Loe Tartu linnapeakandidaatide arvamusi!
(6)
Noorte, Tööealiste ja Erivajadustega Inimeste Valimisliit - Eesti Meile Kõigile, Kalju Preiman
Tartu linna võlakoormus on viimase kümne aasta jooksul väga suureks paisunud. Opositsioon süüdistab linnavõimu laristamises ja ülejõu elamises. (Näiteks on kesklinnas korrastatud Rüütli tänavat mitme miljoni krooni eest, samas, kui terves aastas kõnniteede ja jalgrattateede ehitamiseks, remontimiseks kulub sama palju. Ka läks uus Vabadussild maksma ligi 250 milj krooni.) Kas tehtud kulutused on põhjendatud või oleks tulnud midagi teisiti teha, tegemata jätta?
Tartu linnavalitsuse finantsalase intelligentsuse puudumine on taganud olulise ja ebaolulise segamini ajamist. Erakondlikud kokkumängud on olulisemad kui koostöö linnakodaniku-valijaga. Loomulikult on iga korraliku erakonna poliitilise portfelli sisuks poliitkinnisvara, on see siis liikmeskond,i deed, poliitiline kultuur, raha jne. See portfell ei tohi sisaldada saamatuid tegusid, poolikuid otsuseid ja kodaniku hinge kriipivaid monumente.
Linnavalitsejate ponnistuste tulemuseks Rüütli tänava remondil ja Vabadussilla ehitamisel on maksumaksja raha ebaotstarbekas kasutamine.Tehtud kulutused ei ole põhjendatud. Vabadussilla tasuvusuuringute puudumine ajal, mil oli selgelt nähtav alternatiiv Ropka sild ja Tähtvere sild, olid olemas, olulisim möödalaskmine oli Vanalinna miljöö väärtuse lagastamine
Sisuliselt näitavad nii Rüütli tänava kui ka Vabadussilla juhtumid meile just seda, et linnavõimud valivad oma tunde järgi, kuidas nad oluliste otsuste tegemisel linnakodaniku kaasa rääkima lasevad. Aga kodanik tahab rääkida,sest hing on katki ja ühe neljandiku kulutatud raha eest oleks tagatud olnud nelisada lasteaia kohta ja kilomeetreid korrastatuid linnateid
Linnaelanike seas on pälvinud palju pahameelt ka bussifirmaga GO Bus seonduv, kellele tuleb igal aastal järelandmisi teha – piletihinda tõsta või toetusraha juurde maksta. Kas pahameeleks on põhjust ning kas ja kuidas oleks võimalik leida linlastele meelepärasemat lahendust?
Tõsise pahameele põhjuseks on bussifirma Gobus, kes korraldab Tartu linna ühistransporti. Ülalnimetatud ettevõtte tegevuse üle just kadedust tunda ei ole põhjust, sest kõrge töökultuuri ja klientide rahulolule suunatud arengut ei näe. Tihti mustad ja haisvad bussid süstivad linnakodanikule vastakaid tundeid, jätkuv konutamine bussipeatuses keedab vihakatla üle. Kindlasti on oma osa siin ettevõtte monopoolses seisundis, raha lunimise oskused vajutavad jätkuvalt linnavalitsuse saamatuse nupule, sest finantsdistsiplineerimatust ei oska sealt keegi välja lugeda.
Ettevõtted vajavad täiendavat raha üldjuhul kahel otstarbel: kasvuks ja kahjude katmiseks. Esimesel juhul, kui palju on vaja täiendavat kapitali, et
finantseerida ettevõtte kasvu ning kas kapitali hankida omakapitali või võõrkapitali vormis, mis sisuliselt võib tähendada ka dotatsiooni nagu näha aastas ca 30 milj. Dotatsioon ei taga mingeid reisijate heaolusid. Tartu linn doteerib bussifirma Gobus kilomeetrit 10,65 krooni. Ei pea olema just eriline võlur, et arvutada liiniveo kasumlikust ja muid näitajaid. Linnavalitsuse poolt Tartu ühistranspordi juhtimis- ja kontrollsüsteemi arendamisesse kulutatav 53 miljonit on enam kui arusaamatu.
