Ministeerium: ajakirjanduseetika koodeks pole tõsiselt võetav meede

Ministeerium rõhutab, et allika avalikustamata jätmise eest karistamise või mitte karistamise eest otsustab igal konkreetsel juhul kohus.

„Seega ei saa ministeerium hakata ka andma hinnanguid erinevatele tegelikult juhtunud või väljamõeldud juhtumitele, üldised karistamise alused on aga seletuskirjas ära toodud,“ ütles justiitsministeeriumi pressiesindaja Diana Kõmmus.

Eelnõu seletuskirjast selgub, et Eesti on ajakirjandusvabaduse tõlgendamisel seotud Euroopa inimõiguste kohtu praktikaga, sätestab Eesti enda põhiseadus, et olukord peab olema õigusselge.

Õigusselgus tähendab ministeeriumi hinnangul seda, et selgus peab olema loodud seaduse tasandil, mitte õiguslikku jõudu mitteomava ajakirjanduseetika koodeksi näol.

„Asjaolu, et asjad praegu praktikas toimivad, nagu on meedias väidetud – ehk et vaatamata kehtivatele seadustele pole ühtegi ajakirjanikku karistatud – ei saa antud diskussioonis kuigi tõsiseltvõetava argumendina kasutada,“ ütles Kõmmus.

„Sellised väited peavad vett üksnes nii kaua, kuni tekib esimene pretsedent, kus ajakirjanikku trahvitaksegi selle eest, et ta oma allikat ei avalda,“ lisas ta.

Ajakirjaniku saaks koostööst keeldumise eest ka praegu vangi saata

Justiitsministeeriumis loodud ajakirjandust reguleerima asuva seaduseelnõu koostajateks on seletuskirjas märgitud avaliku õiguse talituse nõunikud Mirjam Rannula ja Sandra Mikli. Eelnõu võlaõigusseaduse muudatused ja seletuskirja vastava osa on koostanud õiguspoliitika osakonna asekantsler Urmas Volens ja eraõiguse talituse nõunik Kaija Riismaa.

Ühegagi neist ei õnnestunud Päevaleht Online’il kontakti saada ning neile suunatud küsimustele vastas ministeeriumi pressiesindaja, kes konsulteeris sealjuures „erinevate ametnikega“.

Ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu kohaselt peab ajakirjanik informaatori isiku avaldama, kui kohtunikul ei ole teatud kindlate kuritegude puhul võimalik muul viisil vajalikku teavet kätte saada.

Praeguse korra kohaselt võimaldab karistusseadustik ütluste andmisest keeldumise eest kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses karistada inimest kuni aastase vangistusega, valeütluste eest aga kuni kolmeaastase vangistusega.

Kehtiva kehtiva seaduse ja töös oleva eelnõu vahe on justiitsministeeriumi teatel selles, et praegu on võimalik nõuda, et ajakirjanik annaks kohtus või kohtueelses menetluses ütlusi ükskõik millise kaasuse puhul, kuid uue korra kohaselt oleks nende kuritegude loetelu väga piiratud, mille puhul ajakirjanik on kohustatud allika kohta ütlusi andma.

Selliste kuritegude nimekirja kuuluvad kõik kuriteod, mille eest saab mõista vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust ja ka mõningad muud kuriteod, mille toimepanemine ei ole nii rangelt karistatav, ent mille puhul on olemas selge vajadus tagada nende avastamine ja menetlemine, mis muul moel ei ole sageli võimalik.

Näiteks on võimalik ajakirjanikku trahvida või vangi saata rahapesu, korduva altkäemaksu võtmise või suure uimastiäriga seostatavate isikute varjamise eest.