Missioonil käimine võib lõppeda perevägivalla või enesetapuga

 Öeldakse, et see, kes ei kaitse oma isamaad oma riigi armee koosseisus, hakkab varsti tegema seda okupatsiooniarmee nekrutina.
Välismissioonil olemine tähendab internatsionaalse abi osutamist, kus oma naine jäetakse komandeerimisajaks teiste meeste hoolitseda.
Muud punktid artiklis kehtivad vaid nõrganärviliste kohta, kellel ei tarvitseks oma nina välismissioonidele toppida.

Eesti mees.

 Tapmine ja tapmiseks valmisoleku treenimine on tavaelus kuriteod ja antisotsiaalse hinnangu tõttu kui omakasupüüdlikud ja ühiskonnaohtlikud tegevused.Eraelus Tapja vastandab end enamusele .Sõjas Tapja on kangelane. Jah jumal kaplani näol õigustab tapmist kuid eesti riigile ei ole ilmselt oma pereisade või tulevaste isade tapjakoolitus siiski kasulik.Kuigi jah kõik riigid teevad nii.Jumal kaitseb meid.

See artikkel on järjekordne rünnak EV riigikaitsele. Kui enne väideti, et ajateenistus tuleb asendada kutselise armeeega, siis nüüd väidetakse, et kutseline armee olevat kohutav. Võib arvata, et oodatakse tagasi Vene armeed, kus tuleks kohe mitu aastat teenida jne.
Huvitav, kui suur on selle loo honorar...?

 Perkele, analüüsige võrdluseks seda, kuivõrd häirib vaimselt tasakaaluka inimese und pere kaitsmisel teostatud mõrv või muu ekstreemse vägivalla akt! Seni, kuni inimene saab hästi läbi oma /alter ego/'ga, ei teki mingeid probleeme... Mis juhtub aga siis, kui meie (mõtlemisvõimeliste tsiviilide) mõistes normaalne ineme avastab äkki, et teda on tuimalt ära kasutatud.... selle kõige juures veel mõrvadele sunnitud? Kusjuures tapma peab just neid vennikesi, kes on oma olemuselt meie II MS järgse Eesti metsavendade vaimukaimud!

Meie vanaisad käisid suures sõjas ja osalesid nii mastaapsetes lahingutes, millest meil aimugi ei ole. Läksid sõtta, tullid tagasi, jätkasid või algasid pereeluga. Kindlasti oli üksikuid enesetapu juhtumeid, kuid mingeid massimõrvu nad ei teinud. Mäletan oma vanasa, mäletan vanaema. Mõlemad olid suuremal või vähemal määral sõjas. Ei tea mina teist nii toredat eidekest kui selleks oli minu vanaema.

no kyll on jura.VT: 
http://www.epl.ee/artikkel_306168.html

Üks asi veel. Seda küll naised ei tunnista, kuid ometigi on see nii. Tean mehi, kes tegid enesetapu, sest naine läks litsiks. Sellega on hakkama saanud nii kroonus käinud, sõjas käinud kui ka militaarsest valdkonnast täiesti eluvõõrad inimesed.  

 Artikli sisu ei ole yllatuseks, kyll aga moningad kommentaarid. Teada on , et Ameeriklased on Iraagis kuna seal asetseb teisel kohal olev maailma oli varu ja iga paev ameeriklased pumpavad seal oli, sojave ylesanne on nende olipumpajate turvamine, terrorismiga ma ei ole veel aru saanud mis Iraagil on tegemist terrorismiga , terve riik on ara solgitud ja meie eestlased kaime Iraagis tapmas kuna oleme miki hiire fannid ehhh... ning Afghanistaanis kaiakse korda loomas kuna sealt jookseb gaasi liin labi aga meie kaime seal kuna miki hiir on armas ehh.

 Soovitan sygavalt dokumentaal saadet " 911 FARENHAIT " internetist on vôimalik see endale DVD vôi VHS kujul tellida.

"...kellest igal viiendal võib olla tõsised perekondlikke ja psüühilisi probleeme."

Võib olla? Mingi oletus või?

Ma arvan, et kõige masendavam moment võib olla just see taipamine, et kogu ettevõtmisel puudub point, et sa kui sõdur ei olegi Iraagis selleks, et korda luua. Sest kõige parim stsenaarium ameeriklaste seisukohalt on ju lõputu võitlus, pikemat sorti kodusõja seis, misjärel valitakse järjekordne kõva (kuid mitte liiga karismaatiline) käsi.