Tartu linna kohustuste määr kasvab taas 8,4 miljoni võrra. Jah, põhimõtteliselt võib komposteerida piletit ka plekikääridega, kuid lahutamatuks linnatranspordi arenguks on mitmekesisus erinevate bussifirmade näol, luues aluse ettevõttluse arengu kasvule.Tasuta invataksod, laste koolibussid, ekspressbussid jne.
Kogu selle hingelise rahulolu tagaks Tartu linna ühistranspordi keskus, sõlmpunktidega linnaosades ja maakonnas. Kesklinna liikluskoormuse vähendamiseks ja keskonna mõjusid arvestades oleks sobilik koht raudteejaam, kuid bussijaama üleviimise aluseks saab siiski olla ka linnakodaniku arvamus.
Üheks suurimaks probleemiks Tartus, millega linn pole edukalt toime tulnud, peavad elanikud lasteaiajärjekordade vähendamist. Tartus on linna andmetel 500 last lasteaiajärjekorras ja paljudel neist pole lootustki enne kooli lasteaeda saada. Mida plaanite probleemi lahendamiseks ette võtta?
Linnavalitsuse tahtele lahendada lasteaia järjekordade probleemi võime hinnangu anda alles pärast eesmärgi saavutamist, sest ainult soovid ja
pinnapealsed arutelud pole midagi väärt, kui neile tegusid ei järgne. Lubadustest kindlustada igale lapsele lasteaiakoht on saanud parteiline sõnakõlks. Tartu linna vajadus ca 700 lasteaia koha järele on endiselt priorideediks. Linnajuhtide arusaamine, et lubaduste täitmine nõuab sageli suuri jõupingutusi, takistuste ja raskuste ületamist, on enam kui puudulik.
Leige rahuloluga vaadatakse pealt lasteaedade ehitusprojektide tagasilükkamist. Tartus Tammelinnas Kulli tänava lasteaia ehitus 160-kohaline, Kesklinna Pepleri tänava 5-rühmaline ja 100-kohaline lasteaia ehitus ja Rukkilille lasteaia renoveerimise tulemusel 78 lapsele lisakohtade loomine. Inimloomusele omane virisemine alatise rahapuuduse üle ei ole tõsiseltvõetav, sest raha pole kuskile kadunud, jagame seda mammonat partei huvist lähtuvalt, priorideetidena ärihaid ja vildakad, hingekraapivad monumendid. 100 miljoni krooni leidmine ei olegi nii ilmvõimatu ülesanne, kui vaid jätkuks tahtekindlust ja poliitiline kultuuritus ei keedaks mõistust.
Probleemi lahendamisel peaks arvestama võrdset rahastamist erasektori kaasamisega - linna poolt teostatavatesse projektidesse väikeettevõtluse kaasamine, avatud pakkumistega väikeettevõtlusele, säästetud eelarvelised vahendid suunata lasteaedade ehitamiseks. Linnaeelarve ülevaatamine pilguga, mis soodustab reaalseid tegusid juba aastal 2010. Olgu see siis kokkuhoid Emajõe kaldakindlustuste rekonstrueerimise projektist 33,5 miljonit, Euroopa Noortepealinna 2011 taotlemise kuludest 9 miljonit, Tartu ühistaranspordi juhtimis- ja kontrollsüsteemi arendamine 53,5 miljonit, linnajuhtidest parteinomeklatuuri palkadeks kulutatav raha 4,6 miljonit. Nende toredate tegude elluviijateks on vaja eelkõige uusi mõtlejaid, ideede genereerijaid, laiahaardelisust ja loomingulist lähenemist — alustõed, mida praegune linnavalitsus ei oma.
Rahvaliit - linnapeakandidaat Karin Jaanson
Tartu linna võlakoormus on viimase kümne aasta jooksul väga suureks paisunud. Opositsioon süüdistab linnavõimu laristamises ja ülejõu elamises. (Näiteks on kesklinnas korrastatud Rüütli tänavat mitme miljoni krooni eest, samas, kui terves aastas kõnniteede ja jalgrattateede ehitamiseks, remontimiseks kulub sama palju. Ka läks uus Vabadussild maksma ligi 250 milj krooni.) Kas tehtud kulutused on põhjendatud või oleks tulnud midagi teisiti teha, tegemata jätta?
Kõigepealt fakti täpsustused: Vabadussild läks maksma 161 mln krooni.
