Liikluseksperdid: Tallinnas läheb autoga liiklemine vaid hullemaks
Imre Antso sel suvel kaitstud magistritöö „Autokasutuse muutuse mõju Tallinna liiklusele” toob välja, et alates 2003. aastast on liiklus Tallinna kesklinnas järjekindlalt halvenenud. Näiteks kui 2003. aastal oli õhtuse tipptunni ajal kesklinnas liigeldes keskmine kiirus 17,2 kilomeetrit tunnis, siis vaid viis aastat hiljem oli see langenud 10,4 kilomeetrini tunnis.
Ka ummikutes veedetud aeg on viie aasta jooksul märgatavalt pikenenud. Kui 2003. aasta õhtusel tipptunnil kulus kogu sõiduajast ligi 37 protsenti seismisele, siis 2008. aastal kulus ummikutes ootamisele juba ligi 57 protsenti.
Hommikustel tipptundidel on aastate lõikes keskmine kiirus suurem ning ooteaeg õhtusest pisut lühem olnud.
Töö autori Imre Antso sõnul sai uuringuga tõestatud see, mis Tallinna autojuhtidel juba omast kogemusest teada – hoolimata uute teelõikude ehitamisest läheb pealinnas liiklemine järjest kehvemaks. Pealinnas soositakse Antso sõnutsi autoga liiklemist, see omakorda toob kaasa järjest suurema autostumise ning ummikud muutuvad paratamatuks.
Suhteliselt hea olukord
„Tallinn on niivõrd väike, et olukord on veel suhteliselt hea, kuid inimestel autoga liiklemisele sisuliselt alternatiivi ei ole,” märkis Antso. „Tervikuna olukord ei parane ja saab minna vaid halvemaks.”
Uurimus näitab ka, et majanduslangus on vähemalt ühes eluvaldkonnas häid muutusi kaasa toonud. Möödunud 2009. aastal langes ummikutes seistud aeg 40 protsendini. Samuti jõuti õhtusel tipptunnil kiiremini sihtpunkti – keskmine kiirus tõusis 15,6 kilomeetrini tunnis. „Liiklus langes alla 10 protsendi ja see andis tohutu efekti,” märkis ka töö juhendaja, Tallinna tehnikaülikooli teedeinstituudi professor Dago Antov. Samal ajal on selge, et majanduse paranedes läheb olukord jällegi allamäge.
Nii Antso kui ka Antovi sõnul on selge, et pealinna liikluse arendamine on puudulik. „Tallinnal pole ühtegi terviklikku dokumenti, mis liikluskorraldusest räägiks,” märkis Antov. „Ei saa teha nii, et teeme teejupi ja siis vaatame, mis seal juhtuma hakkab.” Ka Antso sõnul pöörab linnavõim tähelepanu vaid hetke-olukorrale, pikemale perspektiivile mõtlemata. „Tee ehitamine on alati kõige lihtsam variant, kuid planeerimistegevust on valitsejatel raskem välja näidata,” ütles Antso.
Kui praegu arendatakse kergliiklust ja ühistransporti Antso hinnangul pigem kampaania korras, siis tulevikus peaks mõlemal liiklemisviisil auto-sõidu kõrval selge eelis olema. Kui näiteks ühissõiduki kasutamine ei muutu mugavamaks, pole mõtet ka autoliikluse vähenemist loota.
„Õnneks on meil Nõukogude ajast harjumus ühistransporti kasutada,” ütles Antov, kuid lisas, et seegi harjumus kaob, kui see inimesele liikluses ajavõitu ei anna.
„Kui eelisarendad ühistransporti, siis paratamatult pitsitadki autoliiklust,” märkis Antso. Ta tõi näiteks, et maailmas on üheks armastatud sõiduvahendiks tramm. Põhjus on lihtne: eraldi rööbastel sõites ei takista trammi ükski teine liiklusvahend. Tallinnas trügivad aga autod ka rööbastele, mistõttu Antso sõnutsi trammi eelis autosõidu ees kaob, sest mõlemad peavad liiklusummikutes ootama.
Ummikud tekivad lähivaldadest
•• Imre Antso magistritööst selgub ka, et pealinna liiklust koormab eelkõige just lähivaldadest pärit autode voog.
•• Näiteks kui Tallinnas jagunevad autojuhid, jalakäijad ja ühisveonduse kasutajad enam-vähem kolme võrdsesse ossa, siis harjumaalastest ligi kaks kolmandikku kasutab liiklemiseks autot ning pisut üle 40 protsendi ühissõidukit.
•• Statistika järgi töötab lausa 77 protsenti Tallinna-lähedaste uusasumite elanikest pealinnas. Seetõttu on kümne aasta jooksul alates 1998–2008 kasvanud Tallinnasse sõitjate arv ligi kaks korda.
•• Võrreldes Tallinna piirialadega on kesklinnas liikluskoormuse kasv olnud väiksem.
•• Tallinna äärealade elanikud on paratamatult sunnitud Ülemiste järve ja Tallinna lahe vahele jäävast kesklinnast läbi sõitma, sest teisi sõiduvõimalusi sama hästi kui polegi. Nii ongi kaks kolmandikku pealinna liiklejatest vaid läbisõitjad. 2009. aasta hommikusel tipptunnil liikus kesklinna umbes 15 820 sõidukit, milles oli hinnanguliselt kokku 22 150 inimest.

























