Maripuu reform alandab jalust põduraid pensionäre

 Väi­no ja Asa Pus­sil ku­lub toauk­sest köö­gi­laua­ni jõud­mi­seks tükk ae­ga, mil­le jook­sul va­na­paar kaks kor­da peaae­gu ta­sa­kaa­lu kao­tab. Ter­ve mees lä­bib sel­le maa ka­he sam­mu­ga.

„Mil­le eest meid ka­ris­ta­tak­se?” küsib 78-aas­ta­ne Asa Puss ke­pi­le toe­tu­des. Aas­ta­va­he­tu­se „kin­gik­s” sai ta sot­siaal­kind­lus­tu­sa­me­tist tea­te, et pen­sio­ni ta­su­ta ko­ju­kan­de taot­lust ei ole ra­hul­da­tud. „Kui sel­le­le mõtlen, hak­kan jäl­le nut­ma,” ütleb nai­ne süga­valt nee­la­ta­des. 82-aas­ta­ne Väi­no Puss, kes il­ma kõrva­li­se abi­ta lii­ku­da ei suu­da, noo­gu­tab kaa­sa, sil­mis küsi­mus.

„Ära nu­ta, tee­me uue aval­du­se,” lo­hu­tab Koht­la val­la sot­siaalnõunik Tat­ja­na Olesk. Ta li­sab, et ju on Asa ja Väi­no Puss ta­su­ta ko­ju­kan­de mää­ra­ja­te jaoks lii­ga ter­ved, kõigest ras­ke, mit­te aga süga­va puu­de­ga.

Pus­si pe­re Kae­vu ta­lust Mõi-sa­maa külas viib Koht­la-Jär­ve­le kruu­sa­tee, mis tal­vel mee­nu­tab liuväl­ja. Lä­hi­ma pan­gaau­to­maa­di­ni on ne­li ki­lo­meet­rit, eda­si-ta­ga­si ka­hek­sa. Vaid ke­pi na­jal lii­ku­va­te­le va­nu­ri­te­le tun­dub see kau­ge kui Amee­ri­ka. Ai­nuüksi ko­duvä­ra­va post­kas­ti­ni mi­nek nõuab Asa Pus­silt kümme­kond mi­nu­tit. Seepä­rast käib­ki nei­le toi­tu too­mas sot­siaal­hool­da­ja.

Sot­siaalnõunik Oles­ki­le jääb aru­saa­ma­tuks, miks ei küsi ot­sus­ta­jad nõu ko­ha­li­kelt sot­siaaltöö­ta­ja­telt. „Kaar­di jär­gi ole­me lin­na ää­res, aga te­ge­li­kul­t… Ja kas mõis­ta­vad ot­sus­ta­jad, mi­da sel­li­ne „ei” ütle­mi­ne ini­mes­te hin­ge­le tä­hen­dab?”

Asa ja Väi­no Puss noo­gu­ta­vad, pilk nõutu. Nad on en­da ar­va­tes ela­nud kor­ra­lik­ku elu ja tei­nud pal­ju tööd ega ih­ka muud kui õig­lust. „Tul­gu mi­nis­ter Ma­ri­puu ise külla ja vaa­da­ku, kui­das ela­me, öel­gu, miks me ei to­hi enam pen­sio­ni ta­su­ta ko­ju saa­da. Soo­vin tal­le süda­mest, et ta iial­gi ei sa­tuks olu­kor­da, kus jal­gu all po­le,” ütleb Asa Puss ja hak­kab jäl­le peaae­gu nut­ma. Tat­ja­na Olesk lo­hu­tab. Ta võiks rää­ki­da pal­ju­dest oma val­la va­nu­ri­test, kes on sa­ma nõutud.

Ebaõiglane otsus

Ase­ri val­las Kõrkkülas elav 70-aas­ta­ne Luu­le Kaa­sik tu­leb õue­le, kepp ja kõpla­vars toeks, sest ja­lad on põdu­rad. „Nüüd on ter­vis vä­he pa­rem, aga jõuluks saa­dud ta­su­ta ko­ju­kan­de äraütle­mi­sot­sus pa­ni mit­meks päe­vaks põde­ma,” ütleb ta. „Kui pa­be­reid vor­mis­ta­sin, siis pen­sio­nia­me­tis öel­di: te käi­te nii vi­let­sas­ti, kir­ju­ta­ge kind­las­ti aval­dus ta­su­ta ko­ju­kan­de koh­ta. Aga jõuluks tu­li tea­de, et ei saa.”

Val­la sot­siaaltöö­ta­ja Lii­vi Va­res soo­vi­tas uue aval­du­se kir­ju­ta­da, et äk­ki ha­las­ta­tak­se. Te­ma võiks Luu­le eest kos­ta küll, aga ei tea, kel­le­le. Nõu po­le ot­sus­ta­jad küsi­nud.

Luu­le Kaa­sik kir­ju­tas­ki uue pi­ka mus­tan­di, aga siis avas­tas, et põhjen­du­se lah­ter on nii väi­ke, et jutt ei ma­hu ära. Vae­vas mi­tu päe­va pead, mi­da võtta, mi­da jät­ta, et ik­ka usu­taks. „Ja äk­ki tu­le­vad kir­ja­vead sis­se ja jäl­le ei usu­ta,” mu­ret­ses ta eda­si.

Omal ja­lal po­le Luu­le Kaa­sik am­mu ko­duõuest pal­ju kau­ge­ma­le saa­nud. „Ma po­le vi­ri­se­ja ja see 60 kroo­ni ko­ju­kan­de eest ei löö mind ma­ha, aga ebaõig­lust po­le ma elu sees kan­na­ta­nud,” ütleb ta.

Kui ja­lust põdu­rad Väi­no ja Asa Puss ning Luu­le Kaa­sik õnnes­tub pen­sio­ni ta­su­ta ko­ju­kan­dest il­ma jät­ta, võidab riik sel­lest 180 kroo­ni kuus. Sa­mal ajal on ai­nuüksi re­for­mist

145 000 ad­res­saa­di­le tea­tav kir­ja­kam­paa­nia läi­nud maks­ma 900 000 kroo­ni.

Reform tuleb peatada

•• Mitme Ida-Virumaa sotsiaaltöötaja arvates tuleb reform peatada, kuni kõik pensionärid on leitud ja õiglased otsused kojukande kohta langetatud. Kui veebruaris selgub, et tuhanded jäävad pensionita, pole omavalitsustel mingeid võimalusi neile kas või toidurahagi anda.

•• Kolmapäeval ütles sotsiaalminister Maripuu, et kontakti pole veel saadud 20 000 pensionäriga. Sotsiaalkindlustusamet väidab, et tegelikult on neid vähem, aga kui palju, ei tea.

•• Ameti andmeil oli 5. jaanuari seisuga tasuta kojukande kohta positiivseid vastuseid 12 000 ja negatiivseid enam kui 10 000. Miks otsustamisel kohalike sotsiaaltöötajatega ei konsulteerita, seda pressiesindaja Elve Tonts ei tea. „Ju pole selleks aega,” arvas ta.

•• Ida-Viru sotsiaaltöötajaid pahandab, et keegi ei teatanud muulastest vanuritele võimalusest täita eestikeelsete küsimustega ankeeti ka vene keeles. Üksnes eestikeelne oli ka saja küsimusega ankeet, kus tuli aru anda oma puudest. Sisuliselt on omavalitsustes kaks kuud tegeletud tõlketööga, mille oleks pidanud korraldama sotsiaalministeerium.