Mida ette võtta, et Eestis saaks maailmatasemel kõrgharidust?

Kui üksikud helged rakukesed välja jätta, pole Eesti kõrgharidus maailmas just eriti konkurentsivõimeline. Siinne parim kõrghariduskants Tartu ülikool reklaamib end küll maailma ülikoolide viieprotsendise paremiku hulka kuuluvana, kuid tegelikkuses tähendab see 551.–600. koha jagamist teiste seas näiteks Kaasani või ka Lahore ülikooliga (topuniversities.com-i järgi).

Kui kõrghariduse kvaliteet ei parane, siis ei vali noored enam hariduse omandamiseks Eesti kõrgkoole, sest paremate ülikoolide uksed on valla. Rääkimata välistudengitele ihaldusväärse hariduse pakkumisest, mis tähendaks ülikoolidele raha ja ka kaitset oodatava drastilise tudengite arvu vähenemise vastu.

Mida teha, et tõsta Eesti kõrghariduse sisulist kvaliteeti? Eesti Päevaleht küsitles viie erakonna riigikogusse pürgijaid, kes on erineva taustaga, kuid seisavad ühel või teisel viisil otsustele lähedal. Ülikoolides pakutava kvaliteedi parandamise vajadust tunnistavad kõik. Näiteks peaministri bürood juhtiv ja nüüd riigikogusse kandideeriv reformierakondlane Arto Aas leidis, et kõrghariduses on uute majade ehitamise järel vaja teha kvaliteedireform. „Eesmärk on viia Eesti kõrgharidus Põhjamaade tipptasemele,” tsiteeris ta erakonna programmi.

Seega, kui arvata Helsingi ülikool üheks Põhjamaade tippülikooliks, siis oleks Tartu ülikoolil vaja sellise eesmärgi täitmiseks jõuda üle 400 astme kõrgemale, mis tooks ta lähedale soomlaste 75. kohale.

Aga hämmastav küll, poliitikud annavad mõista, et hariduse sisu asjus kardetakse ülikoolidele selgemaid nõudeid esitada. Kindlam on rääkida toetustest, tasuta haridusest või pehmest koostööst kui nõuda iga panustatava eelarvekrooni eest karmilt maailmaklassilist haridustaset.

Dilemmat, mis riigi kõrghariduspoliitikat painab, iseloomustas kõige paremini Aleksei Lotman roheliste ridadest. Suureks draamaks pole Eesti kõrghariduse kvaliteedist rääkides tema hinnangul põhjust, kuid parema poole peaks alati püüdma. „Osaliselt saab asju parandada parema rahastamisega – aga siin on paraku oma piirid ees. Parema rahastamisega seostub ka võime tuua ülikooli professoriteks maailma tipp-spetsialiste või kas või Eestist läinud mujal maailmas töötavaid edukaid teadlasi,” sedastas Lotman.

Riiklikule tegutsemisele seab Lotmani sõnul piire ülikoolide korporatiivsus. „Takistavaks teguriks, sealhulgas ka välismaa tippspetsialistide tulekule, on ülikoolides kohati ilmnev korporatiivsus. Igasugune otsustav tegutsemine oleks vastuolus ülikooli autonoomiaga ja tooks ilmselt rohkem kahju kui kasu, avades tee õppejõudude poliitilisele määramisele,” selgitas ta. Tema meelest on sellisele olukorrale ainukeseks lahenduseks rohkema akadeemilise vabaduse ja avatuse soosimine, seades vastavad prioriteedid ka ülikoolide rahastamisele.

Neli aastat haridusministri ametit pidanud Tõnis Lukas IRL-ist arvas, et päris lati alla jäävat kõrgharidust Eestis tänu rangemale kvaliteedikontrollile enam ei saa. „Tõstame latti edasi,” tähendas ta ja lisas, et vaja on kvaliteetset ja teaduspõhist õpet. Kuid seejärel läks Lukase jutt kohe IRL-i valimislubadustele: tasuta kõrgharidusele kõigil eestikeelsetel õppekavadel ja vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi loomisele. See peaks tema hinnangul tagama, et üliõpilastel oleks võimalik õppetöösse süveneda ja haridusele aega pühendada.

