Sama trepikoja elanik Olga Sidorenko nentis, et probleemse naabriga, kel on kombeks hulkuvaid loomi kodustada ja kel kasse praegugi vähemalt kaheksa, ei õnnestu läbi rääkida. „Koputad uksele ja püüad rääkida, aga inimene ei reageeri. Midagi ei muutu. Hais koridoris on nii hull, et külalistel läheb süda pahaks. Häbi on,” lisas ta.

Eesti loomakaitse seltsi juhatuse liikme Tanja Selarti sõnul vastavad selliste juhtumite puhul kasside pidamistingimused miinimum-

nõuetele, kuid sanitaartingimusi ei järgita ja kannatab teiste majaelanike heaolu. Probleem on eelkõige loomade arv ja omaniku suutmatus tagada piisavalt puhast liiva või muud eluks vajalikku. „On ka juhtumeid, kus omanikud kategooriliselt keelduvad liiva kasutamast ja panevad kassidele allapanuna vaid ajalehti või pappmaterjali,” rääkis Selart.

Puhangu tänava maja eelmine haldur Sirje Igalaan on korteris käinud paar korda. „Sinna on veetud prügi ja põrand on kaetud ajalehtedega. Kui neli aastat tagasi küttetorusid vahetati, lasime kolm purki õhuvärskendajat õhku, et töömehed saaksid siseneda. Oleme kirjutanud tohutult kirju. Kõik ametnikud tahavad abi anda, aga seadus on liiga pehme ja korterisse olukorda kontrollima ei saa,” meenutas ta.