Lillelaps Gunnar Graps kurdab väsimust

Aeg sunnib inimesi muutuma. Muusik Gunnar Graps jõuab teisipäeval

50. sünnipäevani aga täpselt samasugusena nagu aastate eest. Mees tunnistab, et hingelt ja eluvaadetelt jääb ta surmani rokkariks. Kuigi vahel peab hambad ristis, äraelamise nimel, diskoplaate keerutama. Sünnipäevalapse meenutusi vahendab Tiina Laanem.

Grapsile meeldib elada oma väikeses maailmas. Suhelda samasuguste rokijõmmidega nagu ta isegi. Veeta õlleklaasi taga aega rokkarite pubis. Riietuda musta ja nahka. Kihutada juuste lehvides mootorratta seljas mööda tolmuseid maanteid. Seal on mees omas elemendis. Kummalise võõrkeha tunnet tekitavad moodsad klubid, nooblid restoranid ja kaasaegset tehnikat täis kontoriruumid. Mõnikord tunneb muusik eelpoolnimetatute suhtes lausa viha. Moodsa aja asjad on röövinud talt muretu lillelapse elu. Viimast sai Graps nautida mitu aastakümmet, see oli nii magus, et loobumine teeb lausa füüsilist valu.

“Tunnistan ausalt, et vihkan arvuteid,” ütleb mees silmade välkudes. “Arvutite sissetung muusikamaailma surus eheda roki jõuga ringist välja. Masina abil saab laululoo valmis igaüks. Seega e-posti pole mõtet minule saata.”

Päris ilma arvutita vana rokiguru siiski läbi ei saa. Enese äraelatamiseks on viimane aastakümme sundinud teda diskoritööle. Graps ütleb ausalt, et surub lihtsalt hambad risti ja mängib kuulajatele tümpsuvaid lugusid. Oma esinejaimagot pole ta nõus aga muutma. Teda ei heiduta isegi see, et esineda tuleb vaid väikesele publikuringile pisikestes pubides. Rokkar paneb käe südamele ja tunnistab, et tema suust pole kordagi kõlanud estraadi- ega magusaid diskohitte. Mokaotsast lisab juubilar sedagi, et mõnikord on tulnud rokistiilile truuks jäämist ka kahetseda. Just töönappuse pärast.

Ema märkas kuulutust. Kui elu tundub eriti mõru, siis leiab ta unustust vanadesse aegadesse meenutuste kaudu tagasiminekus. Ehedast rokkaripõlvest rääkides tulevad Grapsi silmadesse sädemed.

Kõik sai alguse ühest lehekuulutusest. Otsiti trummarit seitsmekümnendate menubändi Optimistid. Seda saatuslikku kuulutust märkas Gunnari ema. Noormees õppis tol ajal Tallinna Muusikakoolis löökpille ja oli üks paras looder. Koolis ei viitsinud käia, hulkus niisama ringi ning tinistas ajaviiteks kitarri. Lõpliku hukkamineku vältimiseks paistis ansambliga liitumine emale hea variandina. Optimistide liiget Grapsist siiski ei saanud. Toimus hoopis väike kohavahetus Harry Kõrvitsaga, kes siirdus menubändi ja vabastas oma koha Mikronites.

“Lõpuks hakkasin ikkagi otsima oma liini,” meenutab mees. “Mikronite muusika tundus liiga pehme. Hing ihkas tõelist raju ja kütmist. Minust sai Ornamendi liider, mis keevitas juba hard-rocki. “

Esimene tõsisem üleliiduline läbilöök saabus muusiku meenutuste järgi 1980. aastal Tibilisi festivalil. Just siis võitis Graps koos Magnetic Bandiga peaauhinna. Järgnes kümme aastat kuldset elu. Tõeliste staaridena nauditi Venemaa avarustes lavalaudu.

Elu nagu filmis. Graps õhkab nende aegade järele, sest siis ei tundnud ta millestki puudust. Oli raha, oli publikut. Mees vangutab lustlikult pead, kui proovib vastata, kui palju ta elus raha on läbi löönud. Seda on palju, sest krabiseva kogumisega ta ei tegelnud. Kui enamik tublisid nõukogude inimesi teenis tol ajal 100 rubla ringis kuus, siis Graps kulutas elunautimise peale umbes 300 rubla.

“Venemaal esinedes elasin nagu linnuke oksa peal,” sõnab intervjueeritav ausalt. “Kõik tehti ette ja taha. Broneeriti lennupiletid ja hotellikohad, söödeti restoranides. Mina ei pidanud millegi pärast muretsema. Nõukogude ajal ei teadnud ma midagi leiva või piima hinnast. See on ikka õudne kontrast minu praeguse eluga.”

