Neeme Järvi: viiksin ERSO Royal Albert Halli

**Kuidas meistrikursused Pärnus läksid? On teil võrreldes eelmiste kordadega erilisi emotsioone?

Sellel korral panimegi rohkem aktsenti meistrikursuste peale. Eelnevatel aastatel olid kursused koos Oistrahhi festivaliga, nüüd aga mitte. Liiga palju oli asju koos. Aga muidu on kõik läinud suurepäraselt! Tänavu oli meil väike koostöö ka Arbo Valdma meistrikursustega. Kolmapäeva õhtul esines Pärnu kontserdimajas väike, tore 12-aastane imelaps Ahmed. See paneb lihtsalt jahmatama, kuidas nii väike poiss, nii noor pianist mängib Mozarti kontserti, kuidas ta improviseerib ja kuidas ta üldse muusikat armastab!

Ta pidi teadma kõiki Mahleri sümfoonia partituure. Lihtne, tore Malaisia poiss.

Mul oli siin 15–17 õpilast. Üks halvem, teine parem – kuidas kellegi kvaliteet on, aga eks me katsume neid natukene utsitada! Õpetada, mida ise oskame.

**Nagu ma aru saan, siis 12-aastane Ahmed ongi sel aastal see eriline talent, keda  esile tõstate?

Ta meeldib mulle väga. Tema ongi Arbo Valdma kaudu siia Pärnusse sattunud. Ta on maailmas juba päris tehtud mees ja Malaisias suuri laineid löönud. Üks Arbo Valdma õpilane on omakorda Ahmedi õpetaja. Poiss tegeleb ainult muusikaga, loeb Schubertist ja teistest heliloojatest. Muusika on tema armastus. Ja tõepoolest, et see nii noore inimese armastus on, on tõesti imeasi.

**Kas nii noorte geniaalsus siis tõesti nii imekspandav või on see siiski maailma tervikuna vaadates juba suhteliselt tavapärane?

Ei ole sugugi. Tundub, et me ei pööra ühiskonnas piisavalt tähelepanu kasvatusküsimustele just kultuurivallas, eriti muusikat puudutavas. Ometi on just muusika inimesele kõige kättesaadavam kunst, kõige lähedasem. Maast madalast tuleb lapsed panna armastama ilusat. Lapsed on kõik noored geeniused! Kui sa ei juhenda neid või ei juhenda neid õigesti, vaid lased neil selle asemel niisama ringi kolada, siis ei tule neist mitte midagi. Neist ei tule siis ka korralikku ühiskonna liiget. See on vanemate möödalaskmine, kui ühest noorest lapsest ei tule tulevikus korralikku teadlast, arsti, muusikut. Korralikku ühiskonna liiget. See on fantastiline, kuidas noortega võib teha tööd, eriti lapseeast peale.

**Räägite ka oma kogemusest lähtuvalt – alustasite ise ju muusikaga väga noorelt.

Ma mängisin nelja-aastaselt Eesti Raadios ksülofoni, vähemalt nii on mulle räägitud. Ema oli mul kogu aeg kukil, et harjuta, harjuta, harjuta! Mängi pilli! Ja see on väga tähtis, sest kui ta poleks seda teinud, poleks ma võib-olla ka muusikuks saanud.

**Kuuldavasti võttis sel aastal kursustest osa ka üks teie sugulane.

Jah, Madis Järvi. Minu vend oli esimene dirigent meie perekonnas. Tal on lapsed Teet ja Andrus ning Teedu perekonnas on omakorda viis last. Nad kõik elavad Soomes, nad kõik on õppinud või lõpetavad parajasti Sibeliuse akadeemia. Fantastilised, toredad muusikud. Üks neist, Madis, on helilooja ja nüüd dirigeerib ka. Ning päris toredasti teeb seda.

**Seega kõik teie vennapoja viis last on muusikud?!

Meie suguvõsa geenides on vist lihtsalt muusikategemise kihk. Kusjuures kõik Teedu lapsed on väga head muusikud. Teet ise on t?ellomängija, tema poeg Marius on t?ellomängija, Mihkel on väga hea pianist, Miina on viiulimängija jne. Nad on haruldased kunstnikud, juba väljakujunenud muusikud.