Toetused või kvaliteet?

Kuidas parandab üliõpilaste toetustele ja tasuta õppekohtadele antav raha kõrghariduse sisu? „Kõrgharidusel on mitu tahku ja tasandit. Sisu osas on ikka targem usaldada kõrgkoole endid. Ja muidugi siis kontrollida, et nende pakutav haridus vastaks standarditele,” teatas Lukas.

Siiski jääb segaseks, kas toetused ja üliõpilaste endi makstava õpperaha vahetamine lihtsalt eelarveraha vastu aitab sisulist konkurentsivõimet tõsta. Ja kui tasuta kohad luuakse vaid eestikeelsetel erialadel, siis milles seisneb täpsemalt rahvusvahelise konkurentsivõime tõus?

Keskerakondlasest eksharidusminister Mailis Reps tunnistas alustuseks, et arutelu tasuta õppekohtade ja toetuse üle on vaja, kuid see on täiesti varjutanud sisulise poole. Reps tõi Tartu ülikooli rektorile Alar Karisele viidates esile, et ainuüksi selles ülikoolis on õppe kvaliteedi suurendamiseks ehk õppejõudude järelkasvu koolitamiseks, tuntud professorite kutsumiseks ja arenduseks puudu ligi 83 miljonit eurot. Võrdluseks: IRL-i pakutav tasuta õppekohtade ja vajaduspõhise toetussüsteemi loomine maksab Lukase sõnul umbes 64 miljonit eurot.

Ühtlasi viskas Reps suure kivi ülikoolide kapsaaeda, kus mugandunud akadeemiline kogukond tahaks pigem hoida endale meeldivat keskkonda ja nõuab riigilt tingimusteta rahamuulaks olemist. „Lisaks rahalistele vahenditele on küsimus ka ebapopulaarsetes valikutes. Kui me vaatame maailma tippülikoolide sisemist konkurentsi ja tihti lausa julma kohtlemist, siis on selge, et üksteisele meeldivat õhkkonda ei pruugi me tagada.” Ta viitas eriti viimase poole aasta jooksul Tartu ülikooli juhtimise reformi teemal toimunud aruteludele, mis näitavat, et sisulisi muutusi ei tahetagi. „Kas meie ülikoolid soovivad olla edetabeli tipus ning kas me oleme väikeses riigis valmis astuma lugupeetud professoritele-teadlastele ebamugavust tekitavas suunas? Viimase poole aasta arutelu näitab, et kõrghariduse kvaliteedi küsimustes on riigile jäetud vaid üks roll ning see on rahade suurendamine,” märkis Reps.

Vaja on koostööd

Niisiis raha koos ebapopulaarsete otsustega, mis raputaksid akadeemilise kogukonna tardumusest lahti? Raha on rohkem vaja küll, aga konkurentsivõime suurendamiseks peaks rõhuma rohkem ülikoolide omavahelisele koostööle, leidsid üsna ühtmoodi Peeter Kreitzberg sotside ridadest ja Arto Aas Reformierakonnast.

Aasa sõnul ei pääse mööda kvaliteedi tõstmiseks lisaraha leidmisest. „André Weili ülikoolitöötajate palkamise seadus ütleb: esmajärgulised inimesed palkavad teisi esmajärgulisi inimesi, teisejärgulised inimesed palkavad aga kolmandajärgulisi inimesi. Ülikoolid vajavad väga kõrget akadeemilist kvaliteeti, õppejõududeks parimatest parimaid,” viitas Aas tõsiasjale, et tippkonkurentsi pürgimine on kallis. Töö sisu parandamiseks peaksid ülikoolid tema arvates palju rohkem koostööd tegema. „Eesti ülikoolide ja kõrghariduse edasiviivaks jõuks on omavaheline koostöö, rahvusvaheline avatus ja eristumine.”

Osalt sama meelt oli ka Kreitzberg. „Tegelik konkurents avatud maailmas on rahvusvaheline ja toimub omavahel koostööd tegevate ülikoolide rühmade vahel. Peame panustama rahvusvaheliselt atraktiivsete ja kõrgel tasemel õpet pakkuvate õppekavade väljaarendamisele, mis võib edukamalt toimida ülikoolidevahelise koostöö kui võistluse teel.” Ent ta ei uskunud välisõppe-jõudude „valge laeva” saabumist ja pidas vajalikuks Eesti oma konkurentsivõimelise akadeemilise vundamendi tugevdamist. Selle eesmärgi nimel on tal huvitav idee. „Olen valmis kaasa mõtlema nendega, kes on välja pakkunud ka nn üliõpilaste eliit-rühmade moodustamist meie ülikoolide juurde, et luua kõige võimekamatele õppimiseks eritingimused,” märkis võrdsusse uskuvate sotside ridadesse kuuluv Kreitzberg isegi üllatuslikult.

Kui kõrghariduse sisu tuleb parandada ja tunnistatakse ka, et selleks on raha vaja, siis on huvitav, kui pehmete kinnastega on riigikogusse püüdlejad valmis akadeemilisi ringkondi kohtlema. Järgmise nelja aasta jooksul pole loota suurt eelarvekasvu, kust saaks kõrghariduse kvaliteedi tõstmiseks ohtralt raha hankida. Akadeemilise kogukonna hirmus elavad poliitjõud ei küsi: kas riik saab endale pikas perspektiivis lubada kuut väikse konkurentsivõimega avalik-õiguslikku ülikooli? Või aitaks koondumine säästa raha ja ühendada rahvusvaheliseks halastamatuks võitluseks laialipillutatud akadeemilist talenti? Soomes näiteks kavatsevad kolm kultuurivaldkonna ülikooli ühineda. Meil kulutavad kaks avalik-õiguslikku sama valdkonna akadeemiat auru eraldi majade ehitamiseks. Mille nimel?

Kui ettevõtjaid juurde ei tule, Eesti inimesed rikkaks ei saa

Riik kiusab ettevõtjaid? Paraku ikka veel, ütleb Kaja Kallas Reformierakonnast. Ei vasta tõele, arvab Sven Sester IRL-ist. Roheline Marek Strandberg ehitaks IT-süsteemi, mis lahendaks bürokraatia-probleemi. Keskerakondlane Olga Sõtnik suurendaks ettevõtjate hulka riiklike laenudega, sots Kalvi Kõva aga toetusega klastritele ja ettevõtlusinkubaatoritele.

Viimase USA mõttekoja Heritage majandusvabaduse indeksi järgi on Eesti maailma 179 riigi võrdluses majandusvabaduselt 14. kohal. Ometi on ettevõtjaks olemise riski võtnud siinmail kanda vaid tühised kaks protsenti inimestest – palga- ja riigitöö näikse olevat ülivõimsalt populaarsem.

Eesti mõõtmeid arvestades on selge, et majanduse selgrooks on väikeettevõtted. Need annavad tööd kõige suuremale osale inimestest ja seega loovad väga suure osa riigi rikkusest. Kui ettevõtte saab juba tõesti asutada ühe tunniga, siis sealt edasi läheb raskemaks. Kui bürokraatia täie jõuga pressiks, oleks arvatavasti võimalik enamik väikeettevõtteid kohe mõne seaduses sätestatud nõudmise rikkumise tõttu kinni panna. Ikka leiaks viie-kuue töötajaga ettevõttest töökeskkonna nõuete rikkumise või riikliku statistika esitamise kohustuse eiramise ränga vea.

Kuidas vabastada väikeettevõtja riigi surve alt, et ettevõtlus oleks enamikule jõu- ja võimetekohane, mis teeks iseendale töö andmise palju rohkematele inimestele ahvatlevaks? Viie erakonna esindajad, kes on ise ettevõtlusega tihedalt seotud või on juba otsustamise juures –  näiteks riigikogu majanduskomisjonis –, mõtlesid probleemile.

Iga päev ettevõtjatega suhtlev ja alles esimest korda Reformierakonna nimekirjas riigikokku pürgiv advokaat Kaja Kallas nimetas esimeseks pakiliseks asjaks ettevõtjatesse suhtumise muutmist. „Kui ettevõtlus ei ole au sees, siis ei taheta sellega ka tegeleda. Meil vaadatakse halvasti nii kasumi teenimisele kui ka pankrotile. Kui teenid kasumit, oled liiakasuvõtja. Kui aga lähed pankrotti, oled ebaõnnestuja ja peaaegu kurjategija,” sõnastas Kallas probleemi.

Kallas pakkus, et olukorra parandamiseks on vaja tegeleda kolme asjaga. Esiteks peaks juba varase koolihariduse korraldama nii, et ettevõtluse alused saaksid kõigile selgeks. „Sisendada mõtet, et töökoht ei ole midagi, mille keegi teine korraldab, ja töö ei ole ainult see, mis keegi teine ette annab.” Teiseks lõpetada seaduste pidev muutmine ja teha need inimestele arusaadavaks. „Kui seadusi kirjutada inimestele, mitte juristidele, siis vähendaks see oluliselt vajadust teha väljaminekuid juriidilise abi peale.”

Kolmandaks ütles Kallas väga avameelselt: bürokraatia peab lõpetama ettevõtjate kiusamise. „On vale suurendada haldusaparaati selleks, et ettevõtjaid kiusata. Riik peaks ettevõtjale olema partner, mitte kubjas,” märkis ta. Ta osutas konkreetselt konkurentsiametile ja tõi konkreetse näite, kuidas see on keeldunud suurt investeeringut teha tahtnud ettevõttele enne investeeringu tegemist hinnakooskõlastust andmast.

Alles poliitikasse suunduva suurema valitsuserakonna kandidaadi arvamus erineb selgelt näiteks IRL-i ridades taas riigikogusse pürgiva, praegu majanduskomisjoni liikme toolil istuva Sven Sesteri omast. Tema sõnul pole lahti midagi hullu. „Ma arvan, et küsimuse asetus väikeettevõtluse edendamise versus riigi rõhumise alt vabastamise osas ei ole adekvaatne. Ettevõtja leiab alati, et aruandlust on liiga palju, seadused on liialt ettevõtjat raamistikku suruvad.”

Teatud muutustevajadust Sester siiski tunnistas. „Olen nõus, et halduskoormus on olnud ja on jätkuvalt kõrge. Eesti eesmärk selles valdkonnas on üheselt sõnastatud – vähendada ettevõtete halduskoormust 2012. aastaks 20 protsendi võrra,” märkis IRL-i liige. Seejärel loetles ta mitu asja, mida on ettevõtlusega tegelemise kergendamiseks juba tehtud – näiteks ettevõtluskeskkonna korrastamine uue äriseadustiku abil. Muu hulgas tõstis ta esile osaühingu asutamiseks kohustusliku sissemakse kaotamise, mis muudab ettevõtte loomise vähem kulukaks, ja ka lihtsustud dokumentide vorminõuded.

Kuigi ka Sester mainis lühidalt, et näiteks ettevõtlusharidust ja ettevõtteid toetavat hoiakut on vaja parandada, ei toonud ta otseselt esile ühtegi uut mõtet, kuidas kas või näiteks nimetatud 20-protsendise halduskoormuse vähendamiseni jõuda. 

Riik ulatagu abikäsi

Üpris huvitava ja kõikehõlmava, kuid enda sõnul juba neli-viis aastat vana mõttega, mis halduskoormust kõvasti vähendaks, tuli lagedale roheliste majanduspoliitika guru Marek Strandberg. Tema sõnul võiks väikeettevõtjate jaoks riigi tellimusel luua elektroonilise keskkonna, kuhu väikefirmad saaksid oma raamatupidamise ja kontodega kolida. Strandbergi arvates võiks selline automatiseeritud süsteem tuua väga palju kasu nii ettevõtjatele kui ka riigile.

„Süsteem toimib järgmiselt: kui ettevõte teeb näiteks palgamakseid, mille pealt peab makse maksma, siis need makstakse kohe ära. Aga selle juurde käib ka hüve – kui ettevõte väljastab arveid selle süsteemi kaudu, märkides sinna peale väga täpselt, mille eest see arve on, siis vastaks see andmete loogikale, mida küsib statistikaamet,” tutvustas Strandberg võimalust, kuidas vabastada ühe hoobiga väikeettevõtjad dubleerivast statistika esitamise kohustusest. Boonusena peaksid tema sõnul sellist keskkonda kasutavad väikeettevõtted saama loa arvestada käibemaksu mitte süsteemi kaudu arve esitamisel, vaid raha reaalsel laekumisel. „Väikeettevõtjate peamiseks probleemiks on ju alati kassavoog,” põhjendas ta ideed.

„Kui mujal maailmas teenivad raamatupidamisettevõtted ennekõike suurte ettevõtete teenindamise pealt, siis Eestis teenitakse ennekõike väikeste pealt. Ja neile on see märkimisväärne koormus ja kulu,” märkis Strandberg ja lisas, et sel juhul väikeettevõtete kulud väheneksid ja riik omakorda saaks võimaluse jälgida väikeettevõtjaid majandusstatistikat koormamata põhimõtteliselt reaalajas. Mingi osa portaalist on tema sõnul ka realiseerumas, kuid see on veel kaugel vajalikust tasemest.

Kalvi Kõva, kes esindab majanduskomisjonis juba praegu sotsiaaldemokraate, käis kõige radikaalsema idee välja füüsilistest isikutest ettevõtjate ehk FIE-de kohta. „Just maapiirkondades on neid väga palju. Meil on mõte viia nad üle tegevusloa maksule. See oleks nende jaoks päris suur võit,” sedastas Kõva. Väikeettevõtete edendamise asjus toetus ta oma kogemusele Võrumaalt. „Nende konkurentsivõime tugevdamiseks pakuks veel kõik-võimalikke klastreid ja inkubatsioonikeskuseid. Võrumaal olen ise toetanud puiduklastrit ja inkubatsioonikeskust. Olles väike kartulikasvataja, sa suurele turule ei lähe ja jäädki sedasi teist-kolmandat hanget tegema.”

Kõva sõnul peaks riik sellisteks tegevusteks rohkem raha andma „Seda peab riik tänasest jõulisemalt aitama. EAS küll teatud toetusmeetmeid annab, aga käimatõukajaks peab olema kohalik omavalitsus või nende liit. Selle peale peaks tulema rohkem riigi tuge, sest praegu omavalitsused lihtsalt ei saa seda raha kokku,” tõdes ta. Nende meetmete abil oleks võimalik suurendada ka ettevõtlusega tegelevate inimeste osakaalu, oli Kõva kindel. 

Keskerakondlane Olga Sõtnik, kes samuti on riigikogus tükk aega majandusküsimustega tegelenud, analüüsis väikeettevõtete praegusi probleeme peamiselt laenuvõimaluste poole pealt. „Üheks suureks probleemiks väikeettevõtluse valdkonnas on äri arendamiseks laenu saamine. Üks võimalus, kuidas neid aidata, on soodustada hoiu-laenuühistute tegevust, et pakkuda teistest krediidiasutustest soodsamaid laenuvõimalusi. Veel näen võimalust, et riik annab raha otse riigi vahenditest või laenu antakse riigi garantii alusel,” lausus Sõtnik. Analoogselt Kõvaga pööras temagi rohkelt tähelepanu FIE-dele, kellele tuleks teha soodsam maksude arvestamise süsteem ja suurendada ka sotsiaalseid tagatisi. „Hoolimata sotsiaalmaksu maksmisest ei ole FIE-l võimalik saada haigushüvitist ega töötu abiraha,” nentis ta näiteks. Nii Sõtnik kui ka Kõva mainisid siiski ka riiklike IT-süsteemide arendamise vajadust, et vähendada ettevõtjate praegust topeltaruannete esitamise koormust.

Mõnes pakutud lahenduses võib olla väikeettevõtete ja ettevõtluse edendamiseks suurem, teistes väiksem iva. Tahe on olemas. Kuid on mõtlemapanev, et pärast kümmet aastat e-riiki ja häid majandusvabaduse näitajaid tuleb ikka rääkida bürokraatlikust topeltaruandlusest või tõdeda, et ametiasutused kirtsutavad  ettevõtlike inimeste aadressil nina. Seda radikaalselt välja juurimata ja ettevõtjate hulka oluliselt suurendamata jääbki vaene Eesti teiste alltöövõtjaks.