Üle maailma teevad riigid, linnad suuri kulutusi elu- ja ettevõtluskeskonna arendamiseks. Ikka selleks, et inimesed neist kohtadest ei lahkuks, pigem oleks juurde tulijaid. Kümme aastat tagasi oli meie arengutase muu maailmaga võrreldes kõvasti mahajäänud. Täna me enam nii väita ei saa. Viimastel aastel on linn ehitanud Aura veekeskuse, uue spordihoone, kaks uut lasteaeda, vaimse tervise hooldekeskuse, uue hooldekodu ja renoveerinud vana, ehitanud Turu- ja Vabadussilla, remontinud koolimaju, lasteaedu, linna teid ja tänavaid, rekonstrueerinud Raekoja platsi ning Rüütli tänava jpm. Kokku on viimasel neljal aastal linn investeerinud linna elukeskkonda 1,7 miljardit krooni, sellest laenu abil 247,7 miljonit krooni. Kesklinna tänavate remont ja Jaani kvartalis Jaani kiriku, Antoniuse Õue, Mänguasjamuuseumi rekonstrueerimine on toonud linna palju enam külalisi nii Eestist kui ka välismaalt. Võrreldes 2003. aastaga on Tartus majutatute arv kasvanud 66,2 protsenti. Tartlase rahulolu linna keskkonna paranemisega näitab läbiviidud uuring. Ka Eesti Päevaleht tunnistas Tartu parima elukeskkonnaga linnaks. See näitab, et kulutused on olnud eesmärgipärased.
Linnaelanike seas on pälvinud palju pahameelt ka bussifirmaga GO Bus seonduv, kellele tuleb igal aastal järelandmisi teha – piletihinda tõsta või toetusraha juurde maksta. Kas pahameeleks on põhjust ning kas ja kuidas oleks võimalik leida linlastele meelepärasemat lahendust?
Pahameeleks on põhjust, sest selline ühistranspordi korraldus ei võimalda reisjaid parimal moel teenindada. Tänane olukord, kus kogu bussiliikluse korraldus on ettevõtja teha, on paindumatu ja ei võimalda olukorra muutumisele kiirelt reageerida. Linn peab tellijana oluliselt suuremat rolli täitma. Eesmärgiks on, et ühistransport oleks mugav, mitte stressiallikas, et buss tuleks õigel ajal ning reisijaid oleks rohkem. Selleks eraldame piletimüügi ja liinide tellimise transpordikeskusesse, mille haldajaks on linn ning korraldame hanked liinivedajatele. Koostöös naabervaldade ja maavalitsusega pikendame linnaliine ümbruskonna asumiteni ja rakendame sõidukaardi ühtse maksevahendina linnas ja maakonnas. Rakendame tänapäevaseid lahendusi, et analüüsida busside täituvust ning optimeerida liinivõrku ja suurendada vajadusel busside sagedust. Kindlustame kõik linnaliinide bussipeatused bussiootepaviljonide või varikatustega.
Üheks suurimaks probleemiks Tartus, millega linn pole edukalt toime tulnud, peavad elanikud lasteaiajärjekordade vähendamist. Tartus on linna andmetel 500 last lasteaiajärjekorras ja paljudel neist pole lootustki enne kooli lasteaeda saada. Mida plaanite probleemi lahendamiseks ette võtta?
Kuigi viimasel neljal aastal on Tartus lasteaiakohtade arv suurenenud üle kuuesaja võrra ja linn on igal aastal ehitanud ühe uue lasteaia, on lasteaiakohtade nappus probleemiks. Kümme aastat tagasi sündis Tartus 1071 last, 2008. aastal 1484 last. Seda on peaaegu poolteist korda rohkem. Linn peab lisaks uute lasteaedade ehtitamisele toetama eralastehoiu arendamist vabade ruumide soodustingimustel rentimise, investeeringute ja tegevustoetustega. Erasektori kaasamine probleemi lahendamisse on kiirem ja paindlikum tee. Seda enam, et Tartu rahvastiku puud analüüsides oleme kümne aasta pärast taas olukorras, kus lasteaiakohti hakkab üle ja lasteaedu tühjaks jääma.