Mitte ainult sõjas käinud pole muutunud. Mind saatis EKP (Arnold Rüütli) kaastegevusel sunnitöölaagrisse, aastaid hiljem ta rehabiliteeris "kuriteo koosseisu puudumise pärast". Minul väljendub see vaid selles et tahan kangesti s*ttuda  tema ukse ette. Sellega kaasneb kergus, millega tunnistan end nüüd ühe teise riigi kodanikuks. Seda hakkasin tundma kui esimestel presidendivalimistel 47% hääletas "seltsimehe" poolt. Olge nüüd õnnelikud temaga ja oma valitsuse ning parlamendiga kus pooled on karjäärikommud.

Mul klassivend ei olnud Afganistanis, ainult dessantvägedes. Kui tagasi tuli, oli ikka hulk aega täitsa ebanormaalne inimene.

Ka minu mees oli Iraagis ja need unenäod olid ka temal, on siiani, väga kurb aga eriti midagi teha ei anna.
Aga see mõjub neile tegelikult väga raskelt, kuigi paljud neist läheksid teist korda tagasi...

Probleeme jääb ülegi, aga ...
Kaplanid on ülekoormatud nähtavasti seepärast, et missioonidel psühholoogiline abi puudub. Kui palju siis eesti poiste seas usklikke on? Nii ei suuda kaplan midagi ära teha.
Ja mis see kummituba võiks olla? Ehk keegi selgitab.

Ei saa aru. Ehk selgitate või korrigeerite?

 rch, selgituse leiate kui vaatate labi soovitatud dokumentaal filmi minu teises arvamuses, mis siin selgitada on, vaesed eesti inimesed maksavad makse, et nende omakesed kaiksid ameeriklaste soda sodimas, ma saaks aru kui seal oleks eesti ôli firmad ôli valjadel tood tegemas, mida me sellest sojast peale artikklis valja toodu eest voidame. Ameeriklased vahemalt kompenseerivad kaotatu ôliga, vaadake filmi. Ei saa aru? Mis siin aru saada aga voibolla saame endale Kalevipoja kui eestlane Bin Ladeni pea peaks maha votma, sellisel juhul Iraak kyll oige koht ei ole, peaks vist Pakistani poole minema, selle pea eest saab vähemalt 60 miljonit dollarit.

Kui on probleemid, siis ei saa aru, miks neid mehi sinna missioonile saata vaja on.
Ameeriklased kaitsevad oma "suveräänset õigust" Iraagi naftale ning USD kui naftadollari säilumist. Mis on meie meeste riiklik eesmärk peale seiklus- ja sõjamänguhimu?

On paratamatu ja loomulik, et osadel sellistes tingimustes viibinud meestel on posttraumaatiline stress. Peale selle veel tsiviileluga kohanemisraskused. Kaitseväe juhtkond peaks sellega arvestama ja rehabilitatsiooni korraldama. See on nagu ükskordüks. Läbi uuritud ja praktikas proovitud.
Jälle saab midagi öelda Kaitseväe juhtkonna professionaalsuse kohta. Ja Ligi tahab selliste "professionaalidega" professionaalset kaitseväge luua...

 tegelikult on asi sõjameditsiinis ja psühholoogias ammu selgeks saanud: sisuliselt võib pidada nende arvuks kellel ei ole olulisi probleeme peale sellist asja üks kuni kaks protsenti kogu populatsioonist ja nende arvuks kellel on nee üsna väikesed umbes kümme protsenti. ülejäänute kasutamine rahu ajal või siis kui ühiskonna säilimimine pole elu või surma küsimus ei tohiks saata see tähendab seada sellisesse olukorda. ehk asi mis on armee palgalise osa formeerimisel oluline see 1 % ära tunda. häda selles et sellele ühele riskimisvalmile ja agressiivsele osale esitavad oma soove ka paljud muud elualad. teine probleem on sellest, et see 1% pole eriti distsiplineeritav, hammustav "hallikestel" jupijumalatel lihtsalt pea otsast.

tegelikult peab riik arvestama kas ta suudab eelvalikutega välja selgitada need kelle ajusid ei pea pärast remontima, kas ta suudab neile maksta ja kolmandaks arvestama suurtele isandatele lubadustele andmisel oma tegeliku võimekusega.