**Te saate oma suguseltsis varsti rahvuskammerorkestri moodustada!

Saame jah!

****Kust küll just teie perekond on sellised geenid saanud?

Tänu minu emale. Ta andis need geenid mu vanemale vennale Vallole, mina sain omakorda temalt kõik need teadmised ja andsin edasi oma poistele. Paavo on saanud Grammy ja nüüd ta sai Saksa Conductor of Year (aasta dirigendi – toim) tiitli. Temas näib olevat midagi… Ka Kristjan teeb vaimustavat tööd üle maailma. Samuti mu tütar Maarika, flötist. Kõik mu seitse lapselast on muusika sees – käivad kontsertidel, proovides. Küll ikka midagi jääb ka neile meelde.

****Kaks aastat tagasi ei olnud te kindel, mis saab tulevikus Kristjani vanemast pojast Lukasest, keda eesti rahvas on üldlaulupeol näinud väikese poisina vahvasti koore juhatamas.

Ta on praegu kümneaastane, väga musikaalne ja mängib klaverit. Aga kümneaastane pole muidugi nelja-aastane, kes isa ja vanaisa järgi vägevalt laulupidu juhatab. Sellest on toredad videod. Aga see oli juhatamine instinktiga. Kas temast saab selline aktiivne musitseerija… no elame-näeme.

**Oktoobris tuleb ERSO ja Eesti kontsertkooriga esitamisele suurvorm Brahmsi „Saksa reekviem”. Missugused on teie sügishooaja teised plaanid – Eestis ja mujal maailmas?

Mul on iga nädal mingisugune plaan! Kalender on mitu aastat ette täis kirjutatud! Tegelen praegu norra muusikaga ja plaadistan Bergeni orkestriga Johan Halvorseni (1864–1935) teoseid. Harukordne Cyrillus Kreegi moodi muusika. Erakordselt vahva muusika, norra rahvamuusika.

Wagnerit teen ?otimaal. Siis juhatan ?veitsis Luzerni festivalil.

Ja siis tulen Eestisse juba esimest kontserti ERSO-ga tegema. Tähistame kahe suurmehe – Gustav Mahleri ja Arvo Pärdi juubelit. Väga hea kombinatsioon, kas pole?!

Kavatseme Eestis luua uue koori, segakoori, mis kujuneks siis välja RAM-ist ja naislauljatest. Meil ju Eestis endiselt puudub professionaalne suur segakoor.

Aga kas või „Saksa reekviemi” ja ka eesti heliloojate suurteoste esitamiseks on meil niisugust alalist koori tingimata vaja. Kui me ei saa sellise koori moodustamisega hakkama, siis tuleb jälle lätlaste poole pöörduda, neilt Riia segakoori laenata. Arvan aga siiski, et Eesti uus koor, kontsertkoor, tuleb. Ja „Saksa reekviem” on suurepärane teos! Mulle väga meeldib, et saame ERSO-ga uuel hooajal head muusikat mängida ja rahvale head kunsti anda.

**Olete vahepealsetel aastatel korduvalt ERSO-t külalisena dirigeerinud. Mida tähendab teile tulla nüüd üle pika aja ERSO peadirigendina rahva ette? On see teistsugune tunne, kui oli siin küll omana, kuid siiski külalisena dirigeerida?

Külalisena olen tegelikult väga harva ERSO-t juhatanud, olen siin ju ikka suhteliselt harva käinud. Kui ma nii hakkan mõtlema, siis kui ma 50 aastat tagasi olin ERSO  peadirigent, siis ma mäletan kõiki neid mehi nägupidi, kellega koos musitseerisin. Nüüd on kõik uued ja noored. Aga haruldased muusikud ja võib-olla on see kvaliteeditase mõnes mõttes parem. Muusikaline kasvatus on Eestis ju küllaltki kõrgel tasemel ja paljud on lisaks Eestile õppinud ka välismaal. Näiteks on ERSO-s haruldased oboemängijad, keda vanasti polnud. Head on puhkpillid ja samuti on paremaks läinud keelpillimäng. Aga eks dirigent peabki töötama orkestriga ja kõik on treeningu küsimus. Esimesel päeval ei saa ju midagi kohe kätte, kuid eks me püüame. Orkestrit on võimalik muuta, imeasju võib orkestriga teha, kui sa temaga armastusega töötad ja annad õiged näpunäited.