Valimisliit INITSIATIVA - Viktoria Neborjakina
Vastuseks Teie küsimustele peaks me olema piisavalt informeeritud ning meil peaks olema võimalus ära kuulata erinevate alade spetsialiste ja jõuda Vene kogukonnas jagatud seisukohtadeni. See mõte on meie tegutsemise vundamendiks, kuna me positsioneerime end mitte oma tarkuse valijatele pakkujatena, vaid hoopis elanike osaluse protsessi toetava jõuna.
Tartus vene keeles informatsiooni ei jagata, pole kohta ega teisi vahendeid, et venekeelt kõnelevate inimeste arvamust kuulata, võrrelda ja ühise arusaamadeni jõuda. Seega vene keelt kõnelevatel inimestel on piiratud võimalused meie linnaelu kohta kompetentsi saavutada ja hoida.
Jõudes Tartu Volikogusse peame tähtsaks just emakeeles info liikumise ja arutamise probleemi lahendada. Volikogu otsuseid tuleks refereerida vene keeles, võim peaks ometi astuma kontakti oma elanike viiendikuga, jms.
Tartu linna võlakoormus on viimase kümne aasta jooksul väga suureks paisunud. Opositsioon süüdistab linnavõimu laristamises ja ülejõu elamises. (Näiteks on kesklinnas korrastatud Rüütli tänavat mitme miljoni krooni eest, samas, kui terves aastas kõnniteede ja jalgrattateede ehitamiseks, remontimiseks kulub sama palju. Ka läks uus Vabadussild maksma ligi 250 milj krooni.) Kas tehtud kulutused on põhjendatud või oleks tulnud midagi teisiti teha, tegemata jätta?
Suurim väärtus on inimeste elu. Kui sildade ehitamine on parim võimalus liiklejate elu päästmiseks, siis kohe ei eitaks sildade ehitamise vajadust. Kuid Vabadussild ei muutnud liiklusohutust suuremaks. Samas elu püsimist just Tartus, kus elanike arv väheneb, mõjutavad arvatavasti rohkem teised faktorid, sh lasteaedade ja koolide arv ja kvaliteet, elanike (mitte)austamine (millest räägivad määrused jm, mis Tartu Volikogu vastu võtab ja valitsus tegelikus elus järgib, nt hoolekogude kujundamise kord jpm), joogivee kvaliteet jms. Oleme veendunud, et tartlane on valmis ka jala käima, kui jalgrattateede ehitamiseks finantse ei jätku, aga manipuleerimine ja valetamine, otsuste nõrk ja väär argumentatsioon häirib neid palju rohkem.
Linnaelanike seas on pälvinud palju pahameelt ka bussifirmaga GO Bus seonduv, kellele tuleb igal aastal järelandmisi teha – piletihinda tõsta või toetusraha juurde maksta. Kas pahameeleks on põhjust ning kas ja kuidas oleks võimalik leida linlastele meelepärasemat lahendust?
Bussiliiklus ei ole meil hästi korraldatud. Kui mainitud firma ei saa hakkama mõistliku piletiraha kehtestamisega ja logistika paika panemisega, siis tuleb kutsuda teistest linnadest spetsialiste, et lahendusi otsida ja leida. Meil on ideed, kust neid spetsialiste otsida ja kui me Tartu Volikogusse jõuame, käime need kindlasti ka välja, käitume nii nagu meie valimisliidu nimetusest – INITSIATIVA – tuleneb.
Üheks suurimaks probleemiks Tartus, millega linn pole edukalt toime tulnud, peavad elanikud lasteaiajärjekordade vähendamist. Tartus on linna andmetel 500 last lasteaiajärjekorras ja paljudel neist pole lootustki enne kooli lasteaeda saada. Mida plaanite probleemi lahendamiseks ette võtta?
See ongi kõige suurem häbiplekk Tartu linna imagol. (Meie andmetel lasteaiakohtade defitsiit on suurem). Lapsed, nende tervis ja haridus peaks olema prioriteet № 1. Lastele tuleb koht leida, linn peab kas või üürima ruume (oleme kindlad, et linnas leidub vaba ruumi), kui ei suuda ehitada. Samas aastaid on lasteasutusi kinni pandud ja see tendents püsib. Kui planeerida ruume komplektselt, siis poleks raske head lahendust leida (nt lasteaedadele koolimajas ruumi pakkuda). Võiks kaaluda, kas tasub lapsehoidjatele (sh ka vanaemadele) juurde maksta, et vanematel oleks lapsehoidja palkamine taskupärane. On ka teisi ideid (nt emade seltsi toetamine, et nad üksteist lastehoidmisel abistada saaks). Ajal, kui on suur tööpuudus, on võimalik leida väga innovaatilisi ja turvalisi lahendusi.