Tohutu menu tõi kaasa kümnete kaupa õrnemast soost austajaid, kes sõitsid bändi esinemiste pärast ühest linnast teise. Sünnipäevalaps arvab, et erinevate särasilmade pärast läksid aia taha tema mõlemad ametlikud abielud. Veidi järele mõelnud, lisab mees, et ilmselt pole tal pereinimese loomust. Järjekorranumbrilt viies koos-

elu kärises lõhki alles kahe aasta eest. Tüli tõi majja Grapsi eelistus kodus olemise asemel mootorratturite klubis aega veeta. Meenutuste juurde tagasi minnes ütleb ta, et ilusale elule tõmbas kriipsu peale Eesti Vabariigi taasiseseisvumine. Lõppesid Venemaa reisid ning muusik mõistis, et sellega tõmmati kriips peale ka temale.

Ameerikast tagasi tühjale kohale. Kui Venemaa aastad otsa said, põrutas elulusti täis mees otseteed Ameerikasse. Koos bändikaaslastega jäi ta ookeani taha peaaegu aastaks. Nauditi seiklemist mööda Ameerikat, esineti väiksemates klubides ning Graps kirjutas samal ajal ligi kakskümmend uut lugu. Viisa lõppedes otsustati tagasi pöörduda, sest kodumaal olid toimunud murdelised, iseseisvuse toonud sündmused. Neljakümnendat sünnipäeva otsustas ta tähistada suurejooneliselt Linnahallis. Tema muusikat tuli aga nautima umbes 300 inimest.

“See võttis hoobilt eluisu,” tõdeb mees kurvalt. “Tundsin, et mind ja minu muusikat pole enam kellelgi vaja. Kahetsesin kibedasti seda, et Ameerikasse ei jäänud. Seal olin edaspidise elatise teenimise heaks juba üsna palju ära teinud.”

Tuhandeid inimesi lummanud lavatähest sai anonüümne diskor. Elatist teenis Graps nii Kuku raadios, Estonia laeval kui Top-raadios. Leivakannika teenimise nimel tuleb siiani aeg-ajalt ka erinevaid üritusi organiseerida.

“Uusi lugusid pole enam kirjutanud, sest pole tahtmist,” räägib legendaarne rokkar. “Aeg-ajalt võitlen ikka selle tundega, et kohe mitte midagi ei taha teha. Alles viie aasta eest panin oma bändi uuesti kokku, esineme keskmiselt korra kuus.”

Unistus boheemlaspõlvest. Graps naaseb hetkeks jälle noorusradadele. Räägib õhates sellest, kuidas ta unistas kinniste piiride taga hipikommuunis elamisest. Et saaks koos teiste lillelastega muretut olemist nautida. Ameerikas käies vaimustus ta tõeliselt San Franciscos asuvast hipide elamurajoonist. Seal elas vananenud lillelaste põlvkond koos noore pealekasvanud generatsiooniga lõbusalt koos. Küsimuse peale, miks mitte nendega nüüd liituda, raputab Graps pead. Tema meelest tuleb sellise elu kasuks otsustada siis, kui inimene pakatab energiast ja kubiseb potentsiaalist. Rokimees tunnistab, et on maha rahunenud ja väsinud. Elutöö on tehtud, tahaks juba kordasaadetu vilju noppida, kuid tegelikult tuleb veel püsimiseks endiselt rabelda.

“Ma olen nii-öelda äraaetud hobune,” toob muusik võrdluse. “Lavaelu on mind täiesti ära kulutanud, töötasin aastaid tohutu koormusega. Olin sõiduvees, elasin täiel rinnal ning tegin mitu kontserti päeva jooksul. Pärast õhtust esinemist panime bändikaaslastega enamasti peo ka püsti. Viimastel aastatel on tervis väga kehvaks muutunud. Olen kõrge vererõhu pärast haiglas olnud. Unetuse käes vaevelnud ja moodsa aja rahusteid neelanud. Kogu aeg oli motoorne rahutus sees.”

Ei taha vanaks saada. Karm elupõletamine pole kummalisel kombel Grapsi näole kortse vedanud. Mees kiidab, et mustjas juuksevärv on samuti täiesti ehtne, veel kordagi pole pidanud värviga halli katma. Ta ei salga, et meele teeb vahel kohe rõõmsaks, kui keegi imestab tema vanuse üle. Samas painavad seoses aastate lisandumisega ka mured. Graps ei taha, et ümbritsevad märkaksid tema ajuti esinevat roidumust ja energiast tühjaks jooksmist. Sellisena poeb ta pigem koduseinte vahele.

“Esinemised annavad endiselt energiat,” räägib muusik. “Püüan ennast mingil määral oludega kohandada ja mängida käredamate lugude sekka ka bluusi ja souli. Juba kuuendat aastat vean ka Haapsalu Augustibluusi-nimelist üritust. Eks ma lihtsalt rahunen vanusega ja rahuneb ka minu muusika.”