Leedu uue tuumajaama otsad on vees – sõna otseses mõttes

Samal ajal kui Poola on väljendanud suhteliselt kompromissitut seisukohta, et riik soovib Leetu kavandatavas uues tuumajaamas osalust vaid siis, kui selle võimsusest saadakse vähemalt 1000 MW, ja peaminister Andrus Ansip on kinnitanud, et uue jaama võimsusest jätkub kõigile, ärgitatakse Leedust siiski kannatlikkusele. Nimelt on veel väga vara rääkida kavandatava jaama võimsuse suurusest ning sellest, mida osapooled sealt kokkuvõttes saavad.

Leedu majandusministeeriumi asekantsler Anicetas Ignotas seletas, et enne uue jaama keskkonnamõjude hindamist pole võimalik tuumajaama maksimumvõimsuse piirjooni paika panna. “Reaktorite jahutamisel järve abil (nii praeguse kui ka tulevase jaama reaktorite jahutamiseks kasutataks Leedu suurima järve Druk‰iai vett – toim) on oma piirid. Samuti on eksisteerival infrastruktuuril – ülekandeliinid, alajaamad – oma võimsuspiirangud,” rääkis ta. Seni projektipartnerite tellitud teostatavuse uuringu tulemuste järgi peavad praegused ülekandeliinid vastu kuni 3000 MW jaamale. Viimane uuring, mis puudutas Drukšiai järve jahutus-võimet, pärineb aga sügavast Nõukogude ajast. Selle järgi peab järv vastu umbkaudu 3500 MW võimsusega jaamale.

Kuid ajad on muutunud ja ka järv võib olla muutunud ning seepärast tuleb seda põhjalikult uuesti uurida. “Praegu on meil tõsised signaalid, kuigi mitte tõestatud, et järve bioloogiline struktuur võib olla viimase 30 aastaga muutunud,” rõhutas Leedu välisministeeriumi suursaadik Darius Degutis, kes on ühtlasi Leedu esindaja majandusjulgeoleku küsimustes. “Võib-olla on mõju avaldanud kliimamuutused ja järv ei suuda enam nii palju jahutada, võib-olla on tegemist järve vananemisega. Seepärast tuleb seda uurida,” rääkis ta. Parajasti hinnataksegi keskkonnamõjusid ning hinnang peaks Degutise sõnul valmima 2008. aasta lõpuks.

Aga isegi siis, kui looduse seatavad piirid on selgeks tehtud, on veel vara hakata võimsusest rääkima. Tulevase tuumajaama võimsuse paneb seejärel paika rahvusvaheline hankeprotsess. Kuna maailmas toodetakse eri omadustega, eri hinna ja suurusega reaktoreid, siis terve jaama lõplik võimsus sõltub nende tingimuste juures parimaks osutuva pakkumise parameetritest. Kokkuvõttes rõhutavad leedulased küll seda, et näeksid jaama võimalikult suurena, kuid paraku tuleb arvestada eri variante. “Kui me ehitame 1000 MW jaama, siis maksumus ühiku kohta tuleb suurem. 2000 MW puhul oleks see juba väiksem ja 3000 MW puhul isegi veel väiksem. Investeering peab olema optimaalne,” seletas Ignotas. Kuid lisab samas: “Me ei teata kindlaksmääratud võimsuse hankimise soovist, vaid sellest, et me ootame ettepanekuid näiteks mingis vahemikus, võib-olla 2600–3400 MW. Seejärel võivad tulla pakkumised Jaapanist, USA-st, Saksamaalt või Prantsusmaalt.”

Nii paljude aga-de ja komade puhul tekib paratamatult küsimus, kas milleski saab üldse selle projekti juures kindel olla. Leedulaste sõnul on üks asi paika pandud, nimelt Leedu kui tuumajaama ehitava maa osalus. Suvel võttis Leedu seim vastu seaduse, millega määras kindlaks, et Leedu rahvuslik investor peab tuumajaama looma hakkavas ettevõttes saama 34% osaluse.

“Seaduses plaanitakse Leedule uues tuumajaamas 34% osalust, mis vastab umbes 1000 MW võimsusele, kui me räägime jaamast, mille võimsus jääb 3000–3400 MW vahele,” rääkis Ignotas. Degutise sõnul pole aga Leedu 34% kivisse raiutud. “Peame oma vana Ignalina sulgemisest põhjustatud kaotused kompenseerima. Seega peame uuest jaamast saama 1100 MW vastutasuks. Ma rõhutan, et Leedu ei saa mitte 34%, vaid see tähendab, et Leedu ei saa vähem kui 34%. Kui jaama üldvõimsus on väiksem, näiteks 2000 MW, siis me oleme sunnitud oma osalust suurendama, et meie ellujäämisvajadusi rahuldada,” rääkis ta.

Ka Leedus leidub projekti kriitikuid. Leedu Panga majandus-osakonna direktor Raimondas Kuodis möönis, et näeb projektis suuri küsimärke. “Selle projekti juures on ülipalju teadmatust. Poola tahab päris suurt osa. Eestil on ühendus Soomega ja meie plaanime kahte ühendust Rootsi ja Poolasse. Me ei saa kunagi teada, milliseks kujuneb energia hind nendes regioonides. Kuid selle ekspordile suunatud projekti puhul sõltub kõik suuresti sellest, mis hakkab meie naabrite juures energia hinna mõttes toimuma,” rääkis Kuodis. Ta osutas eriti ohule, et lõppkokkuvõttes peavad projekti kulud kandma nii ehk naa Leedu kodutarbijad. “Sest tuumajaamad ei lähe kunagi pankrotti,” viitas ta võimalusele, et tuumajaama toodetava elektri hind võib osutuda ka konkurentsivõimetuks.

Kolhoos on vabatahtlik

Tekib küsimus, mis siis partneritest saab. Leedu jaoks on tegemist vääramatult poliitilise projektiga, kuid kas teisi nähakse siis ainult investeerijatena? Näiteks Poola on täiesti avalikult pannud oma osaluse sõltuma 1000 MW võimsuse saamisest ning ka teistel on arvatavasti minimaalse osaluse piirid.

Ignotas viskab selle peale natuke nalja. “Teate seda venekeelset ütlust kolhoz, delo dobrovolnoe. Sama siin. Me ei pane kellelegi survet peale, me ainult kutsume. Me ei saa enne midagi ette panna, kui põhiline info ja andmed on olemas. Pärast seda saab rääkida konkreetselt ning kõik sõltub teist.” Ja kui Päevaleht küsib, kas ühe või teise praegu osaleva partneri äralangemine võiks projekti ohustada, siis ei näe ta seda. “Meil on kuus või seitse ettevõtet järjekorras ootamas. E.ON, Rootsi ja Hispaania ettevõtted on teinud oma ettepanekud,” läheb ta pisut suureliseks, sest välisministeerium võtab neid sõnu kuuldes selgelt tooni madalamaks.

“Selline arutelu on pisut enneaegne. See oleks pigem kuulujuttude ja kõlakate levitamine. Praegu pole ükski teine ettevõte ega riik andnud formaalselt teada, et on huvitatud selles projektis osalemisest,” rahustab Degutis siiski, kuid möönab, et kui Eesti peaks otsustama Ignalinast loobuda ning teha koostööd teistega, näiteks Soomes, siis ei saa seda takistada. “Ja kui Poola jätkab 1000 MW nõudmist projektis osalemise tingimusena, siis oleme suhteliselt komplitseeritud situatsioonis, et läbirääkimisi edukalt jätkata. Ma loodan siiski, et see on osa läbirääkimiste flirdist.”

Projekt peab olema avalik

Seda loodetakse ka Leedu seimis, sest tahes-tahtmata on uus tuumajaam kogu regioonis ülimalt tähtis projekt. Liberaalide fraktsiooni juht Petras Auštrevitcius ütles Päevalehele, et kõige tähtsam on praegu saavutada aktsionäride vahel kokkulepe, mis reeglite järgi peaks võimsuse jagamise üle otsustama. “Me ei saa enam kaua oodata. Mida kiiremini me kokku lepime ja mida rohkem paindlikkust me teineteise suhtes üles näitame, seda tõenäolisem on see, et võitjaid on rohkem kui kaotajaid,” rääkis ta. Samuti rõhutas saadik, et partnerid peavad protsessis oma huvisid kaitsma.

“Peaministrite, ministrite ja energiafirmade kohtumised peavad aset leidma pidevalt. Samuti peab see projekt olema avalik, et mitte üksteist eri aspektides kogu aeg pigistada. Me tahame, et see projekt läheks edasi. Ja mida rohkem me respekteerime partnereid, seda parem meile kõigile,” sõnas ta.