevalve amet valmis igakülgseks koostööks.”
Valgustatud sebrapostid
Üks lühemalt kirjeldatud, kuid väga sügava sisuga idee tuli konkursile Parksepa keskkooli esimese klassi poisi Kauri Evestuse sulest või pliiatsist. „Sebrapost aitab jalakäijatel turvaliselt üle sõidutee minna. Sebrapostid on pandud ülekäiguradade juurde kahele poole teed ja hakkavad vilkuma, kui jalakäija ülekäigurajale astub. Vilkuva posti järgi teab autojuht, et jalakäija on teel, ja ta jätab auto seisma,” seisab ideekavandi juures. Lakoonilise selgituse illustreerimiseks on juurde joonistatud pilt, mis ütleb veel tuhat sõna.
Maanteeameti liikluskasvatuse talituse juhataja Urve Sellenbergi sõnul on tõepoolest kõik tegevused, mis parandavad nähtavust, alati kaalumist väärt.
„Ülekäiguradade ohutumaks muutmise võti ongi nende kohtade muutmine paremini nähtavaks ja nn sebrapost võiks olla üks sellistest võimalustest,” nimetas Sellenberg. Tema sõnutsi märkab autojuht halva nähtavuse tõttu tihtipeale mitte ületuskohta, vaid teed ületavat jalakäijat. „Ning siis on otsasõit jalakäijale tihtipeale juba paratamatu,” nentis ta.
ATV heinarullivedaja
Liivi Tuus kahetseb, et nad ei teinud suvel pilti, kui praegu 7. klassis käiv poeg Miikael valmistas tädi juures nokitsedes kaadervärgi, millega sai aidata tädi talli juurde heinarulle vedada. „Miikael käis külas elavate tuttavate juures ja otsis sellist kivivedamisplaati, mille saaks ATV-le järele haakida, et heinarulle vedada. Kui ta lõpuks sellise metallplaadi leidis, selgus, et selle vedamine oleks olnud ATV-le liiga raske,” selgitas Liivi Tuus. Siis oligi Miikael otsustanud ise kokku panna mehhanismi, millega saaks ühe heinarulli korraga ATV-ga ära viia.
„Heina kogus, mille ta hobuste jaoks traktoritega teha laseb, on suur ja traktoristidele tuleb heina tegemise eest palju maksta,” kirjutab Miikael.
„Mul on ATV ja ma otsustasin tädi aidata heinarullide talli lähedalt põllult talli juurde vedamisel. Mul ei õnnestunud laenata külameestelt ühtki metallplaati või madalat alust, mida oleks saanud ATV haagisekonksu külge kinnitada ja millele oleks hiigelsuure heinarulli saanud peale veeretada. Seetõttu olin sunnitud heinarullivedaja ise välja mõtlema ja valmis ehitama.”
Kõige suurem mure oli sellega, kuidas heinarullist puulatt läbi suruda, sest tegemist on üpris tihedalt pakitud heinaga. Selle jaoks tegi Miikael ümara kinnituslati otsa teravaks ja surus selle ATV kaitserauaga heinarullist läbi. Ülejäänu oli vaid kinnituse küsimus ja vedu saigi alata. Suve jooksul vedas niiviisi põllult 400 meetri kaugusel asuvasse hobusetalli 35 heinarulli.
„Oma leiutisega tegin rõõmu ja hoidsin kokku tädi raha,” kirjutab ta lõpuks. Selle peale, et kaadervärki leiutiseks nimetada, tuli ema Liivi sõnutsi Miikaeli vanem õde ja nii saigi joonised konkursile saadetud.
Biolagunevad lehevõrgud
Tallinna muusikakeskkooli 7. klassi poiss Karl-Erik Laas mõtles, kuidas saaks sügiseti rahulikult nautida langenud puulehtedes hullamist ega peaks palju mõtlema nende riisumisele. Tema lahendus on lihtne: panna puude alla võrgud, millele lehed langeksid, ja hiljem saaks need vaid kokkulappimise või -rullimisega ära viia.
„Võrgu tihedust on võimalik valida vastavalt puulehtede suurusele (vahtralehed on suured, kaselehed on väikesed),” seisab seletuses. „Võrk ei ole jäik ja võrgusilmade vahelt pääseb maapinnale ja murule õhk ja pääseb ära voolama vesi. Võrk kinnitatakse maapinnale spetsiaalsete klambritega, mis paigutatakse äärtesse.”
Eesti maaülikooli aianduse osakonna dotsendi Sirje Vabriti sõnul on tegemist huvitava ideega, mis väärib edasiarendamist.
