Missioonimeeste pered jäävad tihti tähelepanuta

Kümme aastat vabatahtlikult ja tasuta missioonimeeste peresid toetanud naiskodukaitsjad soovivad uuel aastal saada 700 000 krooni, et koju jäänud abikaasade ja missioonilt saabunute nõustamist parandada. Kuid summat pole ei kaitseministeeriumi, kaitseliidu ega ka naiskodukaitse eelarves. Seetõttu võib kannatada praegu missioonil viibiva 227 kaitseväelase lähedaste toetamine nendele raskel ajal, rääkimata ligi tuhande missioonil käinu nõustamisest.

Kaitseliidu avalike suhete jaoskonna ülem Tanel Rütman tõdes, et uue aasta eelarves pole programmi jaoks raha. Kaitseministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Madis Mikko oli resoluutne: “Kaitseliit teeb eelarve ise. Iga rea peab sinna sisse kirjutama kaitseliit.”

Vaja eraldi inimest

“Võib-olla jäime küsimisega hiljaks, aga kõik osapooled on lubanud mingil moel raha leida,” nentis naiskodukaitse esinaine Airi Neve. Senini on raha leitud rahuoperatsioonide keskuse ja väeosade eelarvetest.

Naiskodukaitse küsitavat raha on vaja missiooniperede toetus-keskuse loomiseks ja seal tööle hakkavatele inimestele. “Kuigi meie meilinimistus on 150 missioonimeeste pereliiget, ei jõua me kõigi abivajajateni, eriti juhul, kui nad eelistavad oma probleemidega üksi olla,” lisas Neve.

Rahuoperatsioonide keskuse kaplan Arvo Orav leidis: “Kindlasti oleks missiooniperedega tegelemiseks vaja ametisse võtta eraldi inimene, praegu teen seda tööd kaplanikohustuste kõrvalt.”

Airi Neve arvates peaksid missiooniperedega tööle hakkavad inimesed olema jõustruktuuridest sõltumatud, sest tihti kardetakse süsteemi sees oma probleemidest rääkida. Arvatakse, et see võib mõjutada enese või pereliikmete teenistust kaitseväes.

Viimast kinnitas ka anonüümsust palunud Lõuna-Eesti missioonimehe abikaasa. Naise sõnul oli mees missioonilt tulles hoopis teine inimene, närviline, ei suutnud tsiviileluga kohaneda. Samas keeldus mees psühholoogi või kaplaniga suhtlemisest, sest kartis, et avameelne probleemide tunnistamine võib ta missioonidest eemale jätta ja olulise rahalise kaotuse tekitada.

“Ma ei ole kindel, kuidas minu jutt võib mõjutada mu mehe edasist tööd kaitsejõududes kus, nagu tundub, ei armastata rääkida asjadest nii, nagu need on, vaid ikka ja ainult ilustatult,” ütles teise missioonimehe anonüümsust palunud abikaasa.

Eesti kaitseväe vanemkaplan Gustav Kutsar probleemi ei näe: “Me pole registreerinud juhtumeid, kus inimesed ei julge pöörduda kaitseväe kaplani või psühholoogi poole, sest kardavad oma probleemidest rääkida,” ütles Kutsar.

Hiljaaegu tutvustas ta missiooniperede toetusprogrammi esmakordselt riigikogu riigikaitsekomisjonile. Kutsar mainis lähiaja eesmärkidena missiooniperede programmi nõukogu ja kontori loomist.

Infot on vähe

•• Ühe missioonimehe anonüümsust palunud abikaasa tõdes: kuna puudub konkreetne inimene, kelle põhitöö oleks missiooniperedega tegelemine, saavad kodused tihti vastukäivat infot. “Mu mees sai missioonil viga ja ainus võimalus teada saada, millal ta Eestisse tuuakse, oli tema isiklik mobiiltelefon, mis tal kaasas oli. Samas oli keegi “tark” varem soovitanud isiklikud mobiiltelefonid hoopis koju jätta. Ometi võib lühike SMS kodus ootavale perele ülimalt vajalik olla,” selgitas nördinud abikaasa.

•• Viimane missiooniperede mure oli jõulupakkide saatmine Iraaki. Veel mõne päeva eest levis info, et see pole võimalik. Alles siis, kui naised ise tutvusi kasutades vajalikku infot nõutasid, selgus, et väikesi pakke on siiski võimalik saata.

Pereprogramm aitab missioone mõista

•• Missiooniperede toetusprogrammi raames on korraldatud nõustamist, pereõhtuid ja missioonijärgset puhkust spaas ning jagatud kingitusi.

•• “Mulle meeldiks, kui oleksime tulevasteks õnnetusteks, näiteks mõne mehe vigaseks jäämiseks rohkem valmis. Teooria näitab, et me ei pääse sellest,” ütles kümme aastat missiooniperedega tegelenud naiskodukaitse endine juht Dagmar Mattiisen. “Aga alustada tuleb kõigi missioonil käinute andmebaasi loomisest.”

•• Ühe missioonimehe naine selgitas, et tänu programmile teab ta missioonidest rohkem, muidu ei teaks ta üldse midagi. “On olnud põnevaid kohtumisi, loenguid. On räägitud, mida teha, kui mees ei taha missiooni järel oma naisega suhelda ja eelistab meeste seltskonda, on tõrges, väsinud ja lülitab telefoni välja. Kui ma poleks käinud loengutel, oleksin segaduses, nüüd aga tean, miks see nii on ja kuidas talitada,” ütles ta. “Aga ma ei tea, miks paljud naised pole toetusprogrammist huvitatud – ehk lihtsalt infopuudus.”

•• Teine oma meest koju ootav naine leidis hoopis vastupidist. “Tundub, et programm on loodud vaid selleks, et märk oleks kirjas, et meil on selline programm. Tegelikkuses see ei toimi,” arvas ta.