„Muidugi võib siit teha lihtsa rehkenduse, et otsus on tehtud vähemushäältega. Nii see siiski pole, see otsus sündis küll väga napi häälteenamusega [kümme poolt, üheksa vastu], aga kui te loete neid eriarvamusi, siis nii mõnedki kohtunikud, kes on resolutsiooni poolt – resolutsioon on jätta õiguskantsleri arvamus rahuldamata –, näevad terve rida asju, mis oleks võinud üldkogu otsuses teistmoodi olla,” rääkis Rask.

Ta tõi näiteks kohtuniku, kelle hinnangul õiguskantsleril tegelikult vaidlustamise pädevus puudub. „Nii et üksikuid nüansse on seal väga palju ja sellepärast 19 kohtunikuga üksmeelselt otsust teha praktiliselt ei õnnestunud,” tõdes Rask.

Kuid milline oli siis otsuse langetamisel peamine argument? „Eesmärgi kaalutlus kaalus üle riive intensiivsuse,” vastas Rask ja lisas, et samal ajal ei kahtle riigikohtunikest ilmselt keegi selles, et riigikogu finantspädevuse riive eksisteerib.

Raski sõnul on riigikohus sunnitud kaaluma ka ESM-i makstavate summade suurust, kuigi selle otsustab riigikogu. „Aga kui te võtate 1,3 miljardit – võimalikult suurim summa ehk sissemakstav ja sissenõutav – ja Eesti elanike arvu 1,3 miljonit, siis 1000 eurot oleks see summa, mis me kõige halvema variandi puhul peaksime panustama,” viitas ta.