**1. jaanuari kontsert Estonia kontserdisaalis tuleb teil erakordselt põneva kavaga: Johann Strauss Peterburis. Kuidas selline idee sündis?

Mul tuli see idee, kuna tean, et Strauss käis mitukümmend aastat Peterburis. Tol ajal polnud ju autosid, hobustega liigeldi. Üks raudteekompanii ehitas aga raudtee Pavloskist Peterburi. Raudteeomanik ehitas lisaks veel Pavloskisse kontserdisaali, kutsus suuri ja kuulsaid maailma soliste sinna esinema ning hakkas Peterburist rahvast kontsertidele vedama. Üks neist dirigentidest, kes esinemas käis, oli Johann Strauss. Ta kirjutas tohutult palju ilusaid teoseid – polkasid, valsse, suurvürstidele pühendatud teoseid. Näiteks „Neeva valss”.  Ikka sama ilusad, nagu näiteks viini valsid, aga need olid spetsiaalselt Peterburi jaoks kirjutatud.

Ütlesin hiljuti Viini Ooperi direktorile, et te mängite siin kogu aeg ühtesid ja samu lugusid: ikka „Ilusal sinisel Doonaul” jne. Aga kas sa tead seda, et Strauss käis 20 aastat Venemaal esinemas ja kui palju ilusaid teoseid ta seal lõi?!

Nii et sellest mul ka see mõte. Rääkisingi ERSO direktori Andres Siitaniga, et teeks ühe niisuguse tüki, et mängiks Straussi Venemaal ja tõmbaks sellega ka vene publikut ligi. Ja seda võiks ka korrata kas või Peterburis.

**Aga äkki mahub see Peterburis esinemine ka teie 2011. aasta kevadkavasse? Mis teil Eestis üldse tulevikuplaanis on?

Niivõrd kindlad meil asjad veel pole, nagu mujal maailmas, kus plaane tehakse kolm aastat ette. Eks ühte ja teist tuleb veel muuta, aga võin öelda, et meil on ilusad plaanid ERSO kevadhooaja kontsertideks!  

****Täpsustage, palun.

Mul on nii palju igasuguseid kavasid, üle maailma esinemised ja ma kunagi ei korda ennast. Teen uusi ja uusi tükke. Muidugi tahaksin mängida eesti muusikat. Panna suurt rõhku Tambergile, Tormisele ja Pärdile. Aga nendega samal ajal kirjutasid teoseid ka teised heliloojad, kes saavad ka praegu 70- või 80-aastaseks. Helmut Rosenvald ja Jaan Rääts näiteks, samuti Anti Marguste. Nad on kirjutanud toredaid sümfoonilisi teoseid, mida tänapäeval vähe mängitakse. Peaks ehk jälle meelde tuletama, et sellised teosed olemas on.

Tahaksin kevadel kindlasti mängida Kreegi „Reekviemi”, samuti Dvo?áki „Reekviemi”.

****Dvo?ák on vist üks teie lemmikhelilooja?

Jah, ta on tõesti üks lemmikuid. Tal on haruldaselt ilus „Stabat Mater”. Mul on kavas teha veel Cherubini „Reekviem” (Viini Sümfoonikutega 9. aprillil 2011, Viinis – K. A.). Üldse ma olen reekviemide peale maias, ei tea, mis see tähendab? (Naerab.) Reekviemid on ju surmale määratud asjad, kuigi tegelikult on nad kõige ilusamad teosed, mida heliloojad kunagi on kirjutanud. Cherubinil on kaks reekviemi, millest üht on hea mängida meie meeskooriga ja teine on segakoorile.

**Kavatsete siin ka plaadistada?

Mul on kavas tuua siia Inglismaalt plaadifirma (mõeldud on firmat Chandos – K. A.), et saaks ERSO-ga midagi hakata ka plaadistama. Ja muidugi on mul suur tahtmine käia ERSO-ga igal aastal ka väljaspool esinemas – Ameerikas, Jaapanis. Ka lähemal – Lätis ja Soomes näiteks.

Ja igal juhul tuleb Londonisse viia Tobiase „Joonase lähetamine”. See on üks maailma tippteoseid. Inglismaal teatakse eesti muusikast vähe, neile tuleb puust ette teha, et niisugune teos olemas on. Siiski, natukene teatakse. Neil on seal aga kartus – raha on ju maailmas väga tähtis ja äkki ei müüda pileteid välja. Aga nad mängivad ka ise palju tundmatuid lugusid. Nii et tahaksin ERSO viia Royal Albert Halli 9000 vaatajaga haruldasse kontserdisaali esinema. Seal on igal aastal juulist kuni septembri keskpaigani tihti kontserdid ja ma arvan, et me mahume sinna väga hästi ära.

**Kuulsin, et teil on suurepärased plaanid juba ka järgmiseks suveks – Järvi meistrikursuste ajal esitada õhtuti Pärnu rannas teie poolt värskelt salvestatud muusikat, ja toimuks see koostöös klubiga Sunset. Ürituse nimi oleks kuuldavasti „Pärnu rannaklassika”.

Tahaks tõesti tuua publiku ette sümfoonilist muusikat, mitte ainult tümpsu. Aga sama koha peal rannas, kus muidu suveõhtul tümpsu mängitakse, mängib sümfoonia sama kõvasti ja ekspressiivselt. Orkestrit polegi vaja. Olen teinud üle 400 plaadi ja saaksin valida toredamad lood välja. Katsetasime siin Pärnu rannas just ükspäev seda, mul tuli hiljuti välja üks plaat ja mängisime sellelt paar Halvorseni süiti vanas stiilis. Andsime CD helipoistele kätte, et mängige tümpsu asemel vahepeal parem klassikat. Poisid panidki peale, olid ise ka hästi rõõmsad.

**Rahval igav ei hakanud?

Rahvas kuulas, suur üllatus näos! Niisugust asja ei ole siin varem olnud! Me pole ju kunagi rahvale pakkunud klassika kuulamist sel viisil. Aga kui sul otse mererannas ikka kõlab üks suur sümfooniaorkester kümnest suurest kõlarist, see on vägev.  

Ja ega seal ei pea ju laskma seda kõige „raskemat” muusikat. Saab valida huvitavamad tükid: tantsud ballettidest, üksikud rahvamuusika katkendid, T?aikovski ja Sibeliuse tuntud lood jne, norra, taani, rootsi ja eesti muusikat.

****Sellega tooks rannas puhkavate inimesteni tõsist kunsti.

Just, ja sümfoonilist muusikat. See oleks ideaalselt tore asi, ei pea minema kontserdisaali, võib vabas õhus muusikat nautida! Inimesed saavad istuda ja juua kohvi või veini ning kuulata head muusikat. Ma võin veidi juttu juurde rääkida. Ja sobib see just siia, Pärnusse.

Ja samal ajal mu üliõpilased, kes tulevad uuel suvel jälle siia dirigeerimast õppima, tulevad ja õpivad ka muusikat. Ma panin tänavu kursustel tähele, et nad päriselt muusikat ei tunnegi. Nad oskavad vehkida ühte või teist tükki, aga kui paned neile mingisugused tuntud partituurid ette, siis nad ei teagi, mis tükid need on. Selline uus kontserdivorm – rannaklassika  – avardab ka nende silmaringi.

Ega praegu ju sageli ei kasutatagi enam suurt orkestrit või ansamblit, mängitakse lindi pealt. Vanasti Leningradis suurtel staadionidel esinenud Georg Otsa saatemuusika oli varem sissemängitud ja Otsa enda laul oli ka sissemängitud – ta liigutas vaid suud. Aga kõik arvasid, et on päris.

****Juba Georg Ots tegi nii!?

Ikka. No kui ta haige oli, ei saanud ta ju kontserti, kus teda oli vaatama tulnud 10 000 inimest, ära jätta! Ja teda saatis tohutu edu!

**Kuulsin äsja ühest USA-s läbiviidud küsitlusest, kes on maailma parimad dirigendid. Ja teie olite seal kolmandal kohal. Mis küsitlusega oli tegemist?

Arvan, et tegemist on klassikalise muusika fanaatikutega. Need on inimesed, kes plaate kuulavad ja teevad oma järeldused: kes, kui palju ja mida on plaadistanud. Ja siis teevad nad selle järgi oma nimekirjad ning need ka avaldatakse. Aga ma ei usu, et see päris tõsi on, et ma päris kolmas olen. Esimese kümne hulgas aga küll.

**Kes esimene oli?

No muidugi Karajan!  Seal nimekirjas on vanad meistrid, Furtwängler ja teised suured dirigendid.

**Nii et tegemist on kõigi aegade, mitte vaid praegu töötavate dirigentidega?

Jah. Aga eks see nimekiri muutub tihti, inimeste maitsed ju muutuvad.

****Kuid tehtud töö ja plaadid räägivad ju oma juttu, olete ikkagi üle 400 plaadi salvestanud.

Olen tõesti väga palju üle maailma juhatanud ja plaadid on ju need, mis inimesest järele jäävad. Olen mõnda oma plaati aeg-ajalt üle kuulanud, kõrvaklapid peas, et kuidas see kõlab. On ikka ilus küll! Väga hea kvaliteet, väga heade firmadega tehtud. Ja muidugi väga head muusikud!

Kõige tähtsam on see, et ma ei mängi traditsioonilist muusikat ega korda jälle ja jälle ühtesid ja samu lugusid. Mul on plaadistatud lai repertuaar, mis on inimestel huvitav kuulata. Ja just neil, kes on muusikud ja kes kuskilt mujalt kui minu plaatidelt seda enam ei saa. Tänapäeval ei plaadistata neid teoseid, mida mina olen plaadistanud. Näiteks olen plaadistanud kõik Prokofjevi, ?ostakovit?i ja T?aikovski tööd. Kõik sümfoonilised teosed, mitte ainult sümfooniad. Samuti olen plaadistanud kõik Sibeliuse sümfoonilised teosed. Sibeliuse kuuenda sümfoonia tegin ma kunagi, 30 aastat tagasi, Göteborgi orkestriga hoopis teise tempoga kui näiteks soomlased. Iga dirigent peab leidma oma kontseptsiooni. Ma tegin nii, nagu mulle endale meeldis. Dirigendid on plaadistanud seda kokku 25 korral ja BBC leidis hiljuti, et minu oma olevat kõige parem. Seda ju ise hinnata ei oska.

Nende plaatide hulgast saavad huvilised valida teose, mida kuskilt mujalt ei saa – sealt ikka saad. See võib olla on ehk mu fenomen. Minu plaadistatud teoste hulgast leiab näiteks taani helilooja Rued Langgaardi ja rootsi helilooja Wilhelm Stenhammari teoseid ja Stenhammari kaasmaalase Hugo Alfvéni kõik viis sümfooniat. Plaadistasin need Stockholmi Filharmoonikutega.

**Teie meistrikursus jätkus Leigol, millele järgnes ka kontsert. On teil Leigo Järvemuusika jaoks plaanid ka juba järgmiseks aastaks?

Järgmisel aastal tahaks selles suurepärases esinemispaigas teha Wagneri tulevärgi etenduse, selleks on Richard Wagneri „Jumalate hukk” (ooper suurteosest „Nibelungide sõrmus” – K. A.), et saaks kõik Leigo veed ja tuled ära kasutada.