Erakond Eestimaa Rohelised - linnapeakandidaat Peep Mardiste
Tartu linna võlakoormus on viimase kümne aasta jooksul väga suureks paisunud. Opositsioon süüdistab linnavõimu laristamises ja ülejõu elamises. (Näiteks on kesklinnas korrastatud Rüütli tänavat mitme miljoni krooni eest, samas, kui terves aastas kõnniteede ja jalgrattateede ehitamiseks, remontimiseks kulub sama palju. Ka läks uus Vabadussild maksma ligi 250 milj krooni.) Kas tehtud kulutused on põhjendatud või oleks tulnud midagi teisiti teha, tegemata jätta?
Tundub tõesti, et parematel aegadel hakkas ununema heaperemehelik suhtumine maksumasja rahasse. Jah, puudu on mõnest sillast, ent teistes kohtades. Jah, raudtee on tõkkeks muule liiklusele, ent ehk on arvukate viaduktide asemel mõistlikum hoopis raudtee linna piires tunnelisse kaevata? Paraku ei kuulu Rohelised hetkel Tartu linnavolikogusse ja ei ole saanud nimetatud aruteludes kaasa rääkida. Kesklinnas on kauneid luksusobjekte, ent teed äärelinnades lagunevad, rattateede võrgustikust on valmis ehitatud üksikud jupid ja investeeringud lasteaiakohtadesse väiksed. Rohelised soovivad tuua eelarve kavandamisse rohkem strateegilist mõtlemist ja elanike soovidega arvestamist.
Linnaelanike seas on pälvinud palju pahameelt ka bussifirmaga GO Bus seonduv, kellele tuleb igal aastal järelandmisi teha – piletihinda tõsta või toetusraha juurde maksta. Kas pahameeleks on põhjust ning kas ja kuidas oleks võimalik leida linlastele meelepärasemat lahendust?
Tänane olukord ei tee õnnelikuks ei linlasi, linnavalitsust ega bussifirmat. Kvaliteetse ühistranspordi arendamine eeldab stabiilsust, mida kahjuks ei taga mõneaastased liinilepingud. Tõsiselt tuleb kaaluda linna omandis või osalusega bussifirma loomist, et tagada teenuse head kvaliteeti ja piletihinda paremini kontrolli all hoida. Ühistranspordi kiiruse ja atraktiivsuse tõstmiseks tuleb eraldada mõnel tänaval eraldi bussirajad, mida kasutaks ka taksod ja alarmsõidukid. Liinigraafikud vajavad täiustamist - ei ole normaalne, et tuleb 20 minutit bussi oodata ja siis tulevad kõigi liinide bussid korraga peatusse.
Üheks suurimaks probleemiks Tartus, millega linn pole edukalt toime tulnud, peavad elanikud lasteaiajärjekordade vähendamist. Tartus on linna andmetel 500 last lasteaiajärjekorras ja paljudel neist pole lootustki enne kooli lasteaeda saada. Mida plaanite probleemi lahendamiseks ette võtta?
Linn peab suutma seadusega ettenähtud lasteaiakohtade olemasolu tingimusteta tagada, sest tööealisi ja -huvilisi lapsevanemaid pole mõistlik kodus hoida. Kuni linn ei suuda piisava kiirusega uusi lasteaedasid rajada, tuleb panustada lastehoiurühmadele. Seejuures tuleb tagada lastehoiurühmade ja lastehoiuteenuste samaväärne rahastamine linna lasteaiakohtadega, vastasel juhul uusi kohti ei tekigi. Lasteaedasid peab näiteks linna piires kolimisel saama liigse bürokraatiata vahetada, ka see on täna probleemiks.
Reformierakond - linnapeakandidaat Urmas Kruuse
Tartu linna võlakoormus on viimase kümne aasta jooksul väga suureks paisunud. Opositsioon süüdistab linnavõimu laristamises ja ülejõu elamises. (Näiteks on kesklinnas korrastatud Rüütli tänavat mitme miljoni krooni eest, samas, kui terves aastas kõnniteede ja jalgrattateede ehitamiseks, remontimiseks kulub sama palju. Ka läks uus Vabadussild maksma ligi 250 milj krooni.) Kas tehtud kulutused on põhjendatud või oleks tulnud midagi teisiti teha, tegemata jätta?
Rüütli tänav on üks kesklinna peatänavaid, mis on mõeldud vaid jalakäijatele. Enne renoveerimist oli see katkiste äärekividega asfalttänav. Peale renoveerimist on tänav muutunud paljude tartlaste ja Tartu külaliste meelispaigaks, kus lisaks mugavatele istumiskohtadele ja huvitavale valguslahendusele on eksponeeritud ka linna ajalugu. Kuna Rüütli tänava kordategemine on leidnud linlaste poolehoiu, siis oleme ette võtnud ka teise kesklinna jalakäijate tänava - Küüni tänava - rekonstrueerimise. See toimub euroraha toel.
Paralleelselt peatänavate uuendamisega on järjekindlalt remonditud ka kõnniteid. Tänavu tehti 2,4 miljoni krooni eest korda ligi viis kilomeetrit kõnniteid. Kergliiklusteid rajab linn käesoleva ja järgmise aasta jooksul 25 miljoni krooni eest.
Vabadussild läks maksma mitte 250, vaid 163,5 miljonit krooni, mis oli 30 miljonit krooni odavam riigihanke järgmisest pakkumisest ning kalleimaga oli vahe üle 100 miljoni krooni. Ilma sildadeta Tartus hakkama ei saa. Vabadussild on osa kesklinna liiklusskeemist ning peale selle, et leevendab kesklinna liiklustihedust, võimaldab see meil ette võtta mõne teise silla remondi. See vajadus võib aga juba lähiaastail tekkida.
Maksumuse üle võib loomulikult vaielda, kuid pilguheit ajalukku näitab, et aastaid tagasi valminud Kroonuaia silla ehitus läks linnale samuti maksma 10 protsenti eelarvest nagu praegune Vabadussildki.
Linnaelanike seas on pälvinud palju pahameelt ka bussifirmaga GO Bus seonduv, kellele tuleb igal aastal järelandmisi teha – piletihinda tõsta või toetusraha juurde maksta. Kas pahameeleks on põhjust ning kas ja kuidas oleks võimalik leida linlastele meelepärasemat lahendust?
GoBusiga sõlmitud lepingu ajal on piletite hinda tõstetud vaid üks kord - 2007. aasta juunis. Tulenevalt keskmise palga, tarbijahinnaindeksi või kütusehinna tõusust on bussifirmal lepingu kohaselt õigus taotleda piletihinna tõstmist kord aastas. Vaatamata põhjendatud taotlusele ei pidanud linn bussikasutajate huve silmas pidades võimalikuks 2008. aastal piletite hindu tõsta, vaid otsustas ettenägematute kulude osaliseks kompenseerimiseks suurendada linna poolt makstavat dotatsiooni.
Alati saab asju paremaks muuta, nii ka bussiteenust. Linlastele on olnud probleemiks teatud linnaosades bussiliikluse vähene sagedus (küsitluse “Tartu ja tartlased 2008” andmetel ei olnud sagedusega rahul 22% vastanutest), muus osas oli rahulolematus tunduvalt väiksem (5-9%). Bussisõitjate soove arvestades on tänavu sügisest lisandunud kiirliin, mis kurseerib linna suurima elurajooni Annelinna ja kesklinna vahel ning bussiliin, mis ühendab Ropka tööstusrajooni kesklinna ja Annelinnaga. Kindlasti tuleb enimsõidetud suundades tõsta sagedust veelgi.
Ühistranspordi muudab kasutajale mugavamaks kindlasti ka eurorahadega finantseeritav reaalaja infosüsteemi projekt, mis näeb ette infotabloode paigaldamise olulisematesse bussipeatustesse ja rahvarohketesse kohtadesse. Nii saab inimene pidevalt teavet, millal buss tema peatusse jõuab.
Üheks suurimaks probleemiks Tartus, millega linn pole edukalt toime tulnud, peavad elanikud lasteaiajärjekordade vähendamist. Tartus on linna andmetel 500 last lasteaiajärjekorras ja paljudel neist pole lootustki enne kooli lasteaeda saada. Mida plaanite probleemi lahendamiseks ette võtta?
Lasteaiajärjekord väheneb pidevalt. Viimase nelja aasta jooksul on Tartu linn loonud juurde üle 600 uue lasteaiakoha ning sellele lisandub tänavu linna toel eralasteaedades veel ligi 200 kohta. Linn toetab eralasteaedu investeeringute tegemisel (tänavu - 3,3 miljonit krooni) ja maksab eralasteaedades käivate laste eest pearaha, mis tulevast aastast on võrdne linnalasteaia pearahaga. See võimaldab eralasteaiateenuse teha taskukohasemaks paljude vanemate jaoks, sest toetuste maksmisel oleme seadnud tingimuseks, et vanemate poolne tasu ei või eralasteaias olla suurem kui 20 protsenti valitsuse kehtestatud palga alammäärast st 870 krooni. Tartus on tekkinud tugevad ja omanäolised eralasteaiad, kelle pakutavat teenust hindavad lapsevanemad kõrgelt.
Linn toetab pearahaga ka lastehoidu, kus on hetkel üle 200 lapse.
Väide, et enne kooli pole lapsel lootust lasteaeda saada, ei pea paika. Tänaseks on kõigile kolmeaastastele ja vanematele linna lastele koht lasteaias tagatud. Näiteks selle aasta lõpus valmivasse lasteaeda Klaabu pakutakse praegu kohti kahe- kuni kolmeaastastele, sest vanematele lastele kohti ei soovita.
Täna on Tartus puudu sõimekohtadest 1,5- kuni 2-aasta vanustele lastele. Siin ei pruugi vanem soovitud ajal lapsele kohta saada. Et jaguks koht igale lapsele, kasutame ära kõik võimalused olemasolevates lasteaedades uute kohta loomiseks ning ehitame uusi. Paari kuu pärast avab uksed 120-kohaline Klaabu lasteaed ning veel sel aastal alustame 120-kohalise juurdeehitise projekteerimisega Rukkilille lasteaiale. Järge ootavad Pepleri tänava ja Kulli tänava lasteaiad. Tartu linna lasteaedades käib praegu 5232 last.
Isamaa ja Res Publica Liit - linnapeakandidaat Margus Tsahkna
Tartu linna võlakoormus on viimase kümne aasta jooksul väga suureks paisunud. Opositsioon süüdistab linnavõimu laristamises ja ülejõu elamises. (Näiteks on kesklinnas korrastatud Rüütli tänavat mitme miljoni krooni eest, samas, kui terves aastas kõnniteede ja jalgrattateede ehitamiseks, remontimiseks kulub sama palju. Ka läks uus Vabadussild maksma ligi 250 milj krooni.) Kas tehtud kulutused on põhjendatud või oleks tulnud midagi teisiti teha, tegemata jätta?
Tehtud kulutused on meie poolt saanud suure kriitika osalisekt - see, et uue kesklinna sillaehitus läks algselt plaanitud 60 miljoni krooni asemel maksma üle 160 miljoni. See on linnarahva raha raiskamine - ei kasutatud ka euroraha, vaid puhtalt linna maksudest laekuvat tulu. Selle asemel oleks pidanud leevendama
lasteaiakohtade puudust ja lastehoiuprobleeme. Samuti vajaks tähelepanu jalgrattateede, ühistranspordi ja liikluskorraldusega seonduv.
Linnaelanike seas on pälvinud palju pahameelt ka bussifirmaga GO Bus seonduv, kellele tuleb igal aastal järelandmisi teha – piletihinda tõsta või toetusraha juurde maksta. Kas pahameeleks on põhjust ning kas ja kuidas oleks võimalik leida linlastele meelepärasemat lahendust?
Linn peab kiiremas korras üle vaatama bussitranspordi korralduse, eriti mis puudutab liinide korraldust ja graafikuid - see peab muutuma oluliselt mugavamaks ja paindlikumaks. Käima tuleks panna müüda linna põhimagristraale kulgevad kiirliinid, kuhu siis väikesed bussid elamurajoonidest inimesi juurde tooks. Samuti tasuks käivitada hommikune koolibuss.
Üheks suurimaks probleemiks Tartus, millega linn pole edukalt toime tulnud, peavad elanikud lasteaiajärjekordade vähendamist. Tartus on linna andmetel 500 last lasteaiajärjekorras ja paljudel neist pole lootustki enne kooli lasteaeda saada. Mida plaanite probleemi lahendamiseks ette võtta?
Lasteaiakohtade loomine tuleb võtta linna prioriteediks. Lasteaiakohad tuleb valmis ehitada. Samuti tuleb teha paremat koostööd eralasteaedadaega, vähendades lastehoiu maksumuse erinevust era- ja linna lasteaedades. Paindlikumaks tuleb muuta lastehoiuvõimalused, et näiteks ühe pere lapsed saaksid kindlasti ühes lasteaias koos olla, ja et pered saaks kodu või töökoha lähedale lasteaiakoha.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond - linnapeakandidaat Jarno Laur
Tartu linna võlakoormus on viimase kümne aasta jooksul väga suureks paisunud. Opositsioon süüdistab linnavõimu laristamises ja ülejõu elamises. (Näiteks on kesklinnas korrastatud Rüütli tänavat mitme miljoni krooni eest, samas, kui terves aastas kõnniteede ja jalgrattateede ehitamiseks, remontimiseks kulub sama palju. Ka läks uus Vabadussild maksma ligi 250 milj krooni.) Kas tehtud kulutused on põhjendatud või oleks tulnud midagi teisiti teha, tegemata jätta?
Tartu eelarve suurim probleem on sisuliselt olematuks muutunud linna laenuvõime. Linna eelarve on olnud püsivalt defitsiidis pea kogu Reformierakonna valitsusperioodi ning seda puudujääki on finantseeritud laenudega, mis seab uue linnavalitsuse tõepoolest olukorda, kus iga investeerimisotsus ja eelarverida tuleb hoolikalt kaaluda. Edasine tulude langus, mida lubab ennustada riigieelarve kärpimine, aga Tartu kuuest suuremast tööandjast neli on eelarvest elatuvad institutsioonid, kahandab laenuvõimet veelgi. Probleemid on tekkinud ebaotstarbeka ja ülikalli Vabadussilla ehitamisega, aga ka mitmete teiste väärate otsuste tulemusel. Sotsiaaldemokraatide eelarvepoliitika prioriteetideks on hariduse ja sotsiaalkaitse valdkond ning oluliste infrastruktuuri objektide (Ahhaa, Ringtee sild, Lodjakoda) euroabi kaasrahastamine.
Linnaelanike seas on pälvinud palju pahameelt ka bussifirmaga GO Bus seonduv, kellele tuleb igal aastal järelandmisi teha – piletihinda tõsta või toetusraha juurde maksta. Kas pahameeleks on põhjust ning kas ja kuidas oleks võimalik leida linlastele meelepärasemat lahendust?
Meie eesmärk on bussisõitjate ringi laiendada ja bussisõidu mainet tõsta. Vajame täiesti uut liinivõrku, mis oleks kiire, töökindel ning seotud Tartu lähialadega. Viimane tähendab ühist elektroonilist piletit ja ühiseid soodustusi. Et bussiliiklusesse investeerimine lihtsam oleks, plaanime luua linna oma ühistranspordifirma. Ühistransport kuulub nende valdkondade hulka, mille rahastamisel sotsiaaldemokraadid kärpeid ega piletihinna tõusu ei plaani. Parema kvaliteedi saamiseks peab kasvama dotatsiooni osakaal.
Üheks suurimaks probleemiks Tartus, millega linn pole edukalt toime tulnud, peavad elanikud lasteaiajärjekordade vähendamist. Tartus on linna andmetel 500 last lasteaiajärjekorras ja paljudel neist pole lootustki enne kooli lasteaeda saada. Mida plaanite probleemi lahendamiseks ette võtta?
Tartu vajab rohkem uusi lasteaiakohti, milleks tuleb rohkem eelarve- ja euroraha suunata. Peame õigeks rahastada linna lasteaedadega samadel tingimustel uute kohtade loomist ka era- ja mittetulundussektoris. Viimast eriti eesmärgiga suurendada lastehoiu paindlikkust ja erivorme (pikapäeva- või ajutine lastehoid). Tänane süsteem vajab muutmist ka selliselt, et sama pere lapsed saaksid käia ühes lasteaias, nii vähendame linlaste transpordivajadust ja -